Eesti alade muinasusund kujunes välja keeruka kultuurilise põimumise tulemusel, kus kohtusid ja segunesid erinevate hõimude uskumused. Sageli räägitakse maausust kui ühtsest põlisest religioonist, kuid tegelikkuses on see mitmekihiline nähtus, mille juured ulatuvad eri aegadesse ja eri rahvastesse.
Oluline on rõhutada, et need kihistused ei tähenda järjestikuseid rahvastiku väljavahetamisi, vaid pikaajalisi kultuurilisi ja usundilisi mõjusid, mis kujunesid kohaliku rahvastiku järjepidevuse taustal.
Siinset maailma kujundasid nii soome-ugri päritolu rändhõimud, Läänemere kallastel välja kujunenud läänemeresoomlased kui ka balti hõimud, kelle mõjud on jäänud nähtavaks rahvapärimuses, kohanimedes ja arheoloogilistes muististes. Kohanimede põhjal otsustades on Eesti alal paralleelselt eksisteerinud ka germaani ehk muinaspõhja mütoloogiat kandnud rahvas, kes on mingil määral mõjutanud ka eesti muinasusku.
Animistlik pärand
Varaseim, soomeugriline kihistus oli selgelt animistlik. Maailma tajuti hingestatuna ja inimesel oli otsene suhe looduses tegutsevate nähtamatute jõududega. Kivides, allikates ja metsades elavaid vaime tuli austada, neile ohverdada ja vajadusel neilt abi paluda. Samasse usundilisse kogumisse kuulus ka ettekujutus inimese mitmest hingest, šamanistlikud ravimised ning arusaam, et elu ja surm on pidevas läbikäimises. See kihistus oli paindlik ja kohandatav, sobitudes hästi Eesti maastike ja rütmilise loodusega.
Isikustatud loodusjõududega rahvad
Hiljem lisandus siia läänemeresoomlaste tugev mõju. Nende seas kujunesid välja selgemalt isikustatud loodusjõud, kes hakkasid meenutama panteoni jumalusi. Taevajumal, maaema, koduhaldjad, karjakaitsjad ja viljaõnne tagavad olendid on osa sellest kihist. Samasse kultuuriruumi kuuluvad ka paljud aastaaegadega seotud kombed, nagu kevadised karjakaitse rituaalid, suvised tulepühad või talvised viljakusmaagiad. Need tavad ühendasid inimkoosluse argielu aastaringi rütmide ja looduse vägedega.
Balti usundilised mõjud
Eesti aladel oli tugev ka balti hõimude mõju, eriti lõuna- ja idapoolsetes piirkondades. Baltidele omane päikese- ja tulekultus, ohvrikivide ja allikate tähtsus ning veevaimude austamine on leidnud koha ka Eesti pärimuses. Paljud balti päritolu kohanimed näitavad, et kultuurilised kontaktid olid tihedad ja pikaajalised. Balti usund tõi Eesti alade traditsiooni juurde rõhutatud seose päikese ja viljakuse vahel ning kujundas teatud rituaalide, näiteks jaanipäevatule sügavamat tähendust.
Muinaspõhja mütoloogia ja paralleelsed maailmapildid
Germaani ehk muinaspõhja usk ei kuulu eesti muinasusundi hulka, kuid mõjutas seda kas otseselt või kaudselt väga pika aja jooksul. See usk oli jumalate panteoniga, müütide ja kosmiliste narratiividega religioon. Muinaspõhja usk eksisteeris Eesti alal paralleelselt teiste loodususunditega. Need maailmapildid on struktuurilt erinevad, mistõttu jumalusi ei „laenatud“, kuigi hiljem on toimunud segunemised mingite oluliste juhtfiguuride tasemel.
Paljurahvuseline usundiruum ja kultuuriline lõimumine
Niisuguses paljurahvuselises sulamis ei kujunenud muinaseesti usk kunagi välja rangelt ühtseks süsteemiks. Pigem oli see elav praktika, mis pidi tagama tasakaalu inimeste ja looduse vahel. Uskumuste eri kihid ei asendanud üksteist, vaid koondusid samasse maailmapilti, kus esivanemate hinged võisid tegutseda kõrvuti kohavaimude ja loodusjõudude isikustatud vormidega.
Eesti muinasusundit võib seetõttu mõista kui kultuurilist mosaiiki – avatud, kohanevat ja paljurahvuselist. Selle jõud peitub just mitmekesisuses, mis kujundas välja ainulaadse looduslähedase maailmapildi. Muinasusk pole pelgalt ühe rahva vaimne pärand, vaid eri rahvaste, erinevate aegade ja paljude maastike ühine looming, milles kõlavad siiani soome-ugri animismi, läänemeresoomlaste viljakuskultuste ja balti päikesejõu kajad.
Kristluse mõju
Kristluse jõudmine Eesti aladele 13. sajandil ei hävitanud varasemat muinasusundit, vaid sulandus sellesse kihilise järjepidevusega. Kuigi ametlik kirik püüdis vanu pühapaiku ja rituaale kontrolli alla võtta, säilisid paljud animistlikud ja polüteistlikud praktikad rahvapärimuses varjatud või kristlikuks tõlgendatud kujul. Nii muutusid hiied kirikuaedadeks, ohvriannid talusiseste rituaalide osaks ning esivanemate austus kombineerus pühakutekultusega. Kristlusest sai kattekiht, mille all elati edasi kohalikku looduse- ja hingetraditsiooni, andes Eesti usukultuurile erilise mitmeplaanilise iseloomu.
See kihiline järjepidevus näitab, et kristlus ei katkestanud varasemat maailmapilti, vaid kujundas selle ümber, võimaldades mitmel tasandil erinevate usundiliste arusaamade kooseksisteerimist.
Rahvusromantiline uuslooming
19.–20. sajandi rahvusromantismi ajal hakati neid pärandijäänuseid tõlgendama uue pilguga, luues teadlikult kujutluse „muistsest maausust“ kui ühtsest rahvuslikust religioonist. Folkloorikogumine, arheoloogia ja kunst lõid ideaali esivanemate looduslikust usust, mis vastandus võõrale kiriklikule traditsioonile.
Muinasusundid ei kadunud täielikult, vaid muutusid, segunesid ning muundusid, eriti ristiusustamise ja võõrvõimude mõjul, aga ka hilisema kultuurilise surve käigus. Mütoloogiad taandusid rahvapärimusse. Paljud müütilised tegelased said uue sisu või kuju, paljud ununesid või vastupidi – mõjukamad tõusid võimsamalt esile. Seda võiks nimetada eesti hilismütoloogiaks.
Selle tulemusel tekkis modernne maausu liikumine, mis ei ole muinasusundi otsene jätk, vaid selle põhjal loodud uus, rahvusliku eneseteadvuse ja ökoloogilise maailmapildi mõjutatud usuline suund.
Keel, maastik ja maailmapilt
Muinaseesti usku ei saa mõista lahus keelest ja maastikust, sest just keele kaudu anti loodusele tähendus ning seoti see püsivalt ruumiga. Kohanimed talletavad maailmapildi sügavamaid kihistusi, milles põimuvad animistlik loodustaju, kohavaimude ja pühapaikadega seotud arusaamad ning hilisemad kultuurilised ja usundilised tõlgendused. Need kihistused ei moodusta suletud ega ühtset süsteemi, vaid peegeldavad eri aegadel ja eri kontekstides kujunenud tähendusvälju.
Keele ja maastiku kaudu säilinud märgid võimaldavad seda maailmapilti tänapäeval osaliselt taastõlgendada, ilma et oleks põhjust eeldada rangelt piiritletud panteoni või üheselt fikseeritud usundit.
Kohanimed ja muinaseesti usu uurimisvõimalused
Töö kohanimedega on näidanud, et Eesti ala ajalooliste usundite mosaiik on mingis ulatuses jälgitav. Kohanimedes saab tuvastada mütoloogilisi tegelasi, kuigi see on vaid esimene samm hüpoteeside püstitamiseks.
KOHANIMEVIHIKU muinaseesti usu juurde kuuluvas REGISTRIS ei ole erinevate jumaluste või sündmuste kohta valmis nimekirju, nagu seda on võimalik teha laialdaselt tuntud muinaspõhja usu kohta. REGISTRIS hakkame seda vähehaaval alles koostama vastavalt sellele, missuguseid mütoloogilisi olevusi me arvame kohanimedes leidvat.
Tõlgendamisel kasutatakse võrdlusmaterjalina naaberrahvaste – soomlaste, saamidena tuntud laplaste, karjalaste, vadjalaste, venelaste, lätlaste, leedulaste, liivlaste jt – mütoloogiaid. Eriti oluline on muinaspõhja mütoloogia, mille tundmine aitab eristada laenulisi, paralleelseid ja omapäraseid kihistusi ning vähendada eksitavaid üldistusi muinaseesti usundi käsitlemisel.
