Suur Tõll on Eesti rahvapärimuse tuntuim saarlaste vägimees ja hiid. Tema lood on seotud eeskätt Saaremaaga, kuid tuntud ka Muhus ja Hiiumaal. Suure Tõllu muistendeid hakati kirjalikult talletama 18. sajandi lõpus ning põhjalikumalt koguma ja avaldama 19. sajandil.
Tõll rahvapärimuses
Rahvapärimuses kujunes Tõllust Saaremaa sümboolne kaitsja, kelle kuju ühendab muistseid uskumusi, kohapärimust ja hilisemaid rahvuslikke tõlgendusi.
Tõll on klassikaline hiid ja vägilane – mõõtmetelt ja jõult inimesest suurem tegelane, kelle võimeid on rahvajuttudes võimendatud. Samas elab ta üsna inimlikku elu: tal on kodu, perekond ja igapäevased toimetused.
Tõllu abikaasa on Piret ning tema tuntumaid sugulasi on Hiiumaal elav vend Leiger. Tõll kaitseb oma rahvast, aitab hädalisi ning võitleb vaenlastega. Pärimuses esineb ta ka Saaremaa valitseja või rahvavanemana.
Paljud Saaremaa rändrahnud, künkad ja muud maastikuvormid on seotud Tõllu tegudega. Nii on Tõllu pärimus kinnistunud otseselt Saaremaa maastikku.
Kas Tõllu taga võib peituda vanem usundiline kuju?
Tavaliselt käsitletakse Suurt Tõllu rahvapärimusliku hiiu ja vägilasena. KOHANIMEVIHIK vaatab tema pärimust ka teisest vaatenurgast ja küsib, kas Tõllu kujus võib olla säilinud mõni vanem usundiline kihistus.
Rahvapärimuses võib tegelase algne tähendus aja jooksul muutuda. Kunagine üleloomulik või kultuslik kuju võib hilisemas pärimuses omandada hiiu, vägilase, rahvavanema või kogukonna kaitsja tunnused.
Käesolev käsitlus ei väida, et Suur Tõll oli konkreetne jumalus. Uurimisküsimus on, kas Tõllu nime, temaga seotud paikade ja pärimuse taga võib leiduda jälgi vanemast usundilisest tegelasest.
Tõll ja Tõlluste
Rahvapärimuse järgi elas Suur Tõll Saaremaa kaguosas Tõllustes. Seetõttu on Tõllu nime päritolu uurimisel oluline ka Tõlluste kohanimi.
Eesti kohanimeraamatu järgi on Tõlluste mõisa kohta teateid alates 1528. aastast. Mõisa nime peetakse tõenäoliselt isikunimest Tõll : Tõlli ~ Tõllu lähtunuks, oletatavasti perekonnanime Tolse vahendusel.
Seos perekonnanimega Tolse on üks võimalik seletus, kuid see ei näita kindlalt nime liikumise suunda. Arvestada tuleb ka võimalusega, et perekonnanimi lähtus juba olemas olnud kohanimest. Seetõttu ei käsitle KOHANIMEVIHIK perekonnanime olemasolu Tõlluste nime varasema päritolu uurimist lõpetava seletusena.
Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et mõisa algne nimi XVI sajandi dokumendis oli Arries või Adries. Hiljem seda nime enam ei esine.
Seega on meil samas paigas vähemalt kaks erinevat nimekihti: varasem Arries/Adries ja hilisem Tõlluste.
Siit tekib küsimus: mida võis tähendada varasem nimi ning kas sellel võib olla seos hilisema Tõllu-pärimusega?
Arries ja Adries
Varasemaid nimekujusid võib võrrelda mitme vanapõhja sõna ja nimega.
ari – ‘kotkas’. Kotkas esineb muinaspõhja mütoloogias ja poeetilises keeles ning Odeni üks heitinimedest on Arnhǫfði ‘kotkapäine’. Ka Kuressaare saksakeelne nimi Arensburg on tõlgendatav ‘kotkalinnusena’.
arinn – ’kolle, tulease’; sõna võib esineda ka kultusliku või ohverdamisega seotud tuleaseme tähenduses.
Atríðr – Odeni heitinimi, mida on seletatud tähendustega ‘lahingusse ratsutaja’, ‘ründaja’.
Need võrdlused ei anna Arries/Adries nimele iseenesest kindlat etümoloogiat, kuid avavad võimaluse uurida nime muinaspõhja keele- ja usunditausta.
Allikas: de Vries ari, arinn, Atríðr.
Tõll ja Oden
Ka Tõllu nime puhul leidub vanapõhja sõnavaras tähelepanuväärseid paralleele.
Vanapõhja dolgr tähendab ‘vaenlast, vastast’ ning võib poeetilises kasutuses seostuda võitlejaga. Sama sõnapere dolg kannab vaenu ja võitluse tähendust.
Vanapõhja tolla tähendab ‘millegi küljes vabalt rippuma, kõikuma’. Odeni mütoloogia üks tuntumaid episoode jutustab tema rippumisest maailmapuul, mille kaudu ta omandab ruunide teadmise.
Ükski neist sõnavõrdlustest eraldi ei tõesta Tõllu nime seost Odeniga. KOHANIMEVIHIKU hüpotees kujuneb nende koosmõjust: varasemad nimekujud, võimalikud vanapõhja paralleelid, Tõllu vägilase- ja kaitsjakuju ning sama paigaga seotud pärimus moodustavad mustri, mida tasub võrrelda Odeniga seotud nime- ja mütoloogiamaterjaliga.
Odeni puhul on oluline arvestada ka tema arvukate heitidega. Tema kuju oli mitmetahuline ning teda võidi nimetada erinevate omaduste, tegevuste ja mütoloogiliste sündmuste järgi. KOHANIMEVIHIKU uurimistöös lähtutakse võimalusest, et Eesti kohanimedes ei tarvitse Skandinaavia jumalustega seotud kihistus esineda alati jumala tuntud põhinime kujul.
Allikad: de Vries dolg, tolla; Egilsson dolg, dolgr.
Rahvusliku vägilase sünd
18.–19. sajandil, rahvusromantika ajastul, sai Tõllust saarlastele oluline sümbol. Tolle ajastu teadlased ja kogujad (nt Eisen, Körber, Süda) rõhutasid eesti rahvuslikku identiteeti ja vastupanu võõrvallutajatele. Odeni-kultuse avalik mainimine oleks olnud „segav“ – see osutanuks tugevale skandinaavia mõjule ja paganlikele kihtidele, mis ei sobinud puhtale „eestlaste muinasusundi“ narratiivile. Seetõttu võis muistne jumalik kuju muutuda rahvalikuks vägilaseks: Tõll elas talumehe elu, kaitses oma rahvast ja sai Saaremaa maastiku „rahvuskangelaseks“.
Seega ei pruugi Tõll olla lihtsalt „suvaline hiid“, vaid võimalik sünkreetiline kuju, kus paganlik Odini pärand on kristlikus ja rahvuslikus kontekstis ümber kujundatud.
Tõllu kivi
Tõllustes asub kultuse- ja ohvrikivi Tõllu kivi, mis on selle nimega registreeritud ka Muinsuskaitseameti andmetes. Kivi kuulub seega reaalselt Tõlluga seotud kohapärimusse.
Kivi olemasolu ei tõesta iseenesest Odeni kultust ega varasemat kultuskohta. KOHANIMEVIHIKU seisukohalt on see siiski oluline osa tervikust: Tõllu nimi, temaga seotud pärimus ja konkreetne maastikuobjekt esinevad samas piirkonnas, kus on teada ka varasem Arries/Adries nimekiht.
Loe lisaks:
Eisen, M. J. (1927). Tõll ja ta sugu. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.