Oden

Muinaspõhja mütoloogiast tuntud jumal Oden on väga mitmetahuline kuju ning tema kohta on säilinud rohkesti lugusid ja tõlgendusi. Käesolev ülevaade ei püüa vastata küsimusele, „kes Oden tegelikult oli“, vaid annab lühikese ja selge pildi tema päritolust, omadustest ja rollist. Eesti kohanimede põhjal võib järeldada, et Odenit tunti ja austati ka praeguse Eesti aladel. Käesolevas tekstis kasutatakse nimekuju Oden, kuna see esineb ka kohanimedes.

Odeni nimi esineb otseselt näiteks nimes Osmussaar (varasemalt Odensholm). Lisaks otsesele nimekujule on Odenil palju varjunimesid ja epiteete, mida kasutati eeskätt skaldiluules. Sageli nimetati paiku just jumalate varjunimede järgi, mistõttu on seoseid vahel keeruline tuvastada.

Oden (Odin) ja tema eelkäija Wodan

Wodan

Odeni kuju pärineb varasemast germaani jumalast Wōðanaz (rekonstrueeritud nimekuju). Seda jumalat tunti eri rahvaste seas nimedega Wōden, Wodan, Wotan ja Godan. Teda kummardati laial alal Põhja- ja Kesk-Euroopas juba enne meie ajaarvamist.

Wodan oli eeskätt rännujumal, maagia ja surnutega seotud uskumuste kandja ning hõimude kaitsejumal. Rooma autor Tacitus võrdles teda jumal Mercuriusega, nähes temas hingede teejuhina tegutsevat jumalust.

Oden

Oden on Wodani põhjamaine ja hilisem kuju, nagu teda tuntakse viikingiaja saagadest ja Eddadest. Tema roll muutus laiemaks: temast sai sõja, tarkuse, luule ja valitsemisega seotud jumal. Oden ei olnud ühe kindla funktsiooniga jumal, vaid pigem eliidi ja valitsejate kaitsejumalus.

Arvatakse, et Wodani kultus levis germaani aladelt Skandinaaviasse esimestel sajanditel pKr ning sulandus seal kohalike uskumustega. Odeni kuju on kujunenud väga pika aja jooksul, mistõttu on ta mitmetähenduslik ja kohati vastuoluline.

Oluline on meeles pidada, et peamised kirjalikud allikad Odeni kohta pandi kirja pärast ristiusustamist. Need peegeldavad paganlikku traditsiooni, kuid on kirja pandud kristlike autorite vaatepunktist.

Peamised allikad on Vanem Edda, Noorem Edda, skaldiluule, saagad, ladinakeelsed kirjeldused, kohanimed, ruunikirjad ja arheoloogilised leiud.

Müütiline Oden

Põhja rännanud pealik

Saagade järgi on Oden kosmiline jumal, kes osales maailma loomises. Samas esitab Ynglingite saaga teistsuguse, nn euhemeristliku seletuse, mille järgi oli Oden algselt Aasiast põhja rännanud pealik, kes asus Skandinaaviasse ja kelle järeltulijad hakkasid teda jumalana austama.

Paljude uurijate hinnangul peegeldab Odeni kuju ajaloolise eliidi mälestuse ja mütoloogilise jumalakujundi segunemist.

Kosmilise Odeni perekond

Eddade järgi on Oden jumalate suguvõsa keskne tegelane. Tema isa on Bor ja vanaisa Bure, ema hiiglane Bestla. Koos vendade Vile ja Ve‘ga lõi ta maailma. Tema abikaasa on Frigg ning poegade hulka kuuluvad Balder, Tor, Vidar ja Vale. Sugulussuhted varieeruvad allikati ning ei ole alati üheselt määratletavad.

Välimus

Odenit kujutatakse pikakasvulise, hallide juuste ja habemega vana mehena. Ta on ühe silmaga, sest teise loovutas ta tarkuse ja mõistmise saamiseks. Puuduva silma varjamiseks kannab ta laiaäärset kübarat, kuid lahingusse ratsutades kannab kuldset kiivrit. Seljas on tal pikk tume mantel ja käes oda Gungner. Odenil on kaheksajalgne hobune Sleipner, kaaslasteks hundid Gere ja Freke ning rongad Hugin ja Mugin. Sageli ilmub ta maskeeritult rändurina.

Maailma looja ja kõikide isa

Koos vendadega lõi Oden maailma hiiglase Ymeri kehast ning andis elu esimestele inimestele Askile ja Emblale. Teda kutsutakse „kõikide isaks“, mis viitab eeskätt päritolule, korrale ja vastutusele, mitte hoolitsevale isarollile.

Vastuoluline jumal

Oden ühendab endas tarkuse, sõja, maagia ja kavaluse. Ta on strateegiline mõtleja, kes eelistab plaane ja teadmisi toorele jõule. Tema tegevus on sageli moraalselt mitmetähenduslik.

Maskides jumal

Oden ilmub paljudes kujudes ja nimede all. Maskeerumine ja rollide vahetamine on tema olemuse lahutamatu osa ning sümboliseerib tema võimet liikuda eri maailmade ja rollide vahel.

Tarkusejumal

Oden otsib pidevalt teadmisi ning on valmis nende nimel ohverdama. Tuntumad lood räägivad silma loovutamisest Mímiri kaevus ja eneseohverdusest maailmapuul Yggdrasil, mille kaudu ta sai ruunide tarkuse.

Skaldikunsti ja luule jumal

Luule ja skaldikunst olid viikingiajal tähtsad ühiskondlikud vahendid. Odenit peeti sõna väe ja poeetilise inspiratsiooni allikaks, kes andis ande, kuid võis selle ka ära võtta.

Sõja- ja surmajumal

Oden oli seotud sõjaga, langenutega ja Valhalliga. Ta valis lahingus langenud sõdalasi, keda valmistati ette Ragnarökiks. Lahingus hukkumine ei olnud kaotus, vaid au.

Meresõitjate ja kaupmeeste jumal

Mõnes tõlgenduses seostatakse Odenit ka rändamise, meresõidu ja kaugete retkedega, kuid see roll ei ole nii keskne ega selgelt kinnitatud kui Toril või Njordil.

Ülikute jumal

Oden oli eelkõige valitsejate ja eliidi jumal. Ta kehastas omadusi, mida peeti juhtimiseks vajalikuks: tarkust, strateegiat, karismat ja ülevaadet saatuse üle.

Kavaldaja ja manipulaator

Oden kasutas oma eesmärkide saavutamiseks kavalust ja pettust. Viikingiaegses maailmapildis ei olnud see tingimata negatiivne, vaid märk nutikusest ja võimekusest.

Odeni hukkumine

Ragnaröki ajal langeb Oden võitluses hundi Fenriga. Tema surm on ette teada ning see sündmus rõhutab, et isegi jumalad ei pääse saatusest.

Miks Odenit kummardati?

Odenit austati, kuid ka kardeti. Tema poole pöörduti tarkuse, edu ja kaitse saamiseks, eriti sõjaajal. Suhe temaga oli vastastikune ja nõudis ohvreid. Odeni austamine oli viis püüda mõjutada ebakindlat ja ohtlikku maailma.

Ristiusu mõju

Ristiusu tingimustes kujutati Odenit sageli kahtlase ja ohtliku tegelasena. Saagade autorid säilitasid lood, kuid tõlgendasid teda tihti ajaloolise või eksitava paganliku valitsejana. Oden jäi elama folklooris, kohanimedes ja rahvajuttudes.

Endiselt populaarne

Oden on tänapäeval jätkuvalt tuntud ja tõlgendatav kuju, kelle tähendus ajas muutub. Just tema mitmetähenduslikkus on üks põhjusi, miks ta pakub huvi ka nüüdisaegsele lugejale.

KOHANIMEVIHIKU eesmärk Odeni ja kogu muinaspõhja mütoloogia tutvustamisel on jagada teavet, mis aitaks avastada nende teemade võimalikke seoseid Eesti kohanimedes.

Kogu see lugu – ja palju enamatki –  pärineb paljudest müütidest, millest inimesed on kunagi võtnud mõne detaili või nüansi ja sidunud selle oma elu, kodu või kodukohaga. Neid saagasid ja kogu mütoloogiat tundes kujuneb arusaam sellest, mida inimesed ammustel aegadel mõtlesid ja milliste põhimõtete järgi nad oma elu korraldasid. Nii saab ajalugu hoopis teistsuguse sisu ja tähenduse.