Muinaspõhja mütoloogia, tuntud ka kui skandinaavia või vanapõhja mütoloogia, on põhjagermaani rahvaste kujutluslik ja usundiline pärand, mis kujunes pika aja jooksul välja Põhja-Euroopa ja Skandinaavia aladel. Muinaspõhja mütoloogia on indoeuroopa päritolu, seotud germaani hõimudega, kuid peegeldab eelkõige islandlaste, norralaste, taanlaste ja rootslaste püüdlust mõista looduse jõude, elu ja surma saladusi ning oma kohta universumis.
Allikad
Mütoloogiaga seotud suuline pärimus levis sajandeid enne, kui see Islandil kirja pandi. Viikingiajal (u 8.-11.saj) kujunes sellest ühtne maailmavaade. Keskaegsed islandlased kogusid ja säilitasid mütoloogilised lood kahes peamises allikas – Vanemas Eddas (poeetiline kogumik, u 13. sajand) ja Nooremas Eddas (Snorre Sturlassoni proosateos, u 1220).
Eddad ei ole seega varajase paganliku ajastu otsesed ürikud, vaid kirjutatud kristliku maailma tingimustes. Tuginedes varasematele traditsioonidele on need muinaspõhja mütoloogia ja usundi rekonstrueerimisel siiski peamised allikad, kuid neisse tuleb suhtuda kriitiliselt. Suuline pärimus muutus ja varieerus ning kirja pandud süsteem ja loogika ei pruukinud sellisel kujul eksisteerida. Toetutakse saagakirjandusele, skaldiloomingule ja arheoloogilistele leidudele, mis pakuvad tavaliselt kaudseid, kuid olulisi tõendeid varasema paganliku kultuuri kohta.
Rahvusromantika, kultuuriline kontekst ja teadusliku uurimise areng on paratamatult mõjutanud ka muinaspõhja mütoloogia tänapäevaseid käsitlusi ning tõlgendusi. Lugusid võib olla täiendatud ja rekonstrueeritud, mis tähendab, et populaarne kultuur on lisanud oma kihi. Samal ajal on tänapäeva teadus neist probleemidest teadlik.
Polüteistlik mütoloogia
Muinaspõhja mütoloogias on palju erineva funktsiooniga jumalaid, kuid samas on see tugevalt struktureeritud. Olulise osa moodustavad ka teised olendid nagu nornid, valküürid, hiiglased või haldjad.
Jumalad kuuluvad eri hõimudesse, milleks on aasid ja vaanid. Aasid esindavad sõjalist jõudu ja kaitset ning valitsemist ja ühiskondlikku korda, seevastu vaanid on viljakuse, jõukuse ja loodusjõudude jumalad.
Mütoloogiline maailmapilt on tugevasti hierarhiline, kuid seda läbib ühtne kosmoloogiline loogika, mis seob kõik tasandid maailmapuu Yggdrasiliga. Selle ümber asuvad üheksa maailma, mis mõjutavad üksteist ning osalevad kosmilises tasakaalus.
Sõjakus ja au
Mütoloogia ja usk peegeldavad otseselt ka põhjagermaani ühiskonna väärtusi. Viikingiajal pandi suurt rõhku sõjakusele ja aule. Sõjakus ei olnud vägivalla tunnus, vaid kosmilise korra lahutamatu osa. Jumalad olid sõdalased, kes kaitsesid maailma hiiglaste kaose eest.
Langenud sõjamehi valiti Valhalli, kus need valmistusid maailmalõpu Ragnarökiks. Vägev surm lahingus võis olla tee jumalate poole. Julgus, eneseohverdus ning lojaalsus oma suguvõsale ja pealikule ei olnud üksnes sotsiaalsed normid, vaid kosmilise korra osa. Sõjaline maailmavaade oli seotud ka sotsiaalsete struktuuridega, sest sõdalaskond oli ühiskonna keskne eliit.
Ragnarök
Üks põhjamaise mütoloogia keskseid motiive on Ragnarök – jumalate hukk ja maailma häving. See ei ole lõplik maailma lõpp, vaid tsükliline puhastus. Ragnaröki sündmused sümboliseerivad korra kokkuvarisemist. Pärast hävingut sünnib uus ja viljakas maa, noored jumalad asuvad maailma taastama ning vähesed ellujäänud inimesed hakkavad uuesti inimkonda rajama.
Rituaalid ja ohverdamised
Uskumused olid tihedalt seotud rituaalide ja ohverdamistega, mis tagasid korra püsimise ja jumalate poolehoiu. Ohverdati loomi, relvi, väärtesemeid ja võib-olla ka inimesi. Pühapaigad ei olnud üksnes kultuslikud alad, vaid sotsiaalsed keskused, kus kogukond kinnitas oma kuuluvust nii maailma kui oma jumalate juurde.
Muinaspõhja mütoloogia ei olnud üksnes usund, vaid ka maailma seletus, mis ühendas looduse, inimese ja üleloomuliku tervikuks. Müüdid andsid tähenduse loodusnähtustele, õpetasid moraalseid väärtusi ja toetasid kogukondlikke tavasid.
Seos ristiusu ja tänapäevaga
Ristiusk jõudis Skandinaaviasse järk-järgult 10.–12. sajandil, kuid ei tõrjunud paganlust kohe välja, vaid need segunesid mitmel tasandil. Ristiusk hakkas domineerima 12. sajandi lõpus, ehkki rahvapärimustes ja kommetes elas paganlus edasi veel sajandeid.
Tänapäeval elab muinaspõhja paganlik mütoloogia edasi kui ajatu lugu inimeste püüdlusest mõista maailma ja iseennast, see on sild mineviku müstilise kujutlusmaailma ja tänapäevase kultuuri vahel.
Muinaspõhja mütoloogia Eesti aladel
Muinaspõhja mütoloogia levis juba ammu ka Eesti aladele. Kohanimed avalikustavad, et oleme nendest lugudest ja maailmakujutlusest vahetult osa saanud või neis osalenud, kuid me oleme selle unustanud. Püüame vähehaaval selgusele jõuda.
Et muinaspõhja mütoloogilised tegelased, paigad, atribuudid ja saagad on meile teada, siis otsime neile vasteid meie kohanimedes ja püüame sel moel teada saada, kus ja missuguses ulatuses on selle usundiga seotud rahvad Eesti alal elanud.
KOHANIMEVIHIKU muinaspõhja usu juurde kuuluvas REGISTRIS tutvustatakse lühidalt olulisemaid tegelasi ja sündmusi ning vajadusel saab neist lähemalt lugeda vastavas artiklis või kirjes. REGISTRI sisu täieneb töö käigus.
NB! MUINASPÕHJA USU blogis ja REGISTRIS ei ole Põhjala rahvaste hulka arvatud praegusi saame ja soomlasi, kelle muistseid uskumusi käsitleme eraldi seoses muinaseesti usuga ja vastavas registris.
