08: Saamide algne päritolu ja rändeteed

1. Sissejuhatus

Saamid (varasem nimetus eesti keeles laplased) on Põhja-Euroopa põlisrahvas, kelle traditsiooniline eluala on tuntud nimega Sápmi. See hõlmab põhjalaiuskraadi ümbruse alasid Norras, Rootsis, Soomes ja Koola poolsaarel Venemaal. Saami keel kuulub soome-ugri keelkonda ning kaugem sugulus seob neid näiteks soomlaste ja eestlastega.

Järgnevates osades käsitletakse saamide päritolu ja rändeteid, Sápmi ala ulatust ajaloos, saamide füüsilist väljanägemist, traditsioonilist eluviisi ja maailmavaadet ning võimalikku seost Eestiga.

2. Päritolu ja varasem asustus

Saamide täpne päritolu on teadlastele olnud pikaajaline arutlusteema. Geneetilised ja lingvistilised uuringud osutavad, et saamide esivanemad elasid Euroopas juba pärast viimast jääaega ning on Euroopas välja kujunenud vanapärane rahvastik. Arheoloogilised leiud näitavad, et inimesed jõudsid Lapimaa aladele (nt Uurijoki jõe äärde Soome Lapimaal) juba umbes 8100 eKr, kuid saami keel kui eraldi keel arenes palju hiljem.

Võrreldes teiste Euroopa rahvastega, on saamide geneetiline kooslus unikaalne – näiteks on leitud tunnuslik mitokondri-DNA haplogrupp U5b1b1 pea pooltel saami naistel. Varasemad teooriad pidasid saami rahvast mongoliidse päritoluga rändrahvaks idast, kuid tänapäevased uuringud on selle ümber lükanud. Geneetiliselt ja füüsiliselt on saamid tüüpilised eurooplased. Teatud Aasia päritolu geenikomponent (umbes 20–30%) on saami genofondis olemas, ent samas suurusjärgus esineb seda ka teistel Euroopa rahvastel. Seega pärinevad saami esivanemad tõenäoliselt pigem Põhja-Euroopast kui kaugelt Aasiast.

3. Rändeteed ja keele levik

Lingvistilised analüüsid viitavad, et saami keelte eellane (protosaami keel) eristus lõunas asunud soome-ugri algkeelest umbes 500 eKr – 0 pKr paiku ning levis siis põhja poole Lapimaa suunas. Võimalik on kaheosaline migratsioon. Saami pärimused räägivad müütilistest “kahest rändest” – üks põhjast ja teine lõunast, mille tulemusel jõuti lõpuks Sápmi maale. Tõenäoliselt hõlmas see protsess varaste küttide-korilaste liikumist põhjaaladele ja hiljem lõuna poolt uute soome-ugri rühmade lisandumist.

Rooma ajal (1. sajand pKr) kirjeldas Tacitus Läänemere põhjaalade “fenne” kui rändavat kütirahvast metsades, keda sageli peetakse saamide esivanemateks. Hilisemad allikad (nt 6. saj Prokopios ja 8. saj Paulus Diaconus) mainivad “Skridfinnide” ehk suuskadel liikuva rahva olemasolu Skandinaavias. Ka neid viiteid seostatakse saamide esivanematega.

4. Segunemine ja taandumine

Aja jooksul segunesid saamid ümberkaudsete rahvastega ning osa varasemaid saami rühmi assimileerus teistesse rahvastesse. Näiteks Ida-Soomes ja Karjalas elasid muinasajal ilmselt idasaami rühmad, kuid nad segunesid hiljem soomlaste ja karjalastega, kui need piirkonda asustasid. Soome lõunaosas leidub kohanimesid (näiteks Nuuksio), mida on pakutud tõendina kunagisest saami asustusest kaugel lõunas.

Samuti on tuvastatud võimalikke saami päritolu kohanimesid Loode-Venemaal Arhangelski ja Vologda aladel. Samas pole selge, kas tegu oli päris saami rahvaga või mõne lähedase, kuid eristuva ugrilaste rühmaga.

Üldiselt on muistsete saamide asuala olnud märksa laiem kui tänapäeval, ulatudes kunagi kogu praeguse Soome alale ja tõenäoliselt ka Rootsis ning Norras lõuna suunas kaugemale. Norras on ajaloolased arutanud, kui kaugele lõunasse võisid saami rändhõimud jõuda. Mõned leiud viitavad saami kohalolule isegi Lõuna-Norra mägialadel keskajal.

Kokkuvõttes võib öelda, et saami rahvas on aastatuhandete jooksul liikunud ja kohanenud Põhja-Euroopa külmadele aladele, nihkudes vajadusel põhja poole, kui lõuna poolt tulid tugevamad asustajad (nt germaani ja soome hõimud).

5. Sápmi eluala ulatus läbi ajaloo

Muinasaeg ja keskaja algus

Saamide traditsiooniline asuala ehk Sápmi katab laialdaselt Fennoskandia põhjaosa. Muinasajal oli saami asustusala tunduvalt lõunapoolsem. Arvatakse, et vähemalt kogu tänapäeva Soome alal kuni Häme ja Karjalani ning samuti Rootsi põhja- ja keskosas elasid toona saami rühmad.

Hilisantiigist ja varakeskajast pärit allikad (Tacitus, Prokopios jt) kinnitavad, et Põhja-Euroopa metsades tegutsesid suuskadel liikuvad küttide-korilaste hõimud, keda saab samastada saamidega.

Keskaegse rahvastiku nihkumise käigus tõrjuti saamid paljudest nendest lõunapoolsetest aladest välja või segunesid nad suuremate rahvastega (näiteks soomlaste ja skandinaavlastega). 9.–10. sajandil hakkasid viikingid ja teised naabrid saame kutsuma “lappideks” ning seda nimetusena levitama. Nii jõudis sõna “Lapp” (Lappalainen) kasutusse ka soomlaste, venelaste, eestlaste jt rahvaste seas.

Territooriumi piiramine ja riikide teke

Kui Skandinaavia kuningriigid keskajal tugevnesid, hakati Lapimaad hõlmama riigipiiridesse. 13.–14. sajandil püüdsid Norra, Rootsi ja Novgorodi vürstiriik (hilisem Venemaa) kehtestada maksuvõimu Lapimaal ja saamid sattusid maksustatavateks mõlemalt poolt.

1751. aastal pandi Rootsi ja Norra vahel esmakordselt täpne riigipiir kaardile ka läbi Sápmi piirkonna, jagades saami maa kaheks. 19. sajandi alguseks (1826) lepiti kokku ka Norra-Vene (Soome) piiri põhjapoolne lõik, mis eraldas Koola poolsaare ülejäänud Lapimaast.

Kuigi poliitilised piirid tõmmati, jäi saamide traditsiooniline eluviis paljuski rahvusriikide piiridest sõltumatuks kuni uusajani. Nad liikusid jätkuvalt põhjapoolsete alade vahel, hoolimata sellest, kas tegu oli Norra, Rootsi või Venemaa alaga.

Tänapäevane ulatus

Praegu mõistetakse Sápmi all alasid nelja riigi territooriumil: Norra, Rootsi, Soome põhjapoolsed maakonnad ning Venemaa loodeosa (Koola poolsaar). Ligikaudu on Sápmi lõunapiiriks Lõuna-Norras umbes Trøndelagi piirkond ja Kesk-Rootsis Jämtlandi/Härjedaleni kandis kulgev joon, samuti Soome pool jääb saami põlisala Lapimaa põhjaossa (Inari ja Utsjoki ümbrus). See lõunapiir on ajalooline – nn “Lapi jooneks” nimetati Rootsis joont, millest lõuna poole saami alad enam ei ulatunud.

Tänapäeval on enamik saami rahvast koondunud just Sápmi põhjapoolseimatesse osadesse (näiteks Kautokeino ja Karasjoki alad Norras, Inari Soomes). Kokku arvatakse saame olevat umbes 50 000–100 000 inimest, neist suurim osa Norras. Saamide jaoks on Sápmi mitte ainult geograafiline mõiste, vaid ka kultuuriline tervik – üle riigipiiride ulatuv põline kodumaa.

6. Igapäevane elu ja traditsiooniline elukorraldus

Toimetulek karmis kliimas

Saamide traditsiooniline eluviis kujunes välja karmides arktilistes tingimustes ellujäämiseks. Muistne elatusviis oli küttimine, kalastamine ja korilus – saamid liikusid vastavalt aastaaegadele ja loomade rändele ühest kohast teise, elatudes metsloomadest, kalast ning metsamarjadest-taimedest.

Juba Rooma ajal täheldati, et “Fenni” (saamid) elavad looduse rütmis: “nad jahivad, söövad metsaande, riietuvad loomade nahkadesse ja magavad otse maapinnal” kirjutas Tacitus. Selline mobiilne eluviis eeldas paindlikku sotsiaalset korraldust.

Saamidel kujunes kogukonnaks siida-süsteem – rühm suguluses perekondi, kes tegutsesid koos jahipidamisel ja kolisid ühiselt eri aastaaegadel eri aladele ressursse kasutama. Siida liikmed peatusid eri aastaaegadel kindlates laagripaikades: talvel metsas suuremate loomade jahil, suvel veekogude ääres kalapüügil jne, sõltuvalt kus toidust ja saagist parajasti küllust oli.

See hoolikalt tasakaalustatud rändtsükkel võimaldas vältida ühe piirkonna ülekasutamist ning jagada riske – kui ühes kohas saak kesiseks jäi, liikus siida edasi järgmisse.

Elamud ja majapidamine

Traditsioonilises saami majapidamises olid elamud kerged ning kohanemisvõimelised, et rändamist hõlbustada. Levinud oli kota ehk lavvu – koonusekujuline püstkoda, mis koosnes puidust roovist ja põhjapõdranahkade või riidekattega kihist. Selline telgitaoline onn (sarnane põhjaameeriklaste tipiile) oli lihtne üles panna ja lahti võtta, võimaldades kiiret liikumist edasi. Talvisemaks püsielamiseks kasutati ka turfhütte (goahti) – osaliselt maapinda kaevatud ning mätaskatusega onni, mis pakkus paremat soojaisolatsiooni karmil talvel.

Majapidamises olid hinnatud tarbeesemed kohalikest materjalidest: nõud ja anumad puust või sarvest, riided nahast ja villast. Rõivastus oli kohandatud külmale kliimale: kanti mitmekihilisi rõivaid. Traditsiooniline saami rahvarõivas gákti (kolt) õmmeldi varem tihti parkunud põhjapõdranahast, hiljem ka ostetud paksust villasest kangast.

Gákti on tuntud erksavärviliste kaunistuste poolest. Kõik rõivad ja tarbeesemed valmistati nii, et need oleksid praktilised ja soojad. Iga detail, alates nahanöörist kuni hõbelusikani vööl, oli kasutusel põhjusega ning tihti omas ka kaunistus- või staatuse tähendust.

Toit ja loodushoid

Saami traditsiooniline toit põhines peamiselt ulukilihal, kalal ja loodusandidel. Põhjapõder on läbi aegade olnud saami kultuuris keskne. Vanasti küttisid saamid metsikut põhjapõtra ning kasutasid kõik osad ära: lihast sai toit, nahast riided ja telgid, luud-kondid tööriistadeks. Samuti püüti palju kala (lõhe, forell, tursk jm), eriti rannikusaamid Norra fjordides ning järvesaamid Lapimaa järvedel. Marjad (murakad, mustikad, pohlad) ja söödavad taimed lisasid vitamiine toidulauale.

Toitu säilitati kuivatades, suitsutades või kääritades – näiteks kuivatatud põhjapõdraliha (bidos) ja vinnutatud kala olid talvel põhitoidused. Piimasaadusi saadi põhjapõdra lehmade pidamisest: valmistati põhjapõdrapiimast juustu.

Eluviisi oluline osa oli loodushoiule ja jätkusuutlikkusele suunatus. Kuna elu sõltus otseselt loodusest, suhtusid saamid loodusesse austusega. Iga jahil või kalalkäigul saadud saak loeti vaimude kingituseks ning püüti kasutada maksimaalselt ära, raiskamine polnud lubatud. Paljudes piirkondades oli komme jätta esimesest saagist osa ohvriks – visata kalapea tagasi vette või jätta loomaluud pühasse paika – tänutäheks loodusele.

Põhjapõdrakasvatus ja asustuse muutus

Umbes 15.–16. sajandil toimusid saami eluviisis muutused. Ühelt poolt hakkasid põhjapõtrade metsikud karjad vähenema liigse küttimise tõttu (sest saamid pidid maksma makse nahkades ja sarvedes), teisalt jõudsid saamide aladele uued mõjud. Selle tulemusena asusid paljud saamid püsivamalt paikseks. Ranniku- ja fjordisaamid rajasid kalurikülasid, sisemaal tegeleti veidi ka karjakasvatuse ja vähese maaharimisega.

Teine osa saame hakkas samal ajal põhjapõtru kodustama. Väikesest hulgast kodustatud põtradest arenes ajapikku välja suurte karjadega nomadism. Terve perekonnad (ja hiljem kogukonnad) rändasid koos talvistele ja suvistele karjamaadele, järgides põhjapõtrade rändeteid.

Selline põhjapõdrakasvatus saavutas laialdase tuntuse. Tihti peetakse just rändavaid põhjapõdrakarjuseid saami eluviisi sümboliks. Tegelikult moodustasid need rändkarjused vaid umbes 10% saami rahvastikust, enamiku jaoks jäi põhiliseks elatiseks siiski paiksem küttimine-kalastamine või segamajandus.

19. sajandiks olid saamid seega jagunenud erinevatesse alatüüpidesse eluviisi järgi: rannasaamid (kalurid), metsasaamid (jahimehed), järvesaamid (kalurid sisemaal) ning mägisaamid (põhjapõdrakarjused). Sellest hoolimata säilis tugev side loodusega ja traditsioonidega kõigi rühmade seas.

7. Saamid ja Eesti: kas laplased on elanud ka Eestis?

Võimalik asustus ajaloos

Otseseid tõendeid sellest, et saami hõimud oleksid kunagi Eesti alal elanud, ei ole. Saamid on oma ajalooliselt asualalt jäänud valdavalt Läänemere põhja- ja idaküljele ning nende lõunapiir ulatus ligikaudu tänapäeva Kesk-Skandinaaviani ja Soome lõunaosani, kuid mitte üle lahe Eesti territooriumile.

On küll arheoloogilisi kultuure (nt Kunda kultuur 8000 eKr kandis) ja geneetilisi jälgi, mis viitavad varaste põlisrahvaste asustusele Eestis pärast jääaega, kuid neid ei saa üheselt samastada saamidega. Pigem olid need Eesti alal teiste soome-ugri esivanemate rühmad.

Keeleliselt eraldusid saami esivanemad ja Eesti alal elanud balti-soome esivanemad ilmselt väga varasel ajal, enne kui eestlaste otsesed esivanemad siia piirkonda jõudsid.

Teadlaste üks hüpotees on, et soome-ugri rahvastiku läänepoolne haru jõudis esmalt Skandinaaviasse (andis aluse saami keele tekkeks) ja alles hiljem, pronksiajal, liikusid mõned ugrilaste rühmad Läänemere lõunakaldale, kellest kujunesid välja tänapäeva soome ja eesti rahvad.

See tähendab, et geneetiliselt ja kultuuriliselt on eestlastel ja saamidel küll ühine väga kauge algupära Uurali rahvaste hulgas, kuid saamid ei ole otseselt osa eesti rahva kujunemisloost.

Etnilised seosed

Eestlaste ja saamide sugulus on seega pigem keeleajalooline ja geneetiliselt väga üldine. Mõlemad kuuluvad laiemasse soome-ugri (uurali) rahvaste perekonda, kuid lahknesid teineteisest tuhandeid aastaid tagasi. Ajaloolises ajas (kirjapandud ajaloos) ei ole teada, et Lapimaa rahvas oleks Eesti alal oma kommete või keele poolest eristatavalt elanud.

Keskaegsetes allikates nimetus “Lapp” küll jõudis Eestisse (eestlased tundsid nime “laplased” põhja poolt kuulduna), kuid see viitas ikka Skandinaavia ja Soome põhjaalade rahvale, mitte kohalikule.

On mõningaid rahvapärimusi või oletusi, et mõni laplane võis sattuda Liivimaale kaubaretke või sõjakäigu käigus, kuid püsielanikkonda neist ei kujunenud. Seega võib kindlalt öelda, et Eesti alal saamid kunagi omaette kogukonnana ei elanud ning seetõttu ei ole nad tänapäeva eestlaste etnogeneesis eraldi komponendina esindatud.

Küll aga ühendab eestlasi ja saame laiem kultuurisugulus. Mõlema rahva juured ulatuvad tagasi muistsete soome-ugri hõimudeni. See ühisosa avaldub keeles (mõningane sõnavara kaugseos) ja võib-olla ka maailma tajus: näiteks looduskeskne ellusuhtumine ja animistlikke jooni leidub ka eestlaste muinasusundis (nt hiied ja loodusvaimude austamine). Ometi on need sarnasused pigem paralleelsed arengud sugulasrahvaste seas, mitte otsene saami mõju Eestile.

8. Kokkuvõte

Saami rahvas on Põhjala põline elanikkond, kellel on omanäoline ajalugu ja kultuur. Nende algne päritolu ulatub Euroopa mesoliitikumi ja varasesse metalliaega. Aja jooksul nihkusid nad üha põhja poole, moodustades Lapimaa põhirahva. Sápmi – saami asuala – hõlmab tänini ulatuslikke maa-alasid neljas riigis. Saamide traditsiooniline elu oli tihedalt seotud loodusega: rändav kütt-kalastuskultuur, millest osa arendas välja põhjapõdrakasvatuse.

Nende uskumused kajastasid looduse rütme – päikese, tuule, äikese jumalad ja maaemad-toojad suunasid elu igat tahku. Kristluse mõjul toimus suur muutus usundis, kuid paljud traditsioonid elavad edasi modernses võtmes. Saamid on suutnud säilitada oma identiteedi ka tänapäeva maailmas. Nende keel, rõivad, muusika (joig) ja loodushoidlik ellusuhtumine on jätkuvalt elujõulised.

Eestlastega seovad saame kauged soome-ugri sidemed, kuid Eesti pinnal saamid otseselt elanud ei ole. Saamide lugu pakub unikaalse akna Euroopa ühe vanima elulaadi, mütoloogia ja ellujäämise tarkuse juurde, tehes sellest väärtusliku osa kogu regiooni kultuuripärandist.

9. Allikad

1. Britannica. “Sami | People, History, & Lifestyle.” (vaadatud 25.03.2025) – Saamide päritolu ja levik: märgib, et kui soomlased asusid Soome (u 1. sajandil pKr), oli saami asustus laialt hajutatud kogu maa alal; hiljem tõrjuti nad põhja.
2. Wikipedia. “Sámi history.” (vaadatud 25.03.2025) – Saamide varane ajalugu ja geneetika: protosaami keeleareng Lõuna-Soomes/Karjalas ~500 eKr – 0, levides sealt Lapimaale; muistne asuala hõlmas kogu Soomet ja Karjalat (kohanimed Nuuksio jms kui tõendid).
3. Gaski, Harald. “Sámi Culture in the Nordic Countries – Older History.” UT Austin, 1998. – Ülevaade saami ühiskonnast enne uus­aega: siida-süsteem, ränd­eluviis, konfliktide vältimine kolonisatsiooni ajal (saamid taandusid, kui norralased-taanlased nende aladele tulid).
4. Anderson, D. – “Lapp Racial Classifications as Scientific Myths.” (Anthropological Papers of University of Alaska, 1962) – Ajaloolised kirjeldused saamide füüsisest: viidatud Blumenbachi 18. saj klassifikatsioonile, kus saame peeti esialgu eurooplasteks, hiljem “mongoliidideks” (laiad põsesarnad, lühike kasv).
5. UT Austin. “Origin and Genetic Background of the Sámi.” – Geneetika ja fenotüübi uurimus: lükkab ümber vana “aasia päritolu” teooria, rõhutades, et saamidel esinevad mongoliidsed jooned pole sagedamini kui teistel eurooplastel; saamid on fenotüüpselt tüüpilised eurooplased ja väga heterogeensed – esineb nii tumedaid kui heledaid tüüpe.
6. UT Austin. “The Sámi vs. Outsiders – Early History.” – Viited antiikautoritele: Tacitus (98 pKr) kirjeldas “Fenni” metsade küttidena, Ptolemaios (2. saj) mainis “Phinnoi”, Prokopios (6. saj) “Skrithifinoi” ning 8. saj Paulus Diaconus “Skridfinnid”, mis kõik viitavad saamide eelkäijatele. Samuti selgitab “Lapp” nime levikut viikingiajal naaberrahvaste kaudu ka eestlaste keelde.
7. Wikipedia. “Sámi history – Before the 15th century.” – Saami asuala laienemine ja taandumine: kinnitab, et ajalooliselt elasid saamid kogu Soomes ja Ida-Karjalas (kuni assimilatsioonini), samuti debatid Saami lõunapiiri kohta Norras – arheoloogilised leiud viitavad saamide võimalikule kohalolule Lõuna-Norra mägedes keskajal.
8. UT Austin. “Sámi Culture – Religion.” – Saami muinasusundi kirjeldus: toob esile päikese (Beaivi) kultuse, šamaanid (noaidid) ja pühad kohad (sieidid); nt Bieggolmmái kui tuulejumal, keda kujutati labida ja nuiaga tuult juhtimas; Horagalles (Dearpmis) kui piksejumal, valitsemas ilma ja õnne üle; jahijumal Leaibolmmái, kellele ohverdati edukaks karujahiks; naisjumalannad Máttaráhkká, Sáráhkká, Juksáhkká, Uksáhkká detailse funktsioonide kirjeldusega (sünni ja laste kaitse).
9. Wikimedia Commons (Nordregio kaart, 2015). “Sámi areas defined by national law.” – Kaart illustreerib Sápmi ala: punane joon tähistab saami traditsioonilise asustuse lõunapiiri (jookseb ligikaudu üle Trondheimi ja Östersundi kõrgusjoone). (Visuaalne allikas saami asuala ulatuse kohta.)
10. Samer.se (Rootsi Saami Parlamendi infoleht). “The Sami – Traditions.” – Kirjeldab saami rõivaid ja käsitööd: kolt (gákti) valmistati varem nahast, hiljem villasest kalevist; meeste ja naiste rõivaste erinevused, ehted (hõbepannlad, helmestikand). Samuti kinnitab, et saami keel ja kultuur elasid 20. saj algul rasket survet, kuid on 1970.–2000. aastatel teinud läbi uue ärkamise (noorem põlvkond õpib keelt tagasi jne).
11. Samer.se. “Sami Religion.” – Ülevaade kristianiseerimisest: 1700. aastatel sundis kirik saame hülgama omi rituaale; joig kuulutati nõiduseks, trummid põletati ning šamaanid kas vaikisid või hukati; 1800. aastaks oli enamik saame luteri kiriklikult ristitud, ent mõned hoidsid trummi salaja alles ja jätkasid vana usundi elemente omavahel. Ühtlasi märgib, et pärast kristlust säilisid paljud mäed ja looduspaigad pühadena rahva teadvuses (nt kohanimedes).
12. Wikipedia. “Estonians – Prehistoric roots.” – Käsitleb soome-ugri rahvaste liikumist: mainib hüpoteesi, et lääneugrilased jõudsid esmalt Fennoskandiasse (pannes aluse saamidele) ning hiljem liikusid Läänemere äärde, kus kujunesid välja läänemeresoome (eestlaste, soomlaste) rühmad. See viitab, et saami-eestlaste esivanemad lahknesid ammu enne ajaloolist aega, mistõttu otsest saami asustust Eestis pole olnud.

 Prindi