Pühapaikade üle peetavas arutelus on viimasel ajal kõlanud seisukoht, et enamik neist kuulub tegelikult alles 19.–20. sajandisse. Põhjendus on lihtne: pühapaikade kohta käiv teave pärineb peamiselt rahvapärimusest ning varasemad arheoloogilised tõendid on sageli napid või puuduvad.
Selline lähenemine on allikakriitiliselt mõistetav ja vajalik. Probleem tekib aga siis, kui sellest tehakse järeldus, et kui varasemaid leide ei ole, siis ei ole ka varasemat pühapaika.
Allikad pühapaikade dateerimisel
Pühapaikade uurimisel on seni toetutud peamiselt kahele allikaliigile: rahvapärimusele ja arheoloogiale. Rahvapärimus on valdavalt kirja pandud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Arheoloogilised leiud on pühapaikade puhul aga sageli vähesed või raskesti tõlgendatavad. Kui kumbki allikas ei kinnita varasemat päritolu, võibki jääda mulje, et pühapaigad on hilised.
Kohanimed kui kolmas allikaliik
Kohanimi ei ole pelgalt tähis kaardil. See on keeleline jälg, mis on seotud paiga tähendusega nime tekkimise ajal. Erinevalt rahvapärimusest ei kujune kohanimed tavaliselt tagantjärele. Kui nimi viitab pühadusele, ohverdamisele või üleloomulikule kogemusele, osutab see sellele, kuidas paika mõisteti juba nime kujunemise ajal.
Kohanimede metodoloogiline omapära
Siin peitub oluline metodoloogiline erinevus. Rahvapärimus räägib sellest, mida mäletati. Arheoloogia näitab seda, mis on säilinud. Kohanimi aga osutab sellele, kuidas paika nimetati ja mõtestati ajal, millest muid allikaid sageli ei ole. Selles mõttes ei kirjelda kohanimi ainult minevikku – ta on ise selle osa.
Pühapaikade puhul on oluline mõista, et religioosne tegevus ei pruugi jätta selgeid materiaalseid jälgi. Rituaalid võivad olla seotud orgaaniliste ainete, ajutiste toimingute või lihtsalt kohaloleku ja kogemusega. Kui pühadus seisneb mitte ehitistes ega esemetes, vaid paiga erilisuses, võib arheoloogia jääda vaikseks.
See ei tähenda siiski, et tähendus kaob. Sageli säilib see kohanimes.
Paik, kus enam ei ohverdata, võib siiski kanda nime, mis viitab sellele tegevusele. Koht, mille rituaalid on ununenud, võib säilitada oma erilisuse nime kaudu. Nii võib kohanimi osutuda ainsaks allesjäänud jäljeks varasemast pühadusest.
Kui selline nimi on dokumenteeritud varasemates kirjalikes allikates – kaartidel, vakuraamatutes või muudes ürikutes –, nihkub pühapaiga võimalik vanus automaatselt tagasi. Nimi ei saa olla noorem kui selle kirjalik fikseerimine ning on enamasti sellest vanem.
Seetõttu on küsitav väide, et pühapaigad on hilised üksnes seetõttu, et pärimus on hiline. Pigem võib rahvapärimus olla üks hilisemaid kihte palju pikemas tähendusahelas, mille varasemad jäljed on säilinud kohanimedes.
Paiga muutuv roll ajas
Oluline on ka see, et pühapaika ei saa käsitleda staatilise objektina. Sama paik võib eri aegadel täita erinevaid rolle: olla kalmistu, ohverdamiskoht, ravipaik või kogunemispaik. Mõnel ajal võib rituaalne tähendus nõrgeneda, teisel ajal taas tugevneda.
Kohanimi võib seejuures toimida pidepunktina, mis seob erinevaid ajakihte. Ta ei säilita kõiki tähendusi, kuid annab märku, et paik on olnud eriline.
Seetõttu on pühapaikade uurimisel sageli mõistlikum rääkida paiga biograafiast kui ühest kindlast dateeringust. Küsimus ei ole ainult selles, millal paik algas, vaid selles, kuidas selle tähendus on ajas kujunenud, muutunud ja säilinud.
Kolme allika koosmõju
Sellest vaatenurgast ei ole põhjendatud taandada pühapaiku üksnes uusajale. Arheoloogiliste leidude puudumine ei tõesta pühaduse puudumist ning rahvapärimuse hilisus ei tähenda nähtuse hilist tekkimist. Kohanimed viitavad sellele, et paiga tähendus võib olla märksa vanem kui kumbki neist allikatest eraldi näitab.
Pühapaikade uurimisel ei piisa küsimusest „kus on leiud?“ ega „millal see üles kirjutati?“. Sama oluline on küsida: „mida ütleb nimi?“
Alles siis hakkab maastik ise rääkima.
