Muinaspõhja mütoloogias ei ole Oden kunagi olnud jumal, keda oleks nimetatud ainult ühe nime ja ühe kuju kaudu. See mitmetähenduslikkus kajastub selgelt ka kohanimedes. Odenit on neis harva nimetatud tema „päris“ nimega; enamasti esinevad hoopis tema iseloomustavad maskid ja varjunimed. Saagade ja Eddade põhjal on Odenil ligikaudu kakssada nimekuju, millest igaüks rõhutab mõnd tema rolli, omadust või tegevusviisi.
Just seetõttu on Odeni seoste tuvastamine kohanimedes keeruline. Nimi ise võib puududa, ent kohal võib olla jumal – peidetuna ränduri, tarkuseotsija, looma, sõjajumala või mõne muu maski taha. Need nimetused ei ole juhuslikud, vaid kuuluvad kindlasse tähendusvälja. Tundes muinaspõhja mütoloogiat ning eriti Odeniga seotud müüte, on siiski võimalik neid mustreid märgata ning mõista, kus ja kuidas teda on austatud või kummardatud.
Oluline on siinjuures eristada erinevate usunditega kogukondade suhtumist jumalanimedesse. Kogukonnad, kes kummardasid „oma“ jumalaid, ei kartnud neid ning võisid kasutada nende nimesid otseselt nii kultuspaikades kui ka kohanimedes.
Odeni puhul on olukord teistsugune. Tema nime varjamine ei olnud omane üksnes Eesti alale, vaid iseloomustas tema kultust laiemalt. See tuleb esile juba saagades ning Snorre Eddas, kus Oden kasutab ja määratleb end teadlikult arvukate varjunimede kaudu. Nime varjamine ja maskeerimine kuulus tema olemuse juurde ning peegeldas tema ohtlikku, ettearvamatut ja kardetud loomust. Seetõttu nimetati paiku, kus Odenit kummardav rahvas elas, sageli mõne tema maski või varjunime järgi. Teiste usunditega kogukondadel olid samal ajal oma alad ja kohanimed, mis viitasid nende endi jumalustele.
Siinses käsitluses lähtutakse autori arvamusest, et muinasajal võidi kogukondade või perede elukohtadele anda nimesid selle järgi, millist jumalust nad kummardasid. Sellised nimed tähistasid kogukondlikku kuuluvust ning andsid ühtlasi teada, milliste jumalate kaitse all end nähti. Kohanimed toimisid seega mitte ainult geograafiliste tähistena, vaid ka usulise ja identiteedilise kuuluvuse markeritena.
Sellest vaatenurgast ei ole Odeniga seotud kohanimed mitte otsesed nimejäljed, vaid märgid tema maskidest. Just nende maskide kaudu on võimalik mõista Odenit kui jumalat, kes ei olnud kunagi ainult üks, vaid ilmus alati rollide, kujudega ja varjunimedega. Sellest arusaamast lähtudes on võimalik lähemalt vaadelda Odeni peamisi maske ja nende tähendusi.
Rändur ja tarkuseotsija
Kõige tuntum on Oden rändurina: ühe silmaga vana mehena, kes liigub inimeste seas, paneb neid proovile ja kogub teadmisi. See kuju sümboliseerib pidevat otsingut ning valmisolekut ohverdada turvalisus tarkuse nimel.
Loomakujud ja piiride ületamine
Oden võib võtta loomse kuju, eriti kotkana, kes tähistab kõrgust, ülevaadet ja maailmadevahelist liikumist. Hundiga ja maoga seostuvad metsikus, ohtlikkus ja piiripealsus – alad, kus sünnib varjatud teadmine.
Rongad kui teadvuse pikendus
Hugin ja Munin – „mõte“ ja „mälu“ – ei ole pelgalt kaaslased, vaid Odeni teadvuse pikendused. Nende kaudu on jumal korraga kohal mitmes paigas, kogudes ja talletades maailma kogemust.
Šamaan ja normide rikkuja
Oden ilmub ka šamaani ja nõiana, maagia praktiseerijana. Selles maskis ületab ta teadlikult sotsiaalseid ja soolisi piire, et pääseda ligi keelatud või varjatud teadmistele.
Sõjajumal ja saatuse vahendaja
Sõjas ei ole Oden pelgalt võitleja, vaid langenute valija. Ta annab surmale tähenduse, sidudes omavahel au, saatuse ja mälu.
Maskide tähendus
Odeni maskid moodustavad terviku: ta on korraga tark ja petis, rändur ja kardetav valitseja, elu ja surma vahendaja. Just see muutlikkus võib olla põhjus, miks välditi Odeni nime otsest nimetamist ning kasutati selle asemel kaudseid või maskeeritud viiteid, mis kajastuvad ka kohanimedes.
