Küsimusele, mis on kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik, ei ole lihtne vastata, kuigi esmapilgul näivad need mõisted enesestmõistetavad. Kultuskoht on paik rituaalide läbiviimiseks, ohverkoht paik andide või ohvrite toomiseks ning pühapaik koht, mida peetakse pühaks. Selline jaotus loob mulje selgusest, kuid lähemal vaatlusel hakkavad piirid hägustuma.
Esiteks ei ole selge, mida tähendab religioosses mõttes „koht“. Kas tegemist on konkreetse ja piiritletud alaga maastikul? Või võib püha olla seotud liikumisega, näiteks rituaalse teekonna või protsessiooniga? Kas püha seondub ühe kindla objektiga – puu, kivi või allikaga – või on tegemist laiemalt eristatud ruumiga, mille tähendus ei pruugi olla nähtav?
Lisaks tuleb arvestada, et ka mõisted ise – „kultus“, „ohver“ ja „püha“ – ei pärine muistsetelt inimestelt nende endi kategooriatena. Need on hilisemad teaduslikud tööriistad, mille abil püütakse kirjeldada nähtusi, mille algne tähendus on meile suuresti kadunud. Seetõttu ei kirjelda need terminid mitte niivõrd minevikku, kuivõrd meie katset seda mõista.
Mitmekihiline usundiline maastik
Olemasolevad allikad viitavad sellele, et Eesti alal on eri aegadel põimunud mitmed usundilised traditsioonid. Germaani ja skandinaavia uskumused, läänemeresoome traditsioonid ning laiemad soome-ugri maailmapildid ei ole tõenäoliselt eksisteerinud täielikult eraldi, vaid on ajas üksteist vastastikku mõjutanud.
Ristiusu levik ei katkestanud seda protsessi, vaid andis sellele uue suuna. Vanad uskumused kohandati uude raamistikku, tõlgendati ümber või taandusid marginaalseks. Kui 19. sajandil hakati „vana usku“ teadlikult taastama, tehti seda juba kristliku ja rahvusromantilise mõtlemise mõjul. Nii kujunes arusaam ühtsest eesti muinasusundist, mis võib osaliselt olla hilisem konstruktsioon – erinevate kihistuste kokkuvõte, mitte nende eristus.
Just siin tekibki uurimise keskne raskus. Erineva päritoluga motiivid, sümbolid ja praktikad on omavahel läbi põimunud. Kui neid käsitletakse ühe tervikuna, kaob võimalus mõista, millises usundilises kontekstis need algselt toimisid. Küsimus ei ole enam ainult selles, kas mingi paik oli püha, vaid selles, kellele ja millise maailmapildi raames see püha oli.
Nerthuse kultus kui võrdlusmudel
Heaks võrdlusmudeliks on Rooma ajaloolase Tacituse kirjeldus jumalanna Nerthuse kultusest (Germania, ptk 40). Kuigi kirjeldus puudutab germaani hõime, pakub see kasulikku analüütilist raami ka meie enda materjali mõtestamiseks.
Nerthuse puhul ei ole tegemist üheainsa „püha kohaga“. Püha avaldub mitmel tasandil korraga. On eraldatud saar ja hiis – selgelt piiritletud ja puutumatu ruum, mida võib pidada pühapaigaks. Samal ajal liigub jumalanna sealt välja inimeste maailma ning see liikumine ise on kultus – rituaalne tegevus, mis muudab ajutiselt kogu ühiskondliku korra. Lõpuks toimub puhastamine ja ohverdamine järves, mis toimib eraldi ohverpaigana.
Ühes kirjelduses on seega koos kolm tasandit: eraldatud püha ruum, aktiivne rituaalne tegevus ja konkreetne ohverdamise paik. See näide osutab, et pühapaik, kultuskoht ja ohverkoht ei pruugi olla eraldiseisvad nähtused, vaid võivad moodustada ühe ja sama usundilise süsteemi erinevaid osi.
Sama kihistus võib ilmneda ka Eesti maastikul. Küsimus ei ole ainult selles, kas mingi paik on „kultuskoht“ või „ohverkoht“, vaid selles, kas me üldse suudame näha, millised tasandid seal kokku langevad. Ilma selge eristuseta võib üks ja sama nähtus saada mitmeti tõlgendatud – või vastupidi, erinevad nähtused liidetakse ekslikult üheks.
Tõlgendamise raskus
Siit tuleneb ka põhiline metodoloogiline probleem. Kui kasutame mõisteid kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik nende sisulisi erinevusi läbi mõtlemata, siis ei kirjelda me mitte minevikku, vaid loome sellest lihtsustatud mudeli. Kui aga lisada siia veel erinevate usundite segunemine, muutub pilt veelgi keerulisemaks.
Seetõttu ei ole peamine küsimus mitte see, kas Eestis leidub pühapaiku või ohverkohti. Olulisem on küsida, millise usundilise loogika alusel neid tõlgendatakse. Kas tegemist võib olla läänemeresoome, germaani, skandinaavia või mõne muu traditsiooni mõjudega? Või peegeldab nähtus mitme usundilise kihi põimumist? Millised tunnused sellele viitavad? Ja kas me üldse saame neid piisava täpsusega eristada?
Siiski, kui neid küsimusi läbimõeldult teadvustada, hakkab maastik avanema mitte kui ühtne ja homogeenne „muinasusund“, vaid kui mitmekihiline ruum, kus erinevad traditsioonid on ajas põimunud. Selline lähenemine ei lihtsusta pilti, kuid muudab selle tõenäoliselt lähemaks sellele, mis kunagi tegelikult olemas oli.
Oskar Looritsa tähelepanek
Sarnasele probleemile juhtis tähelepanu juba usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits (Loorits, 1948, lk 16), kes rõhutas erinevate usundiliste kihistuste eristamise vajadust.
„…Seejuures ei pääse me segavast tõsiasjast, et sajandite jooksul meie algupäraseid arusaamu põhjalikult läbi immutand ja muutnud on igasugu võõrmõjud ja eriti veel ristiusu ilmavaade… Eri kihtistuste ea ning päritolu uurimine ja kindlaksmääramine on meil aga alles algtasemel, mispärast ka järelduste ja kokkuvõtete tegemisel on veel tunduvaid tühikuid, puudusi ja eksimusigi.“
Kuigi see tähelepanek pärineb eelmise sajandi keskpaigast, ei ole selle sisu oma aktuaalsust kaotanud.
Praktilised tähelepanekud uurijale
Kohanime või võimaliku pühapaiga uurimisel ei piisa sellest, et tuvastada „pühadus“ või rituaalne tegevus. Olulisem on küsida, millise usundilise traditsiooni tunnused paigas avalduvad, kas tegemist võib olla mitme kihistuse kattumisega ning kuivõrd põhineb kasutatav tõlgendus allikatel, mitte hilisematel üldistustel.
Sageli ei olegi võimalik jõuda ühe kindla vastuseni. Erinevate võimaluste teadvustamine aitab siiski vältida liiga lihtsaid järeldusi ning võimaldab näha maastikku selle tegelikus mitmekesisuses.
Alljärgnevad joonised ei kujuta endast üksnes illustratsioone, vaid aitavad näha, kuidas erinevad traditsioonid on ajas põimunud. Need ei esinda ühtset süsteemi, vaid toovad esile korduvaid mustreid – eraldatud ruumi, ohverdamise koha ja rituaalse tegevuse seoseid –, mis võivad eri kultuurides avalduda sarnasel viisil.
Joonis 1
Taani kuninga Harald Hildetandi haud Bråvalla nõmmel Smålandis, kus Rootsi kuningas Ring lasi ta pärast lahingu lõppu suure pidulikkusega põletada. Oletatava lahingu ajaks peetakse umbes aastat 700 pKr.
E. Dahlberghi joonis, J. van den Aveeleni gravüür, 1707. Allikas: SUECIA
Gravüüril on kujutatud kividega piiratud püha ala – üliku hauda. Selle keskmes paikneb laasitud okstega kolmeharuline puu ning lohkudega ohvrikivi. Puu vorm on teadlikult kujundatud, et rõhutada paiga erilisust. Sellised detailid või kooslus – piiritletud ala, eristatud puu ja ohvrikivi – ei ole iseloomulik ainult Skandinaaviale, vaid on tuntud ka Eesti ajaloolisel maastikul. Siin näivad matmispaik, pühapaik ja ohverkoht moodustavat ühe terviku, mida ei ole võimalik tänapäevaste mõistete abil täielikult lahutada.
Joonis 2
Svinngarni allikas Upplandis, Rootsis, kus nii paganlikul kui ka katoliku ajal ohverdati münte tervise taastamiseks.
E. Dahlberghi joonis, E. Reitzi gravüür, 1695. Allikas: SUECIA
Aiaga piiratud pühapaigas asuv allikas on koht, kus rituaalne tegevus on suunatud väga konkreetsele eesmärgile – tervise parandamisele. Allikad on olnud läbi aegade pühapaigad ka meil, kus käidi nii tervist otsimas kui ka tulevikku ennustamas. See praktika ei piirdu ühe usundiga, vaid jätkub eri ajastutel, muutes vormi, kuid säilitades oma põhifunktsiooni. Sellised paigad näitavad, et pühapaiga tähendus võib püsida ka siis, kui seda ümbritsev usundiline raamistik muutub.
Joonis 3
Saamid ohverdamas äikesejumalale.
C. Hellfahrti gravüür. Gotha, 1832. Allikas: erakogu.
Jumaluse nimeks võis olla Tiermes, Tor, Horagalles, Tordön, Tara, Ukko, Aijke või mõni muu. Äikesejumala tunnuseks on puukujusse (seita < skandinaavia seiðr) torgatud haamer, mis viitab skandinaavia äikesejumal Thorile. Seda on võimalik tõlgendada näitena sellest, kuidas erinevad traditsioonid võivad ajas põimuda ning üksteist mõjutada.
Sarnaseid nimesid ja motiive on tuntud ka Eesti alal (nt Taara, Tooru, Tarapita), mis viitab laiematele seostele, kuid ei võimalda teha lihtsaid ja üheselt kindlaid järeldusi.
Kokkuvõte
Käesolevas töös kasutatakse mõisteid pühapaik, kultuskoht ja ohverkoht eelkõige analüütiliste tööriistadena. Need aitavad kirjeldada mineviku nähtusi, kuid ei pruugi vastata sellele, kuidas inimesed ise oma paiku mõistsid.
Üks ja sama paik võis olla korraga püha, olla rituaalse tegevuse keskuseks ning toimida ohverduste paigana. Seetõttu tuleb iga juhtumit käsitleda eraldi ning arvestada võimalusega, et erinevad usundilised kihistused on ajas omavahel põimunud.
Küsimus ei ole üksnes selles, kas paik oli püha, vaid selles, millises usundilises süsteemis ja millisel viisil see pühadus väljendus.
