10: Kindlustatud asulad muinasaegse Eesti alal

1. Mõiste ja tunnusjooned

Kindlustatud asula on muinasaja asulatüüp, mis paiknes looduslikult kaitstud kohas (enamasti kõrgendikul) ning mida vajadusel tugevdati ka kunstlike kaitseehitistega. Balti ja Vene arheoloogias nimetatakse kindlustatud asulateks eelkõige hilispronksiaja ja varase rauaaja mägiasulaid, mis asusid kõrgematel mäenukkidel ja mida ümbritsesid vallid, kraavid, tarad või muud kaitserajatised.

Samas ei pruugi kindlustatud asulate kunstlikke kaitseehitisi olla säilinud või ei ole neid avastatud. Mõnel juhul piisas kaitseks ka asukoha looduslikust reljeefist, näiteks järskudest nõlvadest.

Lääne- ja Põhja-Euroopa kirjanduses kasutatakse analoogsete muististe kohta terminit hill-top settlement (‘küngasasula’), sest üldjoontes on tegu kogu Euroopas levinud nähtusega, mis seostub pronksiaegse metallurgiakultuuri ja kaubandusvõrgustikuga.

Arvatakse, et kindlustatud asulad moodustasid osa üleeuroopalisest pronksi töötlemise ja levitamise süsteemist. Teisisõnu, need asulad rajati strateegiliselt olulistesse kohtadesse, sageli veeteede lähedusse, et hõlbustada kauplemist ja kaitsta väärtuslikke kaupu.

Kindlustatud asula mõiste rõhutab, et tegu oli püsiva inimasustusega kohaga, mitte pelgalt ajutise pelgupaigaga. Neis elas koos suurem inimrühm, mitte vaid üksik talu või pere. Arheoloogilised uurimused näitavad, et Baltikumi tüüpilises kindlustatud asulas elas keskmiselt 30–60 inimest. Sellise ühiselupaiga pikaajalist kasutust kinnitab paks kultuurkiht – muldkiht, mis on rikas elutegevuse jälgedest ja leidudest.

Kindlustatud asulate asukad tegelesid põhiliselt loomakasvatusega (eriti karjakasvatusega), vähemal määral ka põlluharimise, jahi ja kalastusega. See viitab, et kariloomad olid nende majanduse tuum. Karja kasvatamine eeldas karjamaid asula ümbruses ja vajadusel loomade ajutist kindlustatud alale koondamist ohu korral.

Põllupidamine muutus oluliseks just nooremal pronksiajal. Umbes 1000 eKr võeti Eestis kasutusele ader ning rajati esimesed püsipõllud (näiteks Saha-Loo põllusüsteem).

Kindlustatud asulad olid seega tihedalt seotud ümbritsevate põldude ja karjamaadega, kuigi haritav maa ise jäi tavaliselt kaitserajatiste välisele alale.

2. Esimesed kindlustatud asulad pronksiajal

Eestis hakkasid kindlustatud asulad ilmuma hilispronksiajal, ligikaudu 9. sajandil eKr. Arheoloogilised andmed näitavad, et esimesed sellised püsiasulad rajati Eesti alale u 1000–800 eKr. Tuntumad näited on Asva ja Ridala Saaremaal ning Iru ja Narva Põhja-Eestis. Samuti on kindlustatud asula kihistusega leide avastatud Kagu-Eestis (nt Peedu ja Kõivuküla). Need varase metalliaja asulad paiknesid enamasti looduslikult soodsates kaitseoludes.

Näiteks rajati Asva asula Saaremaal madalale neemikule toonasel rannaalal, mida ümbritses merevesi. 8.–7. sajandil eKr ümbritseti Asva neemik lisaks ka kunstliku kaitsetaraga. Paekividest ja puust aed ning madal muldvall rajasid piirid, mille taha ehitati savipõrandatega hooned.

Sarnasel põhimõttel – looduslikku kaitset kunstlikult täiustades – olid rajatud ka teised Eesti pronksiaegsed kindlustatud asulad. Nende kaitseehitised olid aga suhteliselt tagasihoidlikud, piirdudes üldjuhul puust või kivist tarade ja madalate muldvallidega.

Erinevalt hilisemate aegade võimsatest muldvallidest ei kujutanud pronksiaegsed kaitserajatised endast veel massiivseid linnusemüüre, vaid pigem tarasid, mis takistasid vaenlase ootamatut rünnakut või loomade tungimist asulasse.

Arheoloogiliste leidude põhjal kuulusid pronksiaegsed kindlustatud asulad nn Asva kultuuri koosseisu. See on Lääne-Eesti hilispronksiaja kultuur, mille majandus põhines karjakasvatusel, algelisel maaviljelusel, hülgepüügil ning kodukandis ka pronksivalul. Asva ja teiste kindlustatud asulate kaevamistel on leitud rohkesti pronksesemeid, valamisvorme ja keraamikat, mis viitab tihedatele kontaktidele ülemeremaadega.

Tõepoolest, kindlustatud asulate võrgustik ei olnud omane üksnes Eestile. Sarnaseid asulaid leidus kogu Läänemere idarannikul ja sisealadel üle 200. Eriti tihe oli nende kontsentratsioon tänapäeva Kagu-Lätis, Kirde-Leedus ja Loode-Valgevenes, kust see traditsioon levis ajapikku põhja poole kuni Soome ja Rootsi rannikuni.

Eestis jäid pronksiaegsed kindlustatud asulad kasutusele ligi paar-kolmsada aastat ning umbes 5. sajandiks eKr need hääbusid. Asulad kas hüljati või jätkati edaspidi kaitseta asulatena. Sel ajajärgul toimus oluline muutus matmiskombestikus (ilmusid varased tarandkalmed) ja asustusmustris, mis viitab ühiskondlike olude ümberkujunemisele.

3. Kindlustatud asulate päritolu ja kultuurilooline taust

Kindlustatud asulate rajamise kommet seostatakse oluliste rahvastikuliste ja kultuuriliste muutustega muinasaegsel Eesti alal.

Arheoloog Valter Langi uurimuste kohaselt liikusid läänemeresoome esivanemad Eesti ja naaberaladele mitme lainega pronksi- ja rauaaja vältel. Üheks märkimisväärseks sisserändelainete perioodiks oli umbes 800–700 eKr. Just siis rajati mitmel pool Lätis, Eestis, Soomes ja isegi Kesk-Rootsis esimesed kindlustatud asulad. On tõenäoline, et elupaikade kindlustamine viitas ühiskondlikele pingetele või konkurentsile, mis võis kaasneda uute tulijate ja varasemate kohalike hõimude kohtumisega.

Teisiti öeldes, kindlustatud asulate teke langeb ajajärku, mil piirkonda ilmusid uued kultuurilised mõjutused (sh arenenum metallurgia ja võõrpäritolu esemete levik) ning tõenäoliselt ka uued rahvastikurühmad. See innovatsioon – asulate kindlustamine – võis olla inspireeritud lõunapoolsete naabrite (Balti hõimude) eeskujust või vajadusest end sisserände käigus tekkinud konfliktides kaitsta.

Keeleajalooliselt ja geneetiliselt on selge, et läänemeresoome ja balti rahvad puutusid pronksiaja lõpul ja rauaaja alul tihedalt kokku. Seega ei saa kindlustatud asulate kombe päritolu taandada üksnes ühe rahva „leiutiseks“. Pigem oli see laiem kultuurinähtus, mis levis kontaktide kaudu. Baltikumi hilispronksiaegsed kindlustatud asulad on paljuski sarnaste joontega kui Ida-Euroopa metsavööndi (nt Djakovo ja Gorodištše kultuuride) omad, mis vihjab ideede vahetusele ulatuslikul alal Dnepri ja Volga jõgikondadest Läänemereni. Samuti on teada üksikuid analoogseid asulalinnuseid Skandinaavias (nt Rootsis Darsgärde).

Ehkki Eesti pronksiaegsed kindlustatud asulad paiknesid toona Euroopa äärealal, olid need osa tollasest kultuurivõrgustikust. Asulate asukohad veeteede ääres ja leidudest ilmnev importkaupade olemasolu (näiteks Kesk-Euroopa ja Skandinaavia pronksesemed) kinnitavad tihedat suhtlust erinevate piirkondade vahel.

Kindlustatud asulate rajamine võib seega kajastada nii vajadust kaitsta kogunenud varandust (metalli, kariloomi) kui ka prestiižiobjekte ning kontrollida kaubateid.

Kelle eest end kaitsti?

Sellele küsimusele pakub muinasaegsete olude kohta aimu nii asulate paiknemine kui ka leiud. Tundub, et pronksiaegsed asulakogukonnad vajasid kaitset eelkõige teiste inimrühmade rünnakute või röövretkede eest.

Ligi 3000 aastat tagasi hakati väärtuslikke ressursse (pronks, sool, kariloomad) koondama kindlustatud keskustesse, mis viitab konkurentsi teravnemisele. Näiteks on pakutud, et võõrapäraste pronksesemete rohkus Asvas ja Iru asulas võib tähendada vajadust kaitsta sinna kogunenud kaupa ja materjale võimalike ründajate eest, olgu nendeks siis naaberhõimud või merelt saabunud sissetungijad.

Samuti ei saa välistada, et osa kindlustatud asulaid tekkis sisetülide või sotsiaalsete rahutuste perioodil – kui kogukondade vahel kasvas pinge, andis taraga ümbritsetud küla elanikele turvatunde.

Kindlustuste olemasolu ise on üldiselt indikaator rahutu ajajärgu kohta. Arheoloogide hinnangul viitab elupaikade kindlustamine pingetele ühiskonnas, ehkki pole lõpuni selge, kas need pinged tekkisid tulnukate ja põliselanike konfliktidest või muudel põhjustel.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et end kaitsti eeskätt teiste inimeste eest. Muinasajal puudusid veel organiseeritud riigid, kuid väiksemate hõimude ja naabrite omavahelised konfliktid olid tõenäolised. Lisaks inimohule pakkus tarastatud asula kaitset ka kiskjate eest. Kõrged aiad hoidsid näiteks hundid ja karud kariloomadest eemal. Kuigi loomad ei olnud kindlustatud asulate rajamisel peamine ajend, aitas tugev tara öösiti kaitsta karja metsloomade või varaste eest.

4. Rauaaja linnusasulad ja maalinnad

Pärast pronksiaegsete kindlustatud asulate hääbumist (5. saj eKr paiku) möödus Eestis mitu sajandit ilma uut liiki kindlustatud elamuteta. Varasel rauaajal (eelrooma ja rooma rauaaeg, 500 eKr – 450 pKr) elasid inimesed valdavalt avatud külades ja üksiktaludes, mis polnud kindlustatud.

Suhteline rahu ja stabiilsus rooma rauaajal ei tekitanud ilmselt tungivat vajadust kaitserajatiste järele. Ent rahvasterändamise ajal (5. saj pKr) algasid Euroopas suured rahutused, mis jõudsid mõjujõuna ka Läänemere äärde.

Umbes 5. sajandist pKr on Eesti alal taas märgata kindlustamise vajaduse tõusu. Kagu-Eestisse ja Põhja-Lätisse rajati toona esimesed lihtsad linnusekohad, mis kandsid ilmselt hädapäraste pelgupaikade iseloomu. Neis esialgsetes 5. sajandi kaitsepunktides (nt mõni Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti küngas) puudus võib-olla alaline asustus ja tegu võis olla üksnes varjenditega, kuhu elanikud ohu korral taandusid.

Selline muster on arusaadav, arvestades, et rahvasterändamise käigus jõudsid läänemeresoome ja balti hõimud senisest erinevatesse asumiskohtadesse ja omavahelised territoriaalsed hõõrumised olid vältimatud. Eriti Kagu-Eestis, kuhu 5.–6. sajandil tungisid idapoolsed hõimud (näiteks latgalid), hakati looma kaitserajatisi konflikti puhverdamiseks.

Alates 6. sajandist pKr muutusid muinas-Eesti linnused järjest püsiasustusega keskusteks. On leitud, et just 6.–7. sajandist alates võime siinset linnust (maalinna) pidada juba kindla ülikusuguvõsa elukohaks ja ümbritseva piirkonna võimukeskuseks.

See tähendab, et muistsete linnuste funktsioon muutus. Pelgupaigast sai kindlustatud asula (asula-linnus) ehk koht, kus elas alaliselt paiknev ülikkond koos saatjaskonnaga. Nendes kesksetes linnustes oli tõenäoliselt pidev valvesalgake ning osa elanikkonnast (nt käsitöölised, sõdalased, üliku perekond) elas kindlustuse sees aastaringselt.

Samal ajal jätkas enamik talupoegi elu linnusest väljaspool oma põldude ja karjamaade lähedal, kuid sõjaohu korral võisid nad koos varaga linnusesse varjuda. Nii kujunes välja kaksikstruktuur: kindlustatud keskused ja neid ümbritsev lahtine asustus.

Viikingiajal (9.–11. saj pKr) ning muinasaja lõpus (12. sajandil) saavutasid Eesti maalinnad oma arengu tipu. Igas muistses maakonnas (hõimualal) oli mitu linnust, millest üks oli peamine keskus. Näiteks oli Varbola maalinn Põhja-Eestis (Harjumaal) üks suurimaid ja tugevamaid linnuseid. Selle õue pindala oli ~2 hektarit ning ringvall ümbritses linnuseperimeetrit ligi 600 meetri ulatuses. Varbola kuivmüüritisega paekivivalli kõrgus ulatus 9–10 meetrini, millele lisandus mitmemeetrine palkidest kaitserajatis.

See oli tõeline kindlustus, mis nõudis ehitamisel hiiglaslikku tööjõudu, arvukalt kivimaterjali ja puitu. Teised tuntud maalinnad, nagu Otepää (Ugandis), Tarbatu (Tartumaa), Lõhavere (Sakala), Soontagana (Läänemaal) jt, olid samuti ümbritsetud kõrgete muldvallide või paekivist ringmüüridega.

Erinevalt pronksiaja kindlustatud asulatest, mis hõlmasid vaid mõnisada ruutmeetrit, võis hilisrauaaegse maalinna kaitstud ala olla mitu hektarit. See võimaldas vajadusel mahutada linnuse õuele sadu inimesi koos mõningase varuga. Näiteks Varbola 2-hektariline õu oleks sõjaolukorras mahutanud lühiajaliselt terve ümbruskonna elanikkonna koos kariloomadega. Tavatingimustes elas maalinnas aga ilmselt kümmekond kuni paarkümmend perekonda – peamiselt ülikupere ja nende teenistujad ning ülejäänud rahvas elas lahtistes külades linnuse lähedal.

Rauaaja kindlustatud asulate kaitserajatised olid seega märksa monumentaalsemad kui pronksiaja omad. Levinumad tüübid olid ringvall-linnused (tasasel maal või saartel paiknevad ümara või ovaalse põhiplaaniga muldvalliga kindlustused, nt Saaremaa Muhu maalinn, Soontagana soosaar-linnus) ja mägilinnused (kõrgendikele rajatud linnused, kus järsakuid täiendati vallidega, nt Otepää või Viljandi ordulinnuse eelkäija maalinn). Kagu-Eestis esines ka neemiklinnuseid, kus kolmelt poolt looduslikult kaitstud neemikut eraldas maismaa poolt vall või vallikraav.

Kaitseehitiste tehnoloogia arenes ajapikku. Kui algul piirduti palktarade ja ühe valli rajamisega, siis muinasaja lõpul ehitati mitmeid linnuseid paekivist vundamendiga ning koguni kahe- või kolmekordsete kaitsevöönditena.

Linnuste väravate juures kasutati tihti eriti tugevat kaitset (väravatornid, kitsad läbipääsud). Selline kompleksne kindlustamine viitab sõjalise ohu reaalsusele. 12.–13. sajandil olid muistse Eesti linnused valmis vastu astuma nii üksteise rüüsteretkedele kui ka välisvaenlaste – näiteks leedulaste, venelaste või skandinaavlaste – rünnakutele.

Viimaseks muinasaja ohuks osutus aga ristisõdijate invasioon 13. sajandi algul, mille käigus enamik maalinnu langes või alistus. Pärast vallutust kaotasid paljud maalinnad oma kaitsefunktsiooni ning jäeti peagi maha, kuid mõned – nagu Varbola – kasutati seejärel mõnda aega matmispaigana või hädaolukorras pelgupaigana veel keskajalgi.

5. Kariloomad ja põllumaad kaitse all?

Kindlustatud asulate puhul tekib küsimus, kuivõrd hõlmas kaitse ka kariloomi ja põllumaid. Üldiselt võib öelda, et põllud jäid muinasajal linnuste vallide taha, avatud maastikule. Ei pronksiaegsetel kindlustatud asulatel ega hilisematel maalinnadel olnud reaalset võimalust ümbritseda kogu haritavat maad kaitsemüüriga – põllud võisid levida kümnete hektarite ulatuses ümber asulakoha.

Siiski asusid põllud tavaliselt kindlustatud asulate lähistel, tihti orgudes või tasandikel vahetult künka jalamil, nii et asukad said neid oma kõrgelt positsioonilt visuaalselt kontrollida. Näiteks on noorema pronksiaja asulad selgelt seotud viljakate mullaväljadega – arheoloogid on tuvastanud muistsete põldude jäänuseid otse toonaste asulate naabrusest. See viitab, et põlluharimine toimus kindlustatud asula vahetus ümbruses, kuid mitte selle sees.

Kariloomade osas on pilt veidi teistsugune. Nagu eespool mainitud, pidasid nii pronksiaja kui rauaaja asukad palju karja. Suurem osa ajast viibisid loomad karjamaadel linnusest väljas, kuid ööseks ja ohuhetkedeks toodi nad tõenäoliselt tarade või müüride sisse varju. Pronksiaegsetes kindlustatud asulates võis iga majapidamine hoida oma loomad (veised, lambad, kitsed) asula sees aedikutes – sellest annavad märku asulakihtidest leitud arvukad koduloomade luud. Nii olid kariloomad rünnaku korral kaitstud vähemalt esmase üllatusrünnaku ja metsloomade eest.

Suurte hilisrauaaegsete maalinnade õued võimaldasid samuti häda korral karja ajutiselt kaitsvate vallide vahele ajada. Näiteks on kroonikates kirjeldatud, kuidas piiratavad tõid linnusesse nii inimesi kui ka varasid, mis hõlmasid ka kariloomi. Pikemas perspektiivis polnud loomade hoidmine kitsal linnuseõuel siiski jätkusuutlik – sööta ja vett tuli varuda ning loomad vajasid peagi taas karjamaad. Seetõttu oli kariloomade kaitse eelkõige lühiajaline kriisimeede. Igapäevaelus, rahu ajal, viibisid loomad vabalt väljaspool kindlust, kuid kogukond oli valmis neid vaenlase ilmumisel kiiresti tarade taha koondama.

Kokkuvõttes võib öelda, et kindlustatud asula kaitserajatised hõlmasid eluasemeid ja taristut (hoovid, tänavad, kaevud jms) ning vajadusel ka ajutiselt karja, kuid mitte laialdasi põllumaid. Selline korraldus peegeldab muinasühiskonna praktilist mõtteviisi. Kindlustati eeskätt inimeste elu ja vara (sealhulgas väärtuslikum vara nagu loomad), samal ajal kui põllud jäid paratamatult väljapoole – nende kaitse tagati kaudselt, kontrollides ümbrust ja hoiatades põllul viibivaid töölisi vaenlase lähenedes.

6. Terminoloogia: kindlustatud asula vs. maalinn

Eesti arheoloogias kasutatakse muinaslinnustest rääkides mitut terminit, mille tähendused osaliselt kattuvad. Kindlustatud asula on laiem mõiste, rõhutades pidevalt asustatud küla või asulakohta, mis on varustatud kaitseehitistega. Seda terminit rakendatakse eriti pronksiaja ja varase rauaaja kontekstis, kirjeldamaks Asva tüüpi asulaid, kus elasid inimesed ja peeti majapidamist kindlustuste varjus.

Maalinn (sõna-sõnalt “maa-linn” ehk maismaa kindlus) on ajalooline rahvapärane nimetus muistsele linnusele. Tavakasutuses viitab “maalinn” enamasti rauaaja lõpu kindlustatud asulakohtadele, eeskätt neile suurtele muldvallidega linnustele, mis olid kasutusel 1. aastatuhande teisel poolel ja 13. sajandi algul. Näiteks kutsutakse Varbola või Otepää linnuse varemeid tihti maalinnadeks. Terminoloogiline erinevus peegeldab osalt asustuse funktsiooni: linnus või maalinn viitab rohkem kindlusele kui sõjalisele objektile, samas kui kindlustatud asula rõhutab tsiviilaspekti – elu kindlustatud paigas.

Teaduslikus kirjanduses tehakse vahel vahet asula-linnustel ja pelgulinnustel. Asula-linnus (mida võib pidada kindlustatud asulaks kitsamas mõttes) on koht, kus toimus alaline elutegevus ja mis ühtaegu täitis kaitsefunktsiooni. Pronksiaja Asva, Iru jt olid just sellised – seal elati igapäevaelu kindlustatud tingimustes. Pelgulinnus on seevastu kindlus, kuhu ümbruskonna elanikud kogunesid vaid ajuti ohu korral (ilma püsiva asustuseta rahuaegadel). 5. sajandi hädaordulinnused Kagu-Eestis olid tõenäoliselt pelgulinnused, mis hiljem arenesid välja alaliselt asustatud keskusteks.

Rahvapärane “maalinn” võib viidata mõlemat tüüpi linnustele, kuid enim seostatakse seda siiski püsiasustusega muinaslinnustega, mille ümber kujunes hiljem ka asustus (nt Tartu Toomemäe muinaslinnus, mille jalamil tekkis linn).

Kokkuvõtteks: iga maalinn on põhimõtteliselt kindlustatud asula (sest ka maalinnal oli vähemalt sõja ajal elanikkond ja kaitseehitised), kuid iga kindlustatud asula (eriti varasemate perioodide väike mägiasula) ei pruugi vastata hilisema suure maalinna mastaabile ega funktsioonile. Terminoloogilised erisused on osalt kujunenud uurimistraditsiooni käigus. Tänapäeval kasutatakse akadeemilises keelepruugis enamasti sõna linnus kõigi muinasaja kindlustatud paikade kohta, lisades täpsustuse konteksti järgi (nt pronksiaegne kindlustatud asula, viikingiaegne maalinn, jne).

Seega võib öelda, et mõisted kindlustatud asula ja maalinn osutavad küll samale nähtusele üldises mõttes – muinasajal kindlustatud elupaik –, kuid erinevad rõhuasetuse ja ajaperioodi poolest.

7. Allikad

1. Lang, V. (2003). Baltimaade metalliaeg. Õppematerjalid. [Noorema pronksiaja asulad].
2. Lang, V. (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja Teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 154–159, 206–207.
3. Eesti juured – Kindlustatud asulad. (Koondartikli katkendid).
4. Vikipeedia – Kindlustatud asula; Eesti rauaaja kronoloogia; Varbola maalinn.
5. Tõnisson, E. (1972). Eesti kivikirstkalmed ja pronksiaja kronoloogia. Tallinn: Valgus (viited põlluharimise algusele pronksiajal).

 Prindi