Eesti kohanimede uurimisel kohtab sageli eeldust, et nime lõpp -soo tähistab tingimata sood või rabamaastikku. Selline tõlgendus näib esmapilgul loomulik, sest soid on Eestis palju ning sõna soo on eesti keeles vana ja hästi tuntud. Ometi ei pruugi kõik -soo lõpuga kohanimed olla selle sõnaga seotud.
Kohanimesid ei tohiks tõlgendada üksnes tänapäevase eesti keele põhjal, vaid lähtuda nende ajaloolistest kirjapanekutest ja võimalikust varasemast keelekeskkonnast. Kuna kohanimed olid sajandeid suulises kasutuses, võis nende kuju aja jooksul muutuda ning algne tähendus hägustuda.
Skandinaavia å kui võimalik nimeelement
Vanades skandinaavia keeltes tähistas sõna á jõge, oja või vooluvett. Varasemates kirjapanekutes märgiti seda sageli kujul aa ning hääldati pika a-na. Hiljem arenes sellest täht å, mille tänapäevane hääldus sarnaneb pika o-ga.
Kui selline nimeelement jõudis läänemeresoome keelekeskkonda, võis selle algne tähendus aja jooksul ununeda. Tundmatut lõppu võidi hakata tõlgendama tuttavate eestikeelsete sõnade kaudu. Nii võis å rahvaetümoloogiliselt muutuda näiteks -oo, -soo või -suu kujuks.
Genitiivi -s- tähtsus
Oluline on ka põhjagermaani nimedes sageli esinev genitiivne -s-, mis tähistas kuulumist või seost.
Näiteks saab oletusliku kohanime Wihaså jagada osadeks Wiha-s-å. Kui eesosa wiha seostada alggermaani sõnaga wīha tähenduses ’püha’, võiks nime tähendus olla ’püha jõgi’ või ’pühakohaga seotud jõgi’.
Vihasoo võimalik näide
Sellise tõlgenduse võimalikkust võib illustreerida Vihasoo küla nimi Kuusalu vallas (1586 Wehas, 1900 Выхасоо, 1930 Wihaso; KNR).
Kohanimeraamat pakub nimele mitu seletust, sealhulgas seost isikunimedega või võhkadega seotud jõesuuga. Võimaliku järelosana on käsitletud ka sõna soo.
Samas võiks tähelepanu pöörata asjaolule, et küla läbib Loobu jõgi ning varaseim kirjapanek (Wehas) ei viita otseselt sõnale soo. Sellest lähtudes võib püstitada hüpoteesi, et nime taustaks on olnud hoopis varasem kuju Wihaså, mille tähendus võis olla seotud püha paiga ja jõega.
Sellisel juhul võiks Vihasoo tähendada ligikaudu ’püha(koha) jõe küla’.
Probleemid traditsioonilise tõlgendusega
Mõne -soo lõpuga kohanime puhul võivad tekkida küsimused, kui:
- kohas puudub tegelik soo;
- ajaloolised kirjapanekud ei sisalda selget -soo kuju;
- nime läheduses paikneb hoopis jõgi või oja;
- varasemad vormid meenutavad germaani või skandinaavia nimeehitust.
Sellistel juhtudel ei pruugi soo-tõlgendus olla ainus võimalik seletus.
Uurija praktiline järeldus
Kohanime ei tohiks tõlgendada ainult tänapäevase kirjapildi järgi. Oluline on uurida:
- vanemaid kirjapanekuid;
- nime geograafilist konteksti;
- võimalikke veekogusid nime läheduses;
- võõrkeelseid nimeelemente ja hääldust;
- võimalikke rahvaetümoloogilisi muutusi.
Eriti ettevaatlik tasub olla juhul, kui nimi lõpeb tänapäeval sõnaosaga -soo, kuid ajaloolised vormid sellele üheselt ei viita.
Sellisel juhul võib tegemist olla hoopis vana hüdronüümilise nimeelemendiga, mille algne tähendus on aja jooksul moondunud.
Kokkuvõtteks
Rahvaetümoloogilised ümbertõlgendused on kohanimede arengus tavalised, eriti olukorras, kus algne keel või tähendus on ununenud.
Seetõttu ei pruugi kohanime lõpp -soo alati tähendada sood. Mõnel juhul võib selle taga peituda märksa vanem nimeelement, mille algne tähendus oli seotud hoopis vee või jõega.
