Mis on Ynglingite saaga?
Ynglingite saaga on Islandi õpetlase Snorri Sturlassoni (1179–1241) kirjutatud kuningasaagade kogumiku Heimskringla esimene osa. See koostati umbes aastatel 1220–1230 ning jutustab Rootsi vanima kuningasoo – Ynglingite – päritolust. Snorre tugines saaga kirjutamisel suulisele pärimusele ja oluliselt vanemale, 10. sajandist pärit Norra skaldi Tjodolf Hvinverske poeemile Ynglingatal.
Ynglingite saagas ei kujutata Odenit üksnes jumalana, vaid ka suure valitseja ja rahvajuhina, kelle ümber kujunes hiljem jumalakultus.
Mida jutustab saaga Odenist?
Saaga järgi pärines Oden Aasiast, Doni jõest ida pool asuvast Asalandist, mille keskuseks oli Asgard. Ta oli suur pealik ja sõjamees, kelle võimu toetasid kaksteist preestrit. Tema poole pöörduti enne lahinguid ning usuti, et tema õnnistus toob võidu.
Pärast sõda vaanidega sõlmis Oden rahu ning mõlema poole usundilised tavad põimusid. Njord, Frej ja Freja liitusid aasidega ning Freja õpetas neile seidi ehk maagilisi võtteid.
Kui roomlaste vallutused ähvardasid tema valdusi, otsustas Oden lahkuda põhja poole. Ta rändas läbi Gardarike ja Saksimaa Taani ning sealt edasi Rootsi. Seal sõlmis ta kokkuleppe kuningas Gylfega, rajas Sigtunasse suure templi ning jagas oma kaaslastele tähtsad kultusekeskused.
Saaga kirjeldab Odenit erakordselt targa ja maagiliselt võimsa juhina, kes võitis kõik lahingud. Ta oskas muuta oma kuju, valitseda sõjakäiku, kasutada seidi-maagiat, kõnelda Mímeri peaga, saata välja oma ronkasid ning õpetada inimestele ruune, luulet ja muid tarkusi. Just temalt olevat need teadmised levinud Põhjamaadesse.
Oden kehtestas Skandinaavias uued seadused. Ta määras näiteks, et surnud mehed tuleb põletada koos nende varaga, ning seadis sisse kolm iga-aastast suurt ohvrit: talve alguses hea aastasaagi, kesktalvel viljakuse ning suve hakul sõjalise võidu saavutamiseks.
Kui Oden tundis surma lähenevat, märkis ta end odaotsaga ning ütles, et läheb tagasi muistsesse Asgardi. Pärast tema surma põletati ta suure pidulikkusega ning usuti, et mida kõrgemale tõuseb tuleriida suits, seda kõrgemale jõuab surnu taevas. Sellest ajast peale hakati Odenit austama jumalana ning tema poole pöörduti abi saamiseks enne lahinguid.
Mille poolest erineb Ynglingite saaga Eddadest?
Vanem Edda, mis on anonüümsete, muistsest paganlikust ajast (u 800 – 1100. aastad) pärit laulude kogumik, kirjeldab Odenit algusest peale kosmose looja ja taevase peajumalana, kelle neelab Ragnarökis hunt Fenrir.
Seevastu proosavormis Noorem Edda, mille kirjutas 1220. aastate paiku Snorre Sturlasson (sama mees, kes kirjutas ka Ynglingite saaga) kirjeldab Odenit kui Aasiast pärit rännumeest ja kuningat, kelle ümber kujunes pärast tema surma jumalakultus.
Kuna Snorre oli kristlane, pidi ta kuidagi selgitama, miks ta kirjutab paganlikest jumalatest, ilma et see riivaks kristlikku maailmapilti. Ta kasutas võtet nimega euhemerism – keskaegset arusaama, mille kohaselt võisid muistsed jumalad olla tegelikult kunagi elanud kuulsad valitsejad või kangelased.
Seega lahendavad eri aegadel ja erineva eesmärgiga kirjutatud kaks peamist allikat Odeni päritolu täiesti erineval viisil:
Mütoloogiline tasand (Vanem Edda)
- Oden on jumal.
- Ragnarök on maailma lõpp.
- Oden langeb Fenriri vastu võideldes.
Ajalooline ehk euhemeristlik tasand (Noorem Edda)
- Oden oli erakordne kuningas või pealik.
- Pärast tema surma hakati teda jumalana austama.
- Tema järeltulijad olid Rootsi kuningad.
Kas Odeni kultus võis levida ka väljapoole Skandinaaviat?
Kui käsitleda Ynglingite saagat keskaegse ajaloolise pärimusena, avaneb Odenist teistsugune pilt. Ta ei esine üksnes mütoloogilise jumalana, vaid ka valitsejana, kelle tegevusega seostatakse usukommete, kultusekeskuste ja uute tavade levikut.
Viikingiajal ulatusid Skandinaavia kaubandus, sõjaretked ja asustus kaugele väljapoole tänapäeva Rootsi, Norra ja Taani piire. Seetõttu võis Odeni kultus olla tuntud ka Läänemere idarannikul. Küsimus on pigem selles, kui laialdaselt ja millisel kujul.
Samas on huvitav, et Odenil on vanapõhja allikates üle saja heiti ehk varjunime. See näitab, et sama jumal võis eri paikades ja eri olukordades olla tuntud väga erinevate nimetuste all. Seepärast on võimalik, et mõni kohalik jumalanimetus võis tegelikult viidata Odenile.
Mida võib Ynglingite saaga tähendada seoses Eestiga?
Selline vaatenurk võib olla huvitav ka Eesti kohanimede ja rahvapärimuse uurimisel. Ynglingite saagas ei kirjeldata üksnes Odenit, vaid ka seda, kuidas usund võis levida.
Kui Ynglingite saaga kirjeldab usundi levikut koos inimeste rände, võimukeskuste ja kultusekohtade rajamisega, siis tekib küsimus, kas Eesti alal oli selliseid paiku, kuhu niisugused keskused võisid tekkida.
Sellele küsimusele võivad tulevikus aidata vastata kohanimed, arheoloogilised leiud ja rahvapärimus. Seda ei saa praegu otseselt tõestada, kuid see on ajalooliselt usutav võimalus.
Kokkuvõte
Ynglingite saaga kujutab Odenit mitte üksnes mütoloogilise jumalana, vaid ka ajaloolise valitsejana, kelle juhtimisel levisid uued usundilised tavad, kultusekeskused ja seadused Põhjamaadesse. Kuigi saagat ei saa pidada otseseks ajalooallikaks, kirjeldab see viisi, kuidas üks usund võis koos inimeste rände ja võimukeskuste kujunemisega levida uutele aladele.
Eesti kohanimede, arheoloogiliste leidude ja rahvapärimuse uurimisel tekib küsimus, kas samalaadne protsess võis toimuda ka Läänemere idakaldal. Sellisel juhul ei oleks Odeni nime või temaga seotud pärimuste võimalik esinemine Eesti alal juhuslik üksiknähtus, vaid osa laiemast kultuurilisest ja usundilisest kontaktivõrgustikust.
Ynglingite saaga ei tõesta, et Odeni kultus levis Eesti alale. Küll aga kirjeldab see mehhanismi, mille kaudu usund võis levida – koos rände, võimu ja kultusekeskustega. Seetõttu pakub saaga huvitava võrdlusmaterjali Eesti kohanimede, arheoloogiliste leidude ja rahvapärimuse uurimiseks. Alles nende erinevate allikate koosvaatlemine võib aidata hinnata, milline osa Skandinaavia usundipärandist võis olla tuntud ka Eesti alal.
Vt ka järgmisi artikleid
Oden
Odeni maskid
Kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik – mõisted ja nende segunemine Eesti maastikul
