11: Germaani hõimude alaline asustus Eesti alal läbi ajaloo

1. Sissejuhatus

Eesti ala asustuslugu on olnud enamjaolt soome-ugri rahvaste (eestlaste esivanemate) kanda, kuid eri ajalooperioodidel on siia elama asunud ka germaani päritolu rühmi.

Järgnevalt antakse ülevaade, millised germaani hõimud ja rahvad on teadaolevalt Eesti aladele saabunud ning siia püsivalt elama jäänud, millal ja kust nad tulid, kuhu nad asusid ning millised arheoloogilised või muud materiaalsed leiud kinnitavad nende kohalolu. Ülevaade tugineb tänapäevastele akadeemilistele seisukohtadele ja arheoloogilistele andmetele.

2. Varased germaani kontaktid ja gootide küsimus (1.-5. sajand)

Esimesel aastatuhandel pKr, eriti Rooma rauaajal (u 1.–4. sajand pKr) toimus tihe kontakt Põhja-Eesti ranniku ja Lõuna-Läänemere piirkonna hõimude vahel. Arheoloogilised leiud Virumaalt (ehetena leitud sõled ja pronksesemed) viitavad Wielbarki kultuuri mõjule, mis seostub idagermaani gootidega.

Tõepoolest, paljud 1.–4. sajandi leiud Põhja-Eestist (eriti Virumaalt) on päritolu poolest „gooti või Aesti“ piirkonnast. Gootide all peetakse silmas germaani keelt kõnelnud hõimu, kes elas Veikseli jõe suudme ümbruses. Aesti nime all on antiikautorid (nt Tacitus) maininud Läänemere idaranniku rahvast, kelle keeleline kuuluvus on vaieldav.

Leidude põhjal võib järeldada, et Põhja-Eesti materiaalne kultuur Rooma rauaajal sarnanes paljuski naabergermaanide omaga, sest Virumaa tarandkalmetest leitud ehtekomplektid sarnanevad Vistula alamjooksu alade omadega. Samas puuduvad otsesed tõendid, et tol perioodil oleks germaani hõimud (nagu gootid) massiliselt Eestis asunud. Kohalikud matusekombed (nt unikaalsed tarandkalmed) arenesid edasi kohapealsetel soome-ugri traditsioonidel.

19. sajandi baltisaksa teadlased esitasid nn gooti teooria, mille järgi olevat gootid umbes 2.–3. sajandil asunud Eestisse elama, tuues siia metallitöö oskuse, kuid hiljem lahkunud Musta mere äärde, jättes maa tühjaks enne soome-ugrilaste tulekut. Tollased uurijad tõlgendasid isegi tarandkalmeid gootide matustena. Tänapäevane arheoloogia on selle hüpoteesi ümber lükanud. Tarandkalmed osutusid kohaliku rauaaja ühiskonna matusepaikadeks ning soome-ugri asustus jätkus Eestis katkematult läbi rauaaja.

Seega pole kindlaid tõendeid, et ükski varane germaani hõim (sh gootid) oleks Eesti alal alaliselt elanud, küll aga peegeldavad arheoloogilised leiud tihedaid kultuurikontakte germaani naaberhõimudega.

3. Viikingiaegsed skandinaavlased (8.–11. sajand)

Viikingiajal intensiivistus Läänemere-äärsete rahvaste läbikäimine. Eesti rannik ja saared sattusid sageli Skandinaavia viikingite huviorbiiti. Ehkki püsivaid skandinaavlaste asulaid muinas-Eestis teada ei ole, viitavad nii kirjalikud allikad kui ka arheoloogilised leiud nende ajutisele kohalolule.

Skandinaavia saagades on mainitud eestlaste ja taani või rootsi viikingite kokkupõrkeid. Näiteks jutustatakse Snorri Sturlusoni “Ynglinga saagas” Rootsi kuningas Ingvari sõjaretkest Eestisse, kus ta lahingus hukkus ning maeti rannikule.

Samuti räägib “Olaf Tryggvasoni saaga” eestlaste viikingitest, kes rüüstasid Norra kuninga perekonda saatnud laeva Saaremaa lähistel. Need lood näitavad vastastikuseid sõjaretki – skandinaavlased ründasid Eestit ja Eesti viikingid tegutsesid Läänemerel.

Salme laevmatused

Olulisemad tõendid skandinaavlaste viibimisest Eestis pärinevad arheoloogiast. Saaremaal Salme külas avastati 2008. ja 2010. aastal kaks 8. sajandi laevmatust. Need on seni ainsad omalaadsed Eestis ja ainulaadsed terves maailmas.

Kahe viikingieelse laeva jäänuste seast leiti kokku 41 mehe luustikud koos relvade ja muude esemetega. Uurijate üksmeelsel hinnangul kuulusid need hukkunud sõjamehed Skandinaavia (tõenäoliselt Rootsi Mälari piirkonna) päritolu viikingitele.

Laevade pardalt leitud panused – mõõgad, odaotsad, kilbikäepidemed, lauamängunupud jpm viitavad, et tegu oli kõrgest soost sõdalastega, kes langesid lahingus Saaremaa rannikul. Nende matmine laevadesse kinnitab kohalike ja skandinaavlaste kokkupõrget. Ilmselt sai viikingisalk lahingus lüüa ning ellujäänud matsid langenud kaaslased rituaalselt laevadesse.

Salme laevmatuste leid on konkreetne arheoloogiline tõend skandinaavia viikingite kohalolekust Eestis 8. sajandil.

Kontaktid skandinaavlastega

Viikingiaja muud leiud kinnitavad elavat läbikäimist. Eestist on leitud rohkesti 9.–11. sajandi aardeleide – hõbeaardeid, milles on araabia dirhemeid, Lääne-Euroopa pennisid jt münte, mis näitab Eesti kuulumist viikingite kaubandusvõrgustikku.

Kose ja Maidla aardeleiud sisaldavad sadu viikingiaegseid hõbemünte. Relvaleide (mõõku, odaotsi) on Eesti viikingiaja kalmetes suhteliselt vähe, kuid needki on tüüpilised tolleaegsed Põhjamaade relvad.

Samuti on Eesti rannikult teada mitmeid skandinaavia laensõnu ja kohanimesid. Näiteks on Osmussaar rootsikeelse nimega Odensholm (”Odini saar”), mis viitab viikingiaja mütoloogilisele seosele. Legendi järgi võidi saarel viikingite ajal austada Odinile pühendatud kohta.

Sellised nimed ja vähesed kirjalikud viited osutavad, et skandinaavlastel oli muinasaja lõpul Eestis ajutisi tugipunkte (näiteks hooajalisi kaubalaagreid Tallinnas Lindanise all), ent püsiasustust nad tollal ei rajanud.

Kokkuvõttes ilmnesid germaani viikingite jäljed Eesti alal relvakonfliktide, kaubavahetuse ja kultuurimõjude kaudu, kuid alaline asustus hoogustus alles ristisõdade ajal.

4. Keskaegne germaani asustus (13.–15. sajand)

13. sajandi alguses toimus Eesti ala vallutamine ristiusu leviku ettekäändel, mille käigus saabusid siia mitmed germaani rahvad – eeskätt taanlased ja sakslased, kes panid aluse mitmeid sajandeid kestvale võõrvõimule.

Seda perioodi nimetatakse Liivimaa ristisõdadeks. Läti Henriku kroonika andmetel randus 1219. aasta juunis Lindanise (Tallinna) all Taani kuninga Valdemar II juhitud laevastik. Taani väed vallutasid Põhja-Eesti alad, samal ajal kui saksa ordurüütlid (Mõõgavendade ordu, hiljem liidetuna Saksa orduga) alistasid Lõuna-Eesti ja Liivimaa.

Nii kujunes Eesti alale kaks germaani võimuala: Taani kuningriigi valdused Põhja-Eestis (Revala, Harju- ja Virumaa, hiljem tuntud kui Taani Eestimaa hertsogkond) ning Saksa ordu (Liivi ordu) valdused Lõuna- ja Lääne-Eestis koos Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadega.

Nende vallutajate kaudu algas ulatuslik germaani päritolu inimeste püsiv asustus Eestis.

Taani vallutus: taanlased Põhja-Eestis

Pärast 1219. aasta edukat vallutust rajati Tallinna Toompeale Taani kuninga vasallide tugipunkt – puidust ja paekivist kindlus, millest sai hiljem Tallinna ordulinnus.

Taani võim Põhja-Eestis kestis ametlikult kuni aastani 1346, mil Taani kuningas müüs oma maavaldused Saksa ordule. Sel perioodil oli Harju- ja Virumaal püsiv taani haldus ja asustus.

Taani kuninga vasallide hulka kuulus nii Taanist saabunud aadlikke, vaimulikke (nt esimene Tallinna piiskop oli taanlane) kui ka mõningaid varem ristisõdijatega liitunud saksa või isegi kohalikke ülikuid.

Taani-aegne asustus oli koondunud eelkõige linnustesse (Toompea, Narva) ja linnadesse. Tallinn (Reval) kujunes Põhja-Eesti keskuseks. 1248. aastal anti Tallinnale Lübecki linnaõigus, kinnistades selle Läänemere kaubanduse osana.

Taanlaste kohalolu kohta on säilinud peamiselt kirjalikud teated. Läti Henrik kirjeldab üksikasjalikult Taani kuninga maaletulekut ja järgnevat Lindanise lahingut 15. juunil 1219, kus eestlased ründasid taanlasi, kuid mille taanlased pärast rasket võitlust võitsid (legendaarse Dannebrogi lipu langemist taevast seostatakse just selle lahinguga). Henriku kroonika kinnitab, et Taani võim haaras kogu Põhja-Eesti ranniku.

Arheoloogiliselt on Taani aega raskem eristada, kuid Tallinna vanalinna kaevamised on andnud mõningaid leide 13. sajandi algusest. Samuti on Tallinna Toompea varaseim kiviehituse kiht dateeritud 1220.–1230. aastatesse, mis langeb kokku taanlaste rajatistega. Need materiaalsed jäljed (mündid, keraamika, kindlustuste jäänused) annavad tunnistust taanlaste asustusest.

Oluline on märkida, et juba Taani võimu ajal hakkas Põhja-Eesti linnadesse voolama ka teisi germaani rahvaid – alamsaksa kaupmehi. On teada, et 1230. aasta paiku saabus Tallinna (siis veel Taani all, ent Mõõgavendade ordu ajutisel võimul) rühm saksa kaupmehi Ojamaalt (Gotlandilt).

See sündmus tähistab Tallinna saksa kodanikkonna teket. Taanlased ise jätsid kohalikku kultuuri mõned jäljed (nt mõned laensõnad ja legendid), kuid demograafiliselt sulandusid hiljem siinsesse saksa ülemkihti või lahkusid piirkonnast, kui Põhja-Eesti läks 14. sajandil üle Saksa ordu kätte.

Saksa ordu rüütlid ja baltisakslaste kujunemine

Alates 13. sajandi algusest tuli Eestisse pidevalt saksa päritolu inimesi – esialgu ristisõdijad, siis orduvennad, vaimulikud, linnakaupmehed ja käsitöölised.

Nende päritolu oli mitmekesine, enamasti Põhja-Saksamaa alad (Vestfaal, Alam-Saksimaa, Reinimaa jne), kust tulid nii Mõõgavendade ordu liikmed kui ka hiljem Liivi ordusse kuulunud rüütlid. Baltisakslaste (saksa balti elanikkonna) rahvusgrupp kujunes välja just nende vallutusjärgsete sisserändajate baasil.

Traditsiooniliselt seostatakse baltisaksa ajaloo algust Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud sündmustega 13. sajandi algul. Saksa rüütlid ja vaimulikud võtsid endale valdusi üle kogu maa.

Ordu sai endale Sakala, Ugandi, Järvamaa ja Läänemaa osi, piiskopid asusid Tartu (Dorpat) ja Saare-Lääne piiskopkondadesse. Nad rajasid kivilinnuseid (näiteks Viljandi ordulinnus, Paide ordulinnus, Narva Hermanni kindlus) ning panid aluse linnadele (nt Tartu, Viljandi, Uus-Pärnu).

Linnadesse asus rohkelt saksa kaupmehi ja käsitöölisi, kes moodustasid peagi enamuse linnakodanikest. 13.–14. sajandi vahetusel olid Tallinnas, Tartus, Pärnus jt. hansalinnades juhtival positsioonil just sakslased, kes tõid kaasa Lübecki linnaõiguse, gooti ehitusstiili ja ladinakeelse kirjakultuuri.

Arheoloogilised ja arhitektuursed tõendid kinnitavad seda germaani asustust keskaja Eestis. Näiteks on Tartu Toomemäel välja kaevatud tellishooneid ja importkeraamikat, mis seostuvad 13. sajandi saksa vaimulike ja rüütlitega.

Samuti on mitmete ordulinnuste varemetest leitud ristisõdijatele omaseid sõjavarustuse jäänuseid – nooleotsi, mõõgakilde, turvise fragmente. Viljandi ordulinnuse väljakaevamistel on ilmnenud nii Lääne-Euroopa tüüpi keraamikat (Põhja-Saksa kivikeraamika killud) kui ka ristisõdijate poolt kasutatud hoonete tambitud põrandate kihid. Need leiud annavad ainelise kinnituse, et 13. sajandil saabusid siia uued elanikkonnagrupid Lääne-Euroopast.

Baltisakslaste staatus kujunes keskaja vältel domineerivaks, nad moodustasid ülemkihi. Mõisnikud (vasallid), linnade raadid ja kõrgem vaimulikkond olid valdavalt saksa soost. Ehkki arvuliselt väike vähemus, oli nende võim majandus- ja poliitilises mõttes suur.

Keskajast peale kuni 20. sajandini oli baltisakslastel Eestis järjepidev kogukond, mis säilitas oma keele ja kultuuri. See germaani asustus oli “alaline” ka selles mõttes, et saksa päritolu perekonnad elasid siin põlvest põlve.

Nende kohalolu materiaalseks pärandiks on Eestis sadu kesk- ja varauusaegseid ehitisi: toomkirikud (nt Tallinnas ja Tartus), ordulinnuste varemed, hilisemad mõisahooned, samuti rikkalik esemeline kultuur (mündiaarded, hansakaupade jäänused jms).

Germaani rüütlite ja kaupmeeste sajandeid kestev elu Eestis on hästi dokumenteeritud ka kirjalikult – kroonikad (Henriku Liivimaa kroonika, hilisem Balthasar Russowi kroonika jpt) ning arhiiviallikad (linnaraamatud, maapäevade protokollid) kajastavad neid rohkelt.

Kokkuvõttes lõi 13. sajandil alanud saksa asustus aluse baltisakslaste kogukonnale, kelle järjepidevus kestis kuni 20. sajandi keskpaigani ja kelle mõju Eesti ajaloos on olnud sügav.

5. Rannarootslaste asustus (13. – 20. sajand)

Lisaks sakslastele ja taanlastele kuulusid germaani rahvaste hulka ka eestlaste kõrval sajandeid elanud rannarootslased. Rannarootslasteks (endanimetus aibofolket) nimetatakse Eesti aladel keskajast kuni 1944. aastani elanud rootsi keele ajaloolist murret (rannarootsi keel) kõnelnud elanikkonda.

Tegemist oli peamiselt rootslastest talupoegade ja kaluritega, kes asusid elama Eesti rannikule ja saarestikku. Rootsi asustus Eestis sai alguse keskajal, eriti 13. sajandi lõpul ja 14. sajandil, mil Lääne-Eesti alade toonased valitsejad (Saare-Lääne piiskopkond, Liivi ordu jt) lubasid rootslastest talupoegadel asuda elama hõredalt asustatud rannikualadele.

Täpset algusaega on raske määrata, sest erinevad autorid on pakkunud erinevaid versioone. Näiteks on arvatud, et rootslaste sisseränne võis alguse saada pärast eestlaste poolt Rootsi Sigtuna linna hävitamist 1187. aastal, kui rootsi sõjamehed olevat kaitse eesmärgil asunud Lääne-Eesti rannikule.

Teised uuringud viitavad aga pigem 13. sajandile. Ajaloolane Paul Johansen on leidnud, et juba 1271. aastal on praegust Haabneeme küla nimetatud rootsipärase nimega Aponæs (Aponäs), mis viitab sealsetele rootslastest asukatele sel ajaperioodil. Samuti on kirjalikult mainitud rootslasi 1290. aastatel Haapsalu lähistel.

Igal juhul oli 14. sajandi keskpaigaks Läänemere saartel ja Loode-Eesti rannikul märkimisväärne rootsi asustus olemas. Näiteks Noarootsi (Nuckö) ja Vormsi (Ormsö) kihelkonnad olid keskajal valdavalt rootslastega asustatud. Rootsi talupojad elasid ka Hiiumaal, samuti Harjumaa rannikul (näiteks Vihterpalus, Naissaarel).

Paljud tänaseni kasutusel kohanimed nendes piirkondades on rootsi päritolu. Külad nagu Birkas (Prangli saarel) või Kors (Noarootsis, Risti) ning saarte nimed nagu Vormsi (rootsi Ormsö, ’Ussisaar’) ja Noarootsi poolsaar (rootsi Nuckö, ’Uus saar’) annavad keeleliselt tunnistust algsest rootsi asustusest.

Arheoloogiliselt ei eristu keskaja rootsi asustus oluliselt eesti omast, sest materiaalne kultuur oli sarnane ja kõik kuulusid samasse katoliiklikku talupojakultuuri ruumi. Küll aga on säilinud mõningaid materiaalseid tõendeid rannarootslaste hilisemast eripärasest kultuurist. 17.–19. sajandist pärinevad rannarootsi taluarhitektuuri elemendid (puumajad erilise planeeringuga külades nagu Ruhnu saarel) ja rootsikeelsed kirikuinskriptsioonid (nt Noarootsi kirikus) on tänini nähtavad.

Kuid kõige kaalukamad tõendid on kirjalikud allikad. Teada on mitmed dokumendid, mis kinnitavad rootslaste õigusi ja elualasid. 1341. aastal väljastas Saare-Lääne (Kuramaa) piiskop üriku, mis kinnitas Ruhnu saarele elama asunud rootslastele vabadused ja privileegid.

See on vanim teadaolev konkreetne rannarootslasi puudutav dokument. Hiljem, Rootsi võimu ajal (1561–1710), uuendasid võimud korduvalt rannarootslaste vabaduskirju ja eriseadusi, millega kinnitati nende eristaatust (näiteks vabastust pärisorjusest – rannarootsi talupojad jäid vabaks rahvaks, erinevalt enamikust eesti talupoegadest). See õiguste kaitse aitas säilitada rannarootslaste kultuuri läbi sajandite.

Rannarootslaste asustus oli geograafiliselt koondunud Lääne-Eesti saartele ja rannikule. Suurimad rootsikeelsed kogukonnad püsisid järjepidevalt Vormsil, Noarootsis, Ruhnu saarel, Osmussaarel ja Pakri saartel. Need alad olid veel 20. sajandi algul peaaegu täielikult rootsikeelsed. Mandril olid rootslastega segakülad Läänemaal (Noarootsi lähedal mandril) ja Harjumaal (Vihterpalu, Suur- ja Väike-Pakri vastaskaldal).

Aja jooksul rannarootslaste asuala veidi kahanes. 18. sajandi alguses laastas Lääne-Eesti alasid katkuepideemia, mille järel mõni rootsi küla hääbus ning tühjadele kohtadele asusid eestlased. Samas toimus ka vastupidist. 18. sajandil saabus Läänemere teiselt kaldalt (Soome rannikult) uut rootsi elanikkonda, et täiendada hõrenenud kogukondi näiteks Hiiumaal ja Saaremaal.

Rannarootslaste kogukond säilis Eestis kuni Teise maailmasõjani. 1943–1944 evakueerus enamik Eesti rootslastest Rootsi, lõpetades mitu sajandit kestnud germaani (rootsi) asustuse järjepidevuse Eestis.

Tänapäeval elab Eestis veel vaid sadakond rannarootslaste järeltulijat, kuid kohanimed, kultuurimälestised ja muuseumieksponaadid (näiteks Haapsalus asuv Rannarootsi Muuseum) hoiavad alal mälestust sellest omanäolisest germaani vähemusest Eesti ajaloos.

6. Kokkuvõttev tabel

Alljärgnevas tabelis on koondatud teave erinevatel ajalooperioodidel Eesti alale elama asunud germaani hõimude ja rahvaste kohta – kes nad olid, millal ja kust saabusid, kuhu nad asusid ning millised tõendid kinnitavad nende kohalolu.

7. Allikad

Ülevaate koostamisel on tuginetud arheoloogide Valter Langi, Marika Mägi jt uurimustele ning avaldatud allikatele. Arheoloogilised leiud (näiteks Salme laevmatuste uurimused) ja ajalooallikad (Henriku Liivimaa kroonika, saagad) annavad üheskoos tänapäevase teadmise germaani hõimude asustusloo kohta Eestis.

 Prindi