Äike ei olnud muistsetele läänemeresoome rahvastele pelgalt loodusnähtus. See oli isikustatud taevajõud – olend, kes võis karistada, kaitsta, puhastada ja anda vihma. Saami (lapi) keeltes* tunti äikesejumalat nimede all Aija, Atja, Áddjá, Tiermes, ning mitmed neist vormidest osutavad tähendusele ’vanaisa, vana mees’ või ’esivanem’.
Sama kujutlus – äike kui austatud ja kardetud „vanaisa“ – võib olla peegeldunud ka Eesti muistsetes uskumustes ning võimalike kohanimede kihistustes.
Äike kui jumalik jõud
Saami pärimuses oli äikesejumal kahepalgelise loomuga. Ta võis olla hävitav, sest välk tappis loomi ja inimesi, lõhestas kaljusid ning süütas metsi. Samal ajal oli ta kaitsev jõud, kes hävitas kurje vaime, nõidust ja vaenulikke olendeid.
Vikerkaart peeti tema vibuks ja välku nooleks. Äikese mürinat mõisteti kui jumala tegevust – see oli märk, et ta tegutseb taevas.
Sarnane ettekujutus on tuntud ka Eesti rahvapärimuses, kus äikest on peetud kõrgemaks taevaseks väeks. Seega ei ole tegemist üksnes meteoroloogilise nähtusega, vaid maailmapildi keskse tegelasega.
A: Vanaisa ja vana mees
Saami keeltes esineb rida sõnu, mis tähendavad ’vanaisa, vana mees’ või ’esivanem’:
Etümoloogia A
(1) saami áddjá, adjā, adju, aija ’vanaisa’, ’vana mees’;
(2) saami attje, attjen ’vanaisa’, mõnes kontekstis ka ’äike’;
(3) soome äijä ’vanamees’;
(4) eesti äi ’vanaisa; abikaasa isa’;
Selline „vanaisa“ tähendus ei pruukinud viidata üksnes perekondlikule sugulussuhtele, vaid võis tähistada ka kõrgemat ja austatud vaimolendit.
B: Atj-tüvi ja otsene tähendus „äike“
Mitmes saami keeles tähendab atj- või ātj- tüvi otseselt ’äike’, näiteks:
Etümoloogia B
(5) saami ātjā, atja ’äike’;
(6) saami atjekuts, atjaguts ’äikeseke’ (deminutiivsed vormid);
(7) saami átjá, átjek / átjeg– ’vanaisa’, ’äike’;
See näitab, et vanaisaga seotud tüvi on mõnes keeles kujunenud loodusnähtuse nimeks. Eesti keeles võib selle nime vasteks pidada sõna äike, mis tähistab nii loodusnähtust kui ka muistset jumalikku jõudu.
C: Aeg, kestvus ja esivanemad
Saami keeltes esineb ka ai- ja aik-tüvelisi sõnu, mis viitavad ajale ja vanusele:
Etümoloogia C
(8) saami ai’kē ’aeg’;
(9) saami ai’kā ’ammu aega tagasi’;
(10) saami ahkē ’vanus’;
(11) saami äjgát ’esivanem’;
(12) saami ai’htēkah ’vanad, eelnenud; esivanemad’;
Need vormid seostuvad kestvuse, aja ja põlvnemisega. On võimalik, et äikesejumala nimi kandis lisaks „vanaisa“ tähendusele ka seost ajalisuse ja põlvkondade järjepidevusega. Selline seos jääb hüpoteetiliseks, kuid sobitub arhailise maailmapildiga, kus taevas ja esivanemad moodustasid ühe terviku.
D: Väga vana päritolu (hüpotees)
Sõna äike võib olla väga vana ning seda on seostatud
(13) vanaindia sõnaga ā́yu- ’eluiga, elujõud’;
See seos ei ole kindel ning jääb oletuslikuks, kuid viitab võimalusele, et tegemist võib olla väga vana indoeuroopa-uurali tüvekihistusega. Kindlam on aga see, et
(14) uurali algkeeles on rekonstrueeritud tüvi äje ’vanaisa, isa’,
millest võivad lähtuda nii saami kui ka läänemeresoome vasted.
Allikad: Grundström ātjā, adjā, adju, ai´kā, ai’kē, ai´htēkah, ahkē, ātjēk(atj); Ihre aija, atja, attje; Collinder áddjá; Pokorny aiu̯-; Korhonen átjá.
Äike eestlaste maailmapildis
Äike oli eestlaste jaoks oluline jumalik jõud mitte üksnes põldudele vajaliku vihma tõttu, vaid ka kaitsjana – nii võõra väe kui ka vaenulike üleloomulike jõudude vastu.
Kui saami traditsioonis oli Aija see, kes hävitas kurje vaime ja kaitses inimesi, siis on põhjust küsida, kas ka Eesti muistne äike ei olnud midagi enamat kui loodusnähtus – kas ta oli „vanaisa taevas“, kes hoidis korda ja tasakaalu.
Selline tõlgendus ei anna lõplikke vastuseid, kuid avab võimaluse näha Eesti kohanimedes ja keelekihistustes muistse maailmapildi jälgi.
Võimalikke kohanimesid
Kui äikesejumala nimi sisaldas atj-, adj-, ai- või äj-tüve, on põhjust vaadelda Eesti kohanimesid, mille varasemates kirjapanekutes esinevad vastavad häälikukujud. Eriti tähelepanuväärsed on ajaloolised vormid nagu Atz-, Add-, Adz-, Ay-:
Adavere, Põltsamaa vald (sks Addafer, 1510 Attversche scheding,1583 Adawier, 1638 Adafer, 1797 Addafer); KNR
Adiste, Põlva vald (1627 Atzi Kuella, 1638 Atzty külla, u 1685 Addista Kylla, 1757 Addist); KNR
Aitsra, Tõrva vald (1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier); KNR
Atsalama, Alutaguse vald (1241 Akimal, 1345 Aggmal, 1525 Agemael, 1539 Achymal, 1583 Hakemal, 1585 Aghemall, 1620 Akkallma, 1631 Akimal, 1637 Aggyemall, 1655 Atzelama, Atzelamahe, Atzelemahe, 1672 Akimall, 1726 Atzlama, 1732 Atsalama, 1744 Atslama, 1782 Atzlam, 1796 Azlam /Allikas: LCD lk 311/); KNR
Eikla (Äikla), Saaremaa vald (1550 Eikul, 1592 Eukull, 1645 Eykül, Euküll, 1826 Eucküll); KNR
Aiamaa, Nõo vald (1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma); KNR
Aiaste, Kanepi vald (1582 Oixykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayaste kylle, 1686 Ays); KNR
Aila, Saue vald (1241 Akiolæ, 1450 Hayell, 1508 Ayell, 1548 Aielakulle, 1552 Aylkulla, 1562 Ayla, 1620 Ailla, 1627 Ayola, 1684 Ayela, 1696 Ailakyla, 1774 Aila /Allikas: LCD lk 311/); KNR
Aiu jõgi, Võru maakond(1688 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi); KNR
Nende nimede puhul võiks kaaluda võimalust, et neis on säilinud muistse äikesejumala nime jälgi.
Siiski tuleb rõhutada, et kohanimede etümoloogiline tõlgendamine nõuab ettevaatust. Oluline on arvestada ajaloolist hääldust, mitte üksnes kirjapilti, ning võtta arvesse paralleelseid seletusvõimalusi.
*Saami keeled ja häälikumuutused
Saami keeled ei moodusta ühtset keelt, vaid terve keelkonna (põhjasaami, lulesaami, lõunasaami, inarisaami, koltasaami jt).
Igas saami keeles on toimunud erinevad häälikumuutused ning murded on olnud mõjutatud eri naaberkeeltest. Seetõttu võib sama tüvi kõlada eri keeltes väga erinevalt:
aija – adjā – áddjá – attje – átjá
Kuid need vormid võivad pärineda ühest algsest tüvest.
