Eestis on kuus Kose-nimelist küla või asumit; ajaloolisel Harjumaal oli ka samanimeline kihelkond. Tõenäoliselt leidub sama nimega ka talusid või muid maastikuobjekte. Nime seletuseks on pakutud paigaga seotud koske või kärestikku, ehkki selles oletuses kaheldakse. KNR
Kose-nimelised külad on erineva vanusega. Vanim neist on Harjumaal Kose vallas asuv küla, mis on kirja pandud 1241. aastal Taani Hindamisraamatus. Küla oli selleks ajaks juba välja kujunenud ning võis olla asustatud ammu enne ristiusustamist. Ajaloolane P. Johansen on leidnud Kose küla varasemad nimekujud (LCD, lk 449):
1241 Cosius, 1346 Koschal, 1379 Coskel, 1437 Koskuel, 1475 Kosskull, 1486 Koskulla, 1493 Koeskull, 1515 Kossküll, 1562 ропатa Козы, 1573 Козы мызa, 1586 Koszkill, 1592 Koskull, 1637 Koskell, 1639 Koschke, 1641 Kosk, 1694 Kosch, 1732 Kosse.
Esitan siin märgusõnade kirjes kasa toodud etümoloogiad, mille järgi võib nimekuju kos tähendus olla järgmine:
- mingist materjalist hunnik või kuhi (4), näiteks kivid jões, kalmuküngas, puuriit;
- kõrgendatud küngas (6), näiteks kultuskoht;
- hunnik langetatud puid ja põõsaid põletamiseks (10), näiteks märgutuli.
Etümoloogia
(1) Muinaspõhja *kasā ’hunnik’;
(2) islandi kös, köstur ’kuhi, hunnik’;
(3) taani kas, (dial) kas(se) ’hunnik, kuhi’;
(4) norra kos, kas, kase, kasa ’hunnik, virn’;
(5) norra kast ’kivihunnik’;
(6) vanapõhja kǫs ’hunnik, kuhi, kõrgendatud küngas’;
(7) vanapõhja kasa’kivihunnikusse matma’;
(8) shetlandi kost, kjost ’kalmuküngas’;
(9) vanapõhja kǫstr ’kuhi, hunnik; puuriit, virn’;
(10) norra kos ’hunnik, langetatud puude ja põõsaste kogum põletamiseks’;
(11) rootsi (dial) kasi, kas, kasa, kase ’hunnik, kuhi, virn, haohunnik’; ’tulepaak, märgutuli, lõke’;
(12) vanataani kast ’hunnikusse kuhjatud puit’;
(13) norra kost ’puuhunnik, puuriit’;
(14) slaavi kostjor ’hunnik kände; põlev hunnik puitu, lõke’;
Allikad: de Vries kastr, kǫs, kǫstr; ΛΓΩ костёр; SAOB kas, kase.
Ilmselt ei ole Kose nimi seotud kose või kärestikuga. Koht oli tuntud juba enne ristiusustamist ning tõenäolisem on, et see sai oma nime paganliku kultuspaiga järgi, mille juurde võisid kuuluda ka kivikalmed.
1562. aastal oli Kosel venekeelne nimi ропатa Козы. Nime täpne tähendus ja tekkepõhjus ei ole teada, kuid vene keeles leidub mõningaid sarnaseid sõnu, mis võiksid seda oletust toetada (Allikas: ΛΓΩ):
- ро́пать ’paganlik tempel’,
- ро́пас ’kivihunnik’,
- ро́пот ’mulisema, korraga rääkima’ (kultusrituaalid toimusid ühise karjumise saatel).
Kui sõna kos : kose pärineb skandinaavia keeltest, on alust arvata, et selles paigas elasid Skandinaaviast pärit asukad. Siit tekib küsimus, kas paganlik kultuskoht võis olla kasutusel veel 16. sajandi keskpaigas. Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Balthasar Russow (1536 – 1600) kirjutab oma Liivimaa provintsi kroonikas, et veel tema ajal esines ristiusueelset barbaarset paganlust ja ebausklikku salude pühakspidamist paikades, kus jumalasõna ei õpetatud.
1640. aastatel aset leidnud konflikt Võhandu jõele ehitatud veski pärast ning sellega seoses kirja pandud paganlik palve tõendavad, et paganlus oli elujõuline veel ka 17. sajandi keskpaigas.
Põltsamaa valla Kose küla
Põltsamaa vallas asuv Kose küla on tekkinud 16. sajandil. Seal ei ole kosega seotud jõge ega oja. Nimi võis tuleneda asjaolust, et paigas asus rannavalve süsteemi kuuluv märgutulekoht (kos : kose) ja seda teenistust pidav talu.
Kose, Põltsamaa vald (1583 Koskula, 1601 Kosskula, 1797 Kosse); KNR
Vt eespool etümoloogia märksõnu (9)-(14). Rannavalve süsteemist loe lähemalt artiklist Märgutuledega seotud kohanimed.
