vada, vadi, vade, vat, wat, wed, wett, ved, vett, koole vms.
Sõna vada tähendab germaani keeltes ’sumpama’ või ’kahlama läbi põlvini ulatuva vee, lume või kõrge heina’. Sõna vad tähendus on ’ülepääsuks sobiv koht jões’.
Etümoloogia
(1) ladina vādō ’minema, astuma, kõndima’;
(2) ladina vadum ’madal koht vees, koolmekoht’; ’veekogu, meri’;
(3) germaani wadam ’koolmekoht’;
(4) vanapõhja vað ’vesi; madal koht’;
(5) vanapõhja vaðall, vaðill, veðill ’kahlama; koolmekoht jões’;
(6) norra vodul, vodl ’madal koht jões’;
(7) vanarootsi vaþa ’sumpama, kahlama läbi vee või lume’;
(8) vanarootsi odh, ödhe ’koolmekoht’;
(9) ruuni (9.-12. saj) ōðr ’koolmekoht’;
(10) rootsi vad ’noot, kalapüügi riist’;
(11) keskalamsaksa wat ’madal koht’;
(12) vanaülemsaksa wat ’madal koht jões’;
Allikad: KLH 19:398-408; Pokorny u̯ādh-, u̯ədh-; de Vries vaðall, vað.
Eesti keeles tähendab vad koolmekohta. Sõna koole : koolme päritolu ei ole selge, kuid on pakutud, et see iseloomustas viletsa või madala veevooluga kohta jões (13)-(15). Mõiste võib pärineda ka slaavikeelsest sõnast kol ‘post, vai’ (16), kuna koolmekohti tähistati sageli puidust postidega. Soome keeles tähendab koolmekoht kahlupaika.
Etümoloogia B
(13) vanaiiri cōil, cōel ’õhuke, kitsas’;
(14) läti kaîls ’alasti, paljas; vilets’;
(15) slaavi kolótъ ’seisma, tapma, lõhestama, hakkima’;
(16) slaavi kolъ ’post, vai’.
Allikas: Walde qoilo; qel-, qelā-.
Algseid radu ja koolmekohti tallasid sisse metsloomad. Koolmekohad ei olnud juhuslikud, vaid pikaajalise kasutuse tulemusel kujunenud sõlmpunktid, mille ümber arenesid teed, suhtlus, kaubandus ja võim. Need lõid eeldused püsivate külade tekkeks.
Jõgede madalad ületuskohad ja soode kuivad läbipääsud säilitasid oma tähtsuse sajandite jooksul. Erinevalt teedest, mis võisid muutuda või kaduda, jäi koolmekoht samasse paika seni, kuni maastik ise oluliselt ei muutunud. See andis inimestele kindla teadmise, kust sai liikuda ka halbade olude korral. Esmalt tekkisid siia ajutised peatuskohad, mis aja jooksul kujunesid püsivateks asulakohtadeks.
Koolmekohad olid tähistatud. Tähisteks võisid olla kasvavad puud maamärkidena, puidust vaiad jõe kaldal või ületuskohas täpse raja näitamiseks, üksikud kivid, kividega tugevdatud kaldad või vees paiknev kivirida. Märgiks olid ka koolmekohani viivad rajad ja tallamisjäljed.
Koolmekohad olid sageli piirid: ühe maa ja teise maa, kuiva ja märja, oma ja võõra vahel. Sellised piirid omandasid rituaalse tähenduse. Ohverdused, pühad puud ja kivid koolmekohtade juures tugevdasid paiga erilisust.
Eesti maastikulisi tingimusi arvestades pidi jõgede ületus- ja soode läbipääsukohti olema palju. Maastik on sajandite jooksul oluliselt muutunud, muu hulgas jõgede süvendamise, sildade ehitamise, maade kuivendamise ja teede õgvendamise tõttu. Vanad maamärgid ja tähistused on ammu kadunud. Sageli on kohanimed ainsaks mälestuseks varem eluliselt tähtsatest koolmekohtadest, ehkki me ei tunne kõiki sõnu, mida nende puhul kasutati.
Mida tuleks tähele panna
Lisaks koolmekohti tähistavatele nimetustele vad ja koole tuleks tähelepanu pöörata ka kohanimedele, mille eesliide on üle (nt Ülejõe ‘siit mindi üle jõe’ või ‘koht teisel pool koolmekohta’), samuti silla-nimedele, mis on vanemad kui sillad ise (nimi on säilinud, kuid funktsioon muutunud). Soo ja rabaga seotud läbipääse võib ära tunda näiteks kohanimedes Soosilla, Sooküla või Rabasaare.
Sõnaosa vad võib esineda kohanime ees- või tagaliitena. Seda võidi kasutada liitsõnana koos mõne teise nime või nimetusega, mis iseloomustas kohta ja selle kasutust. Näiteks võiks kohanime Hälvati (Lääneranna vald (1368 Helvelse, 1564 Helwatt, Helwett by, 1689 Hellwet Byy, 1798 Heiwat; KNR) puhul oletada seost kiviga (rootsi häll), mille juurest sai alguse koolmekoht (vati), või kividega varustatud rajaga jões või soos.
Võimalikke kohanimesid
Kolgaküla, Kuusalu vald (1290 Kolco, 1547 dorp Kulck, 1592 Kolkekulle, 1637 Kolck, 1699 Kolck Bÿÿ); KNR.
Koolma, Lüganuse vald (1796, 1913 Kolma); KNR.
Vadi, Mustvee vald (1599 Wadey, 1624 Waddikill, 1811 Waddi, 1839 Waddai); KNR.
Vatla, Lääneranna vald (sks Wattel, 1320 Wattele, 1586 Wattelby); KNR.
Vägeva, Jõgeva vald (1558 Dirick to Weggevade); KNR.
