Kohanimede uurimisel on hindamatuks allikaks vanad üleskirjutused, mis Eesti kontekstis ulatuvad tagasi 13. sajandi algusesse, kuid leidub ka vanemaid. Peamisteks allikateks on Henriku Liivimaa kroonika, mis käsitleb ajavahemikku 1180 -1227, ning Taani kuninga Valdemar II Võitja ülesandel koostatud Taani hindamisraamat, mis muuhulgas sisaldab üle 500 Põhja-Eesti kohanime aastast 1241.
Arhiivid sisaldavad suuri koguseid ajaloolist materjali, kuid nendega töötamine on aeganõudev ja keerukas, sest kõik ei valda nende dokumentide keelt. Seevastu ajaloolised kaardid on (digitaalselt) kergesti kättesaadavad ja loetavad. Olenemata allikast ja selles sisalduvast informatsioonist tuleb kõigesse suhtuda väga kriitiliselt.
Kohanimede uurimise eesmärk on nime algse tähenduse leidmine. See eeldab oskust vaadata tagasi aega, mil nimi võis tekkida. Kahtlemata sõltub see koha ajaloost, sealhulgas ajast, tingimustest ja muudest oludest, millal ja miks selles paigas asustus kujunes.
Alles seejärel saab hakata oletama, mida kohanimi võiks tähendada. Kui mingit kohanime on käsitletud 1241. aasta hindamisraamatus, ei tähenda see, et koht ja nimi tekkisid just siis. Pigem osutab see sellele, et asustus oli selles paigas selleks ajaks juba mingil moel välja kujunenud, kuid alguse võis see saada sadu aastaid varem.
Mõnikord tundub nimi väga lihtne ja läbipaistev, kuid see võib olla petlik. Ajaloolise kohanime tõlgendamisel ei saa lähtuda tänapäevastest sõnadest ja mõistetest. Tuhat aastat tagasi olid olud hoopis teised ega ole tänapäevaga võrreldavad. Lisaks on nimed aja jooksul oluliselt kulunud ja moondunud ning võivad pärineda erinevatest murretest või võõrkeeltest. Kui nimesid samastada tänapäevaste sõnadega üksnes kõlalise sarnasuse järgi, on tegemist rahvaetümoloogia.
Sageli arvatakse, et kohad on saanud oma nime mingi isiku järgi. Loogiliselt võiks eeldada, et küla nimetati suurtalu peremehe järgi, kuid sellist oletust tuleb ka kuidagi tõendada. Kergema vastupanu teed minnes võib välja mõelda igasuguseid nimesid, mida pole ehk kunagi olemas olnud. Tõendamata jäävad sellised tõlgendused samuti rahvaetümoloogia valdkonda.
Teine kergekäeliselt seletatavaid kohanimesid rühm on seotud maastikuga. Ka siin on võimalik pakkuda mitmesuguseid maastikuosi tähistavaid sõnu ja omistada need mõne murde arvele. Need sõnad ja mõisted võisid isegi olemas olla, kuid kohanimega seostamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas sellised nähtused uuritaval maastikul üldse eksisteerisid.
Arvestada tuleb ka sellega, et maastik on ajas muutuv ning asustuse tekkimisest alates sageli tundmatuseni teisenenud. Üksikute ajutiste nähtuste, näiteks mingi põõsa, veeloigu, linnuliigi, haohunniku või lumehange järgi kohale nime ei pandud. Lumehang, haohunnik või linnuhäälitsus ei olnud kohanime vääriline nähtus.
Kohanimede puhul tuleb arvestada ka keelekontaktide ja laensõnadega. Inimesed rändavad ühest paigast teise ning toovad endaga kaasa oma sõnad, mõisted, keele ja kultuuri. Teatavasti on Eesti olnud pikka aega erinevate võõrvõimude all ning seetõttu on võõrkeelte mõju olnud mitmekesine. Võib üsna kindel olla, et võõrsilt tulnud ja siin mitme inimpõlve vältel elanud asukad on talletanud kohanimedesse ka oma keele ja sõnavara. Ajaloo- ja keeleteadlaste ülesanne on selgitada välja, kes, kuhu, miks ja millal siia tulid, mis aitab paljude kohanimede tähendusi paremini mõista.
Kokkuvõttes võib öelda, et formaalselt võimalik tõlgendus ei ole piisav, kui sellel pole asjakohast põhjendust. Samas tuleb leppida sellega, et isegi hästi tõendatud väide jääb lõppkokkuvõttes siiski oletuseks.
