Eesti rahvapärimuses on vägilaste ja hiiglaste kujund keskne vahend, mille abil seletatakse maastikku, minevikku ja kogukondlikke väärtusi. Kalevipoja kõrval on Suur Tõll teine tuntuim ja selgelt määratletud tegelane. Tõllu-ainestik koondub eeskätt Saaremaale, kuid ta on tuntud ka Muhus ja Hiiumaal. Lood moodustavad rikkaliku muistendikorpuse, milles põimuvad mütoloogilised motiivid, kohapärimus ja rahvusromantiline tõlgendus.
Suur Tõll – suulisest pärimusest trükikultuuri
Suur Tõll (ka Töll, Tõllus, Tõlle) on algselt suulise rahvapärimuse tegelane – ristiusueelsesse aega paigutatav paganlik hiid, kellele kristlik elukorraldus on sageli vastumeelne. Teda puudutavad muistendid ringlevad kogukondlikes jutustustes juba enne kirjaoskuse laiemat levikut ja teadliku rahvaluulekogumise algust.
Esimest korda mainib Tõllu kirjalikult 1782. aastal Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, kes nimetab teda Tõlluste kindluse sõjaväeülemaks ja rahvavanemaks.
19. sajandil, mil baltisaksa ja eesti päritolu haritlased asusid „rahva mälestusi“ süstemaatiliselt talletama, koguti ulatuslikult ka Suure Tõlluga seotud lugusid. Siin on keskne roll Matthias Johann Eisenil, kes koondas ja avaldas temaga seotud muistendeid ning andis neile terviklikuma narratiivse kuju. Kuigi Tõllu-kuju ei ole Eiseni loodud, aitas ta selle kanoniseerimisele oluliselt kaasa: hajusad kohalikud lood said tema kaudu ühtsema ja laiemalt tuntud vormi.
Samuti on oluline Martin Körberi panus, kelle Saaremaa-uurimused ja ajaloolis-etnograafilised kirjutised tõid Tõllu esile kui kohaliku pärimuse märgilise tegelase. Nii kinnistus Tõll kirjalikus kultuuris Saaremaa muistse mineviku sümbolina.
Tõll toimib regionaalse identiteedi kandjana. Saaremaa „oma vägilane“ eristab saarlasi teistest piirkondadest ning pakub tugevat sümbolit, mille ümber kogukond saab koonduda. Samal ajal tuleb arvestada 19. sajandi rahvusromantilist konteksti: rahvapärimuse kogumine ja avaldamine oli osa laiemast kultuuriprojektist, mille eesmärk oli näidata eestlaste kultuuri vana, väärika ja loovana. Tõll sobitus sellesse narratiivi eriti hästi.
Tõll kui mütoloogiline hiid
Tõll on klassikaline hiid ja vägilane – mõõtmetelt ja jõult inimesest suurem, rahvajutu vormis võimendatud tegelane. Samas käitub ta inimlikult: tal on kodu, perekond ja igapäevased toimetused. Tõllule omistatakse abikaasa Piret ning sugulased, eeskätt vend Leiger, mis seob omavahel eri saarte pärimusi.
Tõll tegutseb enamasti „oma rahva“ poolel: ta kaitseb, aitab merehädalisi ning tõrjub vaenlasi. Maasõjaväe kuninga ja suure osa Saaremaa valitsejana kaitseb ta oma rahvast võõrvallutajate eest ning hirmutab neid oma jõu ja tegudega. Kuigi vastased ja olukorrad varieeruvad, püsib muistendites moraalne telg: kogukond vajab jõudu, õiglust ja valmisolekut seista oma kodu eest. Samas ei ole Tõll üheselt ideaalne – mõnes loos võib ta ka maad ja rahvast sajatada.
Lõpuks ei suuda Tõll võõrvallutajatele vastu seista ja laseb end ristida. Pärast ristimist seostatakse teda koguni kirikute ehitamisega, ent samas on ta valmis neid ka hävitama. Tõll maetakse paganlikul kombel, igal juhul mitte kirikuaeda.
Hiiglase kuju täidab ka maastiku seletamise funktsiooni. Tõllu-lugudes ei ole loodus pelgalt taust, vaid aktiivne mäluvorm: rändrahnud, lohud, künkad ja isegi ehitised saavad seletuse Tõllu tegude kaudu. Nii muutub maastik kultuuriliseks tekstiks, mida kogukond oskab „lugeda“.
Tõllu on püütud seostada konkreetsete ajalooliste isikutega, oletades, et muistend võib põhineda mõnel erakordselt tugeval või mõjukal Saaremaa mehel. Enamik uurijaid on siiski seisukohal, et Tõll on eeskätt mütoloogiline konstruktsioon, millele on hiljem lisandunud ajaloolisi ja genealoogilisi tõlgendusi, mis muudavad ta kogukonna jaoks usutavaks ja omaseks.
Suure Tõllu “leiutamise” tegelik põhjus
Kohanimede etümoloogiline ja ajalooline analüüs annab alust oletada, et Suure Tõllu kuju ei ole üksnes rahvapärimuslik hiid, vaid võib peegeldada muinaspõhja jumala Odeni varasemat kultuslikku tähendust Saaremaa piirkonnas. Selline käsitlus aitab selgitada mitmeid Tõllu-kuju vastuolulisi jooni ning tema seost nii paganlike kui ka kristlike motiividega.
Rahva seas liikunud muistendite põhjal võisid kirikutegelased ära tunda suure paganliku jumala, kelle tegelik olemus oli küll pleekinud, kuid endiselt muistse kangelasena rahva mälus ja palvetes.
Samas on Tõllu-lugudes selgeid märke sellest, et kõik ei pidanud temast lugu. Teda kirjeldati kui impulsiivselt tegutsevat olendit, mis ei tekitanud poolehoidu. Saarlaste seas oli märkimisväärne lõhe: osa hoidis tema mälestust au sees, teised aga põlgasid teda.
Tõllu kujundit oli tarvis, sest paganlik jumal konkureeris kristliku jumalaga. Temast vabanemiseks võidigi 18. sajandil „leiutada“ Tõll, kellele anti Odeni suurus, kuid rahvamehelik olemus. Et rahvas unustaks paganluse, tuli Oden panna teise rüüsse. See on tüüpiline näide sellest, kuidas varjati vanu uskumusi ja kohandati teiste mõistete abil kristlikule ideoloogiale.
Kust tuleb Tõllu nimi?
Tõllu nimi laenati ilmselt Saaremaa kaguosas olevalt Tõlluste külalt, kus vägilane olevat elanud. Kohanimeraamatu andmeil oli 16. sajandil Tõlluste mõisa algne nimi Arries või Adries, kuid hiljem neid nimesid enam ei kasutatud.
Etümoloogia
Nimi Arries võib tulla vanapõhja sõnast arinn ’ohverdamiseks mõeldud kolle, tulease’ või árr ’sõnumitooja, ingel’. Teise nimekuju Adries seletamiseks võiks sobida vanapõhja ari, saksa adler ’kotkas’, mida saab seostada nii Kuressaare kui kogu Saaremaaga ja sealt edasi Odeniga. Odeni heitinimi Arnhǫfði tähendab ’see, kellel on kotka pea’.
Allikas: de Vries ari, arinn, árr, Arnhǫfði.
Arvatakse, et Tõllu nimi tuleb mõne sealkandis maavaldusi omanud isiku või suguvõsa nimest, ehkki konkreetseid teateid selle kohta pole. See võis aga olla mõni endine Odenit kummardav kogukond, kes elas nendel aladel ja kasutas Tõllustet kultuskohana. Sellele viitab praegu Tõlluste mõisa aida taga asuv Tõllu kiviks kutsutav kultuse- ja ohvrikivi.
Tõllu nimi ja kogu tema olemus võib pärineda vanapõhja sõnast või mõistest dolgr, mis tähendab ’vaenlane, vastane’ või ’karistav vürst, helde mees’. Mõistet kasutati ka ’tavaliste või kõrgete elanike’ kohta, samuti ’paganate’ kohta. Sõnakuju dolg tähendab ’vaen, võitlus, lahingumüra’, mis viitab Odeniga seotud kultusele.
Käesolev hüpotees tugineb eeskätt kohanime etümoloogilisele ja Suure Tõllu kui ajaloolise kuju analüüsile ning ei pretendeeri varasemate rahvapärimuslike käsitluste ümberlükkamisele, vaid nende täiendamisele.
Loe lisaks:
Eisen, M. J. (1927). Tõll ja ta sugu. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
