09: Saamide vanem usund ja mütoloogia

1. Sissejuhatus

Saamid (varasemalt kutsutud ka laplasteks) on Põhja-Euroopa põlisrahvas, kes elab tänapäeval Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa (Koola poolsaare) aladel. Nende vanem usund kujutas endast loodusrahvale omast loodususundit, mida iseloomustasid animism, polüteism ning šamanism. Saamide maailmapilt põimus tihedalt ümbritseva keskkonnaga ning uskumused ning rituaalid kandsid edasi arusaama, et kogu loodus on elav ja hingestatud.

Alljärgnevalt antakse ülevaade saamide traditsioonilisest maailmavaatest ja usulisest praktikast, peamistest jumalustest ja müütilistest olenditest ning saamide ristiusustamisest ja selle mõjust.

2. Maailmavaade ja usuline praktika

Saamide muinasaegset maailmavaadet iseloomustab animism – veendumus, et kõigil loodusobjektidel (loomadel, taimedel, kividel, veekogudel jm) on hing või vaim. Seetõttu tuli kohelda loodust nagu elusolendit. Usuti, et puud ja kivid olid kunagi rääkivad olendid ning kuigi nad nüüd vaikivad, kuulevad nad endiselt inimeste sõnu. Iga looduspaiga ja -objektiga püüti hoida lugupidavat suhet. Polüteistlik maailmapilt tähendas, et usuti paljusid vaime ja jumalusi, kellest igaühel oli oma kindel roll.

Oluliseks peeti ka esivanemate austamist. Lahkunud hinged ei olnud eraldatud elavatest, vaid moodustasid nendega ühise terviku. Saamide jaoks olid elavad ja surnud justkui ühe perekonna kaks poolt, kelle vahel jätkus side ka pärast surma. Surnute austamine ning nendega suhtlemine rituaalides oli maailmapildi loomulik osa, mis hiljem viis konflikti kristlike misjonäride arusaamadega.

Saami traditsiooniline usuline praktika oli tihedalt seotud igapäevaelu ja looduskeskkonnaga. Elatusaladest lähtuvalt austati eriti neid loomi, kes rahvale eluks vajalikku andsid – näiteks põhjapõtrasid ja karusid. Karukultus oli tuntud – kütitud karule korraldati rituaalne tseremoonia, paludes karu hingelt andestust ja austust.

Samuti peeti lugu haldjatest (saami k haldi või haltija) – loodusevaimudest, kes valvasid konkreetseid paiku või nähtusi (mäehaldjad, veekogude haldjad jms). Igapäevaselt püüti tagada loodusvaimude soosing ohvriandidega ning korrektse käitumisega looduses.

Saami püha geograafia keskmes olid pühapaigad – erilised loodusobjektid või sieidi (põhjasaami k seita) kivid, mida peeti vaimude asupaikadeks. Ebatavalise kujuga kaljud, kivid, mäetipud või allikad tähistati ohvrikohtadena, kuhu iga perekond või suguvõsa tõi ande, et tagada kaitse ja hea õnn. Igal sugukonnal oli oma ohvriküngas või -paik, kus regulaarselt toimusid rituaalsed toimingud. Levinud oli tava asetada püha kivi juurde värskeid puuoksi või rohtu – talvel okaspuuoksi, suvel rohelisi lehti – austuse märgiks seal asuva vaimu vastu.

Mõnes piirkonnas kutsuti selliseid suuremaid pühakive rootsikeelse nimetusega Storjunkare (‘suur isand’). Storjunkare-kivid olid sageli inimese või loomakujulised ning paiknesid mägedes, koobastes või veekogude läheduses. Usuti, et nendel vaimudel oli võim kõigi loomade, lindude ja kalade üle ning nad jagasid jahimeestele jahiõnne. Hea õnne tagamiseks toodi neile ohvriks näiteks põhjapõtru. Seega moodustasid loodusevaimud ja -paigad saami usundi praktilise külje. Nende kaudu püüti mõjutada jahiedu, karjaõnne ja kogu kogukonna heaolu.

Šamanism

Oluline osa traditsioonilisest usundist oli šamanism. Saami šamaani nimetati noaidiks (nõid, tark). Noaidi tegutses vaimse juhina ja vahendajana inimeste maailma ja vaimuilma vahel. Tema ülesandeks oli ravida haigeid, nõustada kogukonda ning hoida ühendust erinevate maailmakihtide ja olenditega. Šamaanid suutsid rännata vaimuilmadesse, saavutades transiseisundi trummipõrina ja monotoonse laulu (joigu) abil.

Noaidi kasutuses oli šamaanitrumm (sami k goavddis), mis oli valmistatud kasetohust ja põhjapõdranahast ning kaunistatud joonistega, mis kujutasid maailma ehitust ja vaime. Trummi rütmiline löömine ja šamaanilaul kandsid noaidi teadvuse rännakule. Usuti, et šamaani hing (nn vaba hing) lahkub kehast ja rändab nähtamatus maailmas, samal ajal kui keha hing hoiab keha elus. Noaidi võis ennast vaimuilmas kujutleda mõne loomana või kutsuda endale appi abivaimud.

Saami šamaanide puhul olid tüüpilisteks abivaimudeks saivo-loomad – näiteks saivo-põder, saivo-kala või saivo-lind, kes olid pärit vaimude ilmast ja juhatasid ning kaitsesid šamaani tema rännakuil. Noaidi tegutses kogukonna hüvanguks. Ta vahendas inimeste soove vaimudele, tõrjus eemale halbu mõjusid ning tagas soodsa ilma, jahiõnne või tervise kogukonnale.

Kosmoloogia

Saamide kosmoloogia jagas maailma mitmeks tasandiks. Meie maailm oli keskne nähtav ilmaruum, kus elavad inimesed, loomad ja arvukad nähtamatud olendid (näiteks uldad – maa-alused väikehaldjad, ning mitmesugused loodusvaimud). Sellest maailma keskpunktist viis püha sammas või ilmapuu otse üles taevasse, Põhjatäheni, mis kujutas ühendust ülemise maailma sfääriga.

Taevas asusid kõrgemad jumalused, näiteks päikesejumalanna ja loomismüütide tegelased. Samuti usuti paralleelilmadesse maa all või maa sees. Oluline kontseptsioon on Saivo – õnnelike hingede maailm. Saivo tähistas üht surmajärgsest ilmast, kuhu läinud hinged (nimetatud saivo-olmai) elasid edasi muretut elu koos oma varasemate esivanematega.

Usuti, et saivo-maailmas jätkavad hinged samasuguseid tegevusi nagu maa peal – elavad kodades, kütivad, kalastavad ja peavad peret. Põhja-Skandinaavia saamid paigutasid saivo-maailma sageli mägede sisse, Soome ja Koola saamide uskumustes asus see aga kaksikpõhjaga järvede põhjasügavuses (järved, mille põhjas on justkui teine põhi, ühendatud väikese avaga).

Neid saivo-kohti, pühasid mägesid või järvi peeti väekateks paikadeks, kust šamaanid said ammutada jõudu. Kui noaidi soovis astuda transsi, läks ta mõtteliselt saivo-maailma ning kutsus sealt endale appi oma saivo-abilised (põdra, kala, linnu). Saivo-maailm oli seega positiivse ja elujõulise teispoolsuse kontseptsioon.

Saivo vastanduseks tunti teist allilma, mida nimetati Jabme-ajmo (põhjasaami Jábmiid áimo ‘surnute maailm’) või mõnes murdes Yabme-aimo. See oli pigem sünge ja ohtlik surmariik, kuhu läinud vaimud ei saanud sama õndsust nautida. Jabme-aimo oli seotud ka mustade ohvrite toomisega – näiteks ohverdati sinna musti loomi (tavaliselt musta värvi koduloomi) selleks, et lepitada allilma jõude.

Üldiselt peeti Jabme-aimot saivo-maailmaga võrreldes palju ebameeldivamaks paigaks. Mõnes pärimuses valitses allilma Jabme-akka – surnute emand, kes pakkus lahkunutele pelgupaika. Teisal kardeti Ruohtta (eestistatult Rota) nimelist haiguste ja surma isandat, kes ratsutab hobusega ning toob katkuepideemiaid – temaga seostus just seesama pimedam allilm (vt allpool).

Kokkuvõttes oli saami traditsiooniline usund tihedalt seotud loodusega ja esivanemate pärandiga. See ei olnud dogmaatiline religioon, vaid kogu eluviisi läbiv maailmavaade, kus igal loodusnähtusel oli hing, rituaalid hoidsid tasakaalu inimeste ja vaimude vahel ning šamaanide abil säilis side erinevate maailmade ja põlvkondade vahel.

3. Jumalused ja müütilised tegelased

Saamide usundis esineb rohkesti jumalusi ja mütoloogilisi olendeid. Erinevates saami rühmades tunti neid sageli erinevate nimede all, samuti võidi mõnes piirkonnas mõnda jumalust käsitleda mitme eraldi olendina, teisal jälle sulandusid mitmed tegelased üheks tervikuks. Siiski võib esile tuua peamised jumalused ja vaimolendid, kes mängisid saami muistses usundis keskset rolli:

Radien-attje (Radien)

Radien oli taeva ülim jumal, loojajumal ja maailma korrastaja. Temast räägitakse ka kui Veraldens-Radien’ist (Värálda ráde), mis tähendab ’maailma valitseja’. Radien-attje lõi maailma ning kõikide inimeste hinged, kuid on ise passiivne ja eemalolev jumalus. Saami pärimuse järgi oli ta justkui uinunud loojavägi, kelle poole igapäevases kultuses sageli otseselt ei pöördutud.

Radien-attje kõrval on tema naine Radien-akka (saami keeles Raedieahkka), keda peetakse kõrgemaiks emakujuks. Koos abikaasaga osaleb Radien-attje inimhingede loomises. Usuti, et hing (elu algne vägi) asub Radieni taevases sfääris ning antakse sealt vastsündinule.

Mõnedes müütides on mainitud ka nende poega Radien-pardne, kes tegutseb isast aktiivsemalt, viies ellu Radien-attje tahet maa peal. Radieni kolmainsus (isa, ema, poeg) kujutas saami usundis kõrgeimat taevast printsiipi.

Akkad

Akkad olid rühm naisjumalannasid, kes valitsesid sünni, viljakuse ja perekonna üle. Olulisemad akkad on Maderakka ja tema kolm tütart: Sarakka, Juksakka ja Uksakka. Maderakka (ka Madre-akka) on kogu hõimu esiema, naiste ja laste kaitsja ning see, kes „annab lastele kehad“, st vormib loote ja annab hingele materiaalse keha.

Sarakka on armastuse, viljakuse, naiselikkuse ja sünnituse jumalanna. Usuti, et Sarakka elab majapidamises kolde lähedal. Sünnituse järel sõi naine erilise pudru Sarakka auks, tänamaks edukalt kulgenud sünnituse eest.

Juksakka tähendab ’noole-akka’. Ta on laste kaitsja, kes valvab eriti just poisslaste kasvatamist (mõnedes tõlgendustes usuti, et Juksakka muudab emaüsas lapse meessoost isikuks, „andis noole“ pojale).

Uksakka ehk ’ukse-akka’ on kodu läve- ja uksehoidja vaim, kes annab lootele soo ning kaitseb imikut sünnieelsel ajal. Uksakkat kujustatakse vahel ka laste sünniabiliseks, kes toimetab lapse ema ihust välja (s.t. „avab ukse“ lapsesünnile).

Lisaks neile mainitakse mütoloogias Jabme-akka – surnute akka, kes valitseb allilmas ja võtab vastu lahkunute hingi. Jabme-akka maa-alune maailm on elavate maailma peegelpilt, kus kõik on vastupidine. Seepärast pandi surnutele kaasa esemeid, et neil teispoolsuses paremini läheks.

Akkade kultus oli saamidel väga tähtis – iga vastsündinu saamine ja perekonna kasv oli nende jumalannade hoole all, mistõttu neile toodi kodus ohvriande ning peeti rituaale pereringis.

Beaivi – Päike

Beaivi oli päikesejumalanna, keda austati elu andjana. Beaivi (põhjasaami keeles Beivve) isikustas päikest kui sooja ja valguse allikat ning teda peeti inimeste esiema ja toitjana. Päikese aastaringi pöördumise aegu (nt talvise päikesepöörde ajal) ohverdati talle valgeid loomi, et tagada päikese tagasitulek ja suvine küllus.

Mõnes müüdis on Beaivi tütar Biejjenniejte, kes on tervise ja arstimise jumalanna (päikese tütre rollis ravitseva jõu kandja).

Beaivi abikaasana mainitakse Bieggagallis’t (‘tuulte vanaisa’), keda peeti nii päikesejumalanna meheks kui inimeste esivanemaks. See peegeldab uskumust, et päikese ja tuulte liidust sündis inimkond – poeetiline kujund loodusjõudude kooskõlast.

Horagalles (Tiermes)

Horagalles oli äikesejumal, taeva valitseja ilmastiku üle. Horagalles (tuntud ka nimega Tiermes, eriti idapoolsetes saami rühmades) on funktsioonilt sarnane skandinaavlaste Thoriga – ta on äikese-isa, kes valitseb tormi, vihma ja pikse üle. Sageli on Horagallest kujutatud puust mehikesena, kelle pealaes on raudnael ja käes suur vasar või kaks vasarat ristamisi (viimane motiiv meenutab ristimärki). Ta lööb vasaraga kaljudesse peitunud kurje vaime ja trööbeldab hiide, kes ohustavad inimesi.

Horagallesile pühendatud sümboliks peeti ka vikerkaart (nimetatud “vanaisa vibu”). Usuti, et see on tema vibunael, millega ta taevast kurjust tõrjub. Nime Horagalles peetakse tuletatuks rooma jumala Hora (Jupiter) nimest, mis Skandinaavias sulandus kohaliku äikesejumala kujundiga. Tiermes on ilmselt sama olendi kohalik variant.

Igal juhul kuulus äikesejumal saami olulisimate kaitsevaimude hulka – tema poole pöörduti, et saada head ilma, tervist ja kaitset pahade vaimude eest.

Bieggolmai

Bieggolmai oli tuulte isand, tuulejumal (nimi tähendab ‘Tuulmees’). Bieggolmai valitses tuuli ja torme ning eriti tähtis oli ta põhja-alade inimestele seoses ilmastikuga: tuuled võisid tuua nii külma kui sooja, kalaõnne merel või lumetorme tundras. Samuti usuti, et Bieggolmai abiga võidi taude peletada. Pajatatakse tuulejumala osast rõugete eemaleajamisel, lastes tuultel haigust minema kanda.

Bieggolmai kõrval on mainitud ka Bieggagallis (vt eespool Beaivi juures), kes mõnes loos samastub tuulejumalaga, teisal on tema täiendav aspekt. Tuulejumalale ohverdati kevaditi, et sulatada lund ja sügiseti, et talvetuuled hoiaks karjad kaitstuna. Tuule suunda ja jõudu nähti tema tujude väljendusena.

Lieibolmai (Leib olmai)

Lieibolmai oli metsa ja jahi vaim. Nimi tähendab otsetõlkes ‘Lepp-mees’ (seostatud lepapuuga) või üldisemalt metsahaldjat. Lieibolmai (teistes murretes ka Leabboelmmái) valitses metsi ning sealset ulukimaailma. Ta käitus justkui metsloomade karjus: kõik metsloomad olid tema „kari“ ning jahimehe edu sõltus sellest, kas metsaisand soovis talle looma loovutada.

Jahil käies pöördusid saami mehed Lieibolmai poole palvetega. Usuti, et tema soosing on kriitilise tähtsusega. Seepärast tehti hommikul ja õhtul talle väikseid ohvriande. Näiteks visati tulle rasvatükike või jäeti metsa juurvilja, et teda lepitada. Kui jahiõnne polnud, tähendas see, et metsahaldjas on pahane või jahimees pole täitnud mingeid tavasid. Paljudes lugudes on Lieibolmai heatahtlik, õpetades inimesi austama loodust.

Kuid kui tema reegleid rikuti (tapeti liiga palju loomi või ei järgitud ohvrikombeid), võis ta saata karistuseks ebaõnne. Seega kehastas Lieibolmai metsloomadega seotud eetikat ja õnne reguleerivat vaimu.

Ruohtta (Rota)

Ruohtta oli haiguste ja surma jumalus. Ruohtta on saami panteonis hirmuäratav olend, keda seostati katkude ja surmatõbedega. Sageli kujutati teda ratsanikuna surnutemaailmast, kes sõidab halli hobusega ning levitab taude. Tema nime seostavad keeleteadlased sõnaga, mis tähendab mädanemist või katk (nt soome rutto ‘katk’), viidates Ruohtta kui haiguse isikustamisele.

Ruohttat peeti kurjaks vaimuks, kelle saabudes tuli ette võtta erilisi tõrjemaagilisi rituaale. Näiteks suitsetati elamisi, ohverdati musta värvusega loomi või viidi talle andameid kaugele kõnnumaale, et ta külast lahkuks. On viiteid, et Ruohtta kultus võis tugevneda pärast kristluse tulekut, kui kohalikud vanad allilmajumalad demoniseeriti. Näiteks samastati Ruohttat mõnikord kristliku Saatanaga – saami keelde ilmus mõiste Mubpienålmaj (’kuradi-isand’), mis viitab Paholaiselle ehk kuradile.

Traditsioonilises pärimuses on Ruohtta siiski konkreetne paha vaim, kelle eest kaitset otsiti teistelt jumalatelt (näiteks Horagallesilt) või kelle lepitamiseks toodi ohvreid jabme-aimo allilma radadel.

Stállu (Stalo)

Stállu oli hiid või trollilaadne olend, vaenulik müütiline tegelane. Stállud on saami folklooris suurte ja jõhkardlike olendite rass, keda kirjeldatakse sageli kui inimsööjaid hiiglasi. Nad elasid kõnnumaal või mägedes ja varitsesid inimesi, eriti ohustades hooletuid rändajaid või lapsi. Paljud saami muinaslood räägivad, kuidas tark saami mees või naine suudab kavalusega Stállu üle trumbata, lastes ahnel Stállul endal lõksu astuda või ära eksida.

On arvatud, et stállu-kujutis võis sümboliseerida vaenulikke võõraid (mõned 19. saj teadlased, nagu Læstadius, arvasid, et Stalo-lood peegeldavad mälestusi viikingite rüüsteretkedest Saamimaale). Usundilises kontekstis on stállud aga pigem metsikud ebavaimud, keda taltsutavad teised jumalad (Horagalles hävitab piksenooltega kurje trolliolendeid).

Samas osalesid stállud folkloori moraalijuttudes – nad kehastasid ahnust, vägivalda ja rumalust, mille üle aus ja kaval saami inimene lõpuks alati võidutseb. Seetõttu on Stállu pigem müütiline koletis kui kummardatav vaim, ent teda võib pidada ka saami mütoloogia oluliseks tegelaseks.

Saivo vaimud

Lisaks suurtele nimelistele jumalustele uskusid saamid hulka väiksemaid vaime, eriti saivo-ilmaga seotud olendeid. Saivo-olmaid on eelpool mainitud saivo-maailmas elavad surnute hinged, kes võisid vajadusel oma järglasi aidata või neile unes ilmuda.

Lisaks hingedele arvatakse saivo-maailmas elavat ka muid olendeid: näiteks saivo-neitsid ja saivo-mehed, keda peeti ilusateks üleloomulikeks olenditeks, kes aeg-ajalt võisid inimesi kosida.

Šamaanide jaoks olid tähtsad saivo-loomad. Need on saivo-ilmast pärit loomvaimud (põder, kala, lind), kes teenisid noaidi kaitsevaimudena.

Teine liik mütoloogilisi olendeid on uldad (tuntud ka kui haldjad), kes elasid maa-alustes saivo-laadsetes maailmades. Neid kirjeldati väikese rahvana, kellel on oma karjad ja külad maa all. Vahel said inimesed nendega läbi (uldad võisid valvata inimese karja, kui neile tasuda). Teinekord olid nad aga kadedad ja varastasid inimeste juurest näiteks toitu või esemeid. Gufihtarid on maa-alused nõiad või haldjad, kes elavad mägede sees.

Kuigi kõiki neid ei nimetata otseselt jumalusteks, moodustasid nad saami mütoloogias tervikliku panteoni osad – nähtamatu väehierarhia väiksemad liikmed, kellega tuli samuti arvestada.

Ülaltoodud jumalused ja olendid annavad pildi saami vanast usundist. See oli rikas mütoloogiline süsteem, kus taevaste loojate kõrval tegutsesid loodusevaimud ja esivanemad, igaüks täites oma osa maailma tasakaalu hoidmisel. Erinevates piirkondades võidi samu tegelasi tunda eri nimede all või omistada neile pisut erinevaid rolle, kuid üldjoontes on kirjeldatud jumalused levinud kogu Sápmi ehk Saamimaa ulatuses.

4. Ristiusustamine ja selle mõju

Saamide kontaktid ristiusuga ulatuvad keskaja algusesse, ent ulatuslikum ristiusustamine toimus 17.–18. sajandil, mil Põhja-Euroopa riigid (Taani-Norra, Rootsi ning Venemaa) püüdsid põliselanikke oma usku pöörata.

Rootsi võimu alla kuulunud Lapimaal algasid intensiivsed misjoniretked 1600. aastatel. See tõi kaasa traditsiooniliste kommete vägivaldse mahasurumise. Joigumisest (saami iidne laul) ja trummide kasutamisest rituaalides sunniti loobuma ning ohverdamiskohtade külastamine kuulutati nõiduseks või ebausuks. Saami šamaanitrummid kuulutati ametlikult saatanlikeks esemeks ning võeti ära või põletati.

Rootsi kuningad nagu Karl IX ja Karl XI pidasid enda kohuseks “juurida välja paganlus” Lapimaal, osalt ka seetõttu, et nägid traditsioonilises usundis võimalikku vastupanuallikat riigi kontrollile. Sedasi lõhuti süstemaatiliselt saamide põlist kultuuri – see põhjustas suure osa saami vaimse pärandi kadumise või varjulemineku.

Norra aladel jõudis misjonitöö haripunkti veidi hiljem, 18. sajandi alguses, kui luterlik kirik viis läbi ulatuslikke ristiusustamiskampaaniaid Põhja-Norras. Peeti jutlusi ja rajati kirikuid, kuid kampaaniate meetodid olid karmid. Koguti kokku sadu šamaanitrumme, mis põletati avalikult, lõigates seega läbi sideme vana usundiga.

1720. aastateks oli enamik Norra saame kiriklikult ristitud ning ametlikult kuulusid nad luteri usu juurde. Siiski säilisid paljudel juhtudel vana usu kombed salaja edasi, eriti eraldatumates piirkondades, kus kiriklik kontroll polnud nii tõhus.

Soome aladel (mis kuulusid tollal Rootsi koosseisu) kulges ristiusustamine paralleelselt Rootsi Lapimaa protsessidega. 17. sajandi lõpuks oli ka Soome Lapimaal enamik saame ristitud luterlasteks, kuigi rahva seas võis hingepõhjas edasi elada animistlik ilmavaade.

Venemaa mõjusfääris olevatel saamidel (eriti Koola poolsaarel ja Karjalas) algas ristiusustamine 16. sajandil, mil Vene Õigeusu kirik saatis misjonäre Põhjala aladele. Koola poolsaarele ehitati õigeusu kabelid. Õigeusu mõju Skandinaavia saamidele jäi siiski piiratuks, kuna peagi haarasid piirkonna Rootsi ja Norra luterlased. Ent idapoolsetel saamidel (nagu koltasaamid) juurdus osalt õigeusk.

Kristluse tulek muutis põhjalikult saami usulisi praktikaid. Kirik pidas saamide šamanismi ja animismi ebajumalate kummardamiseks, mis tuli hävitada. Seetõttu lõhuti palju pühasid paiku – seidad lõhuti või hävitati, muistseid ohvrikive ristiti kirvega, et “kurjad vaimud” sealt välja ajada. Vanadest jumalatest ja vaimudest rääkimine suruti maha ning noorem põlvkond pidi õppima kristlikku õpetust.

18. sajandi lõpuks oli traditsiooniline saami usund institutsionaalselt lakkamas – enamik saame käis kirikus ning pidas end väliselt kristlaseks. Kuid vana usk ei kadunud päevapealt. Nagu uurijad on leidnud, jätkusid mitmed kombed uues kuues. Näiteks käidi salaja edasi ohvrikividel ande jätmas, isegi kui samal ajal käidi kirikus jumalateenistusel.

Paljud saamid uskusid paralleelselt ristiusu Jumalasse ja oma maa- ja esivanemate vaimudesse. Sageli oldi olukorras, kus kahte usundit praktiseeriti kõrvuti: samas peres võis toimuda nii kiriklik laulatus kui hiljem loodusevaimudele ohverdamine, et abielu oleks viljakas. Kiriku silmis oli seesugune segapraktika muidugi taunitav, ent praktikas ei juurdunud luterlus kohe igas saami külas täielikult.

Ristiusustamisel oli saami ühiskonnale pikk mõju. 19. ja 20. sajandil jätkasid riigid saamide assimileerimist ka ilmalike vahenditega, keelates saami keele kasutamise koolides. Usuline pärand säilis pigem folklooris ja mäluinstitutsioonides. Paljud muinaslood, laulud ja kombed kanti edasi varjatult või kohandati neid kristlike süžeedega, et need võimudele vastuvõetavamad paistaksid.

Näiteks saami muinasjutud Stállust või haldjatest jäid elama rahvajuttudena, kaotasid otsese usulise funktsiooni, ent andsid edasi maailmapilti uues vormis. Mitmed usundilised elemendid sulandusid rahvameditsiini, kus kasutati endiselt šamanistlikke ravivõtteid (taimede vägi, loitsud) kuid nüüd juba Kristuse ja pühakute nimel.

Taasärkamine

20. sajandi teisel poolel algas aga saami identiteedi taasärkamise periood. Sõjajärgsetel aastakümnetel kasvas saami rahvuslik eneseteadvus ning 1970.–1980. aastatel tõusis esile liikumine, mis rõhutas saami kultuuri väärtustamist. Selle osana hakati uuesti huvi tundma ka esivanemate vaimse pärandi vastu. Kui varem oli kristlik kirik hukanud joigulaulud ja trummid, siis nüüd sai joigist saami kultuuri sümbol ning seda esitati avalikult festivalidel.

Muuseumid ja teadlased hakkasid koguma ja eksponeerima šamaanitrumme ning püütakse rehabiliteerida muistseid pühapaiku (mitmel pool Põhjalas on taastatud seidasid või püstitatud mälestusmärke endistele ohvrikohtadele).

Kirikud on samuti hakanud leppima saami pärandiga. Tänapäeval toimub vaidlusi selle üle, kas kirikuteenistusel tohib laulda joigu või kasutada trummi, mis näitab, et vanad vastandused pole täielikult kadunud.

1990. aastatest alates on esile kerkinud ka neošamanismi suundumus. Mõned saami ja ka mitte-saami huvilised püüavad rekonstrueerida noaidi rituaale ning praktiseerida vaimset ühendust loodusega uuel moel.

Seda on tiivustanud üleilmne new age liikumine, kuid ka siiras soov taaselustada esivanemate tarkusi. On teateid, et tänapäeva noaidid korraldavad rituaale, tervendavad inimesi looduslikel meetoditel ning jagavad kogukonnale vanavara tarkust – sarnaselt sellega, kuidas šamaanid muiste toimisid. Kuigi see liikumine on väike, näitab see saami usundi püsivat elujõudu kultuurilises mälus.

5. Kokkuvõte

Saamide vanema usundi näol on tegemist rikkaliku animistliku ja polüteistliku maailmaga, kus iga looduskivi ja loom oli elav, vaimud asustasid mägesid ja järvi ning šamaanid rändasid trummipõrina saatel teispoolsuses.

See mütoloogiline pärand sisaldab kõrgeid taevajumalaid (nagu Radien) ja maaemasid (nagu Maderakka ja tema tütred), ilmavaimude galerii (päikese Beaivi, äikese Horagalles, tuulte Bieggolmai, jahi Lieibolmai jt) ning hulk olendeid sõbralikest saivo-hingedest hirmuäratavate stálludeni.

Ristiusu tulek muutis saami usuelu pöördumatult, ent paljud muistsed elemendid peitusid kultuuri sügavasse kihti, kust nad on tasapisi uuesti päevavalgele tulemas.

Tänane saami kultuur püüab hoida tasakaalu kirikliku pärandi ja esivanemate usundi vahel, väärtustades mõlemat kui oma identiteedi osi. Saamide vanale usundile tagasi vaatamine pole pelgalt mineviku huvi – see on ka osa tänasest saamiks olemisest ja oma juurte mõistmisest.

6. Allikad

• Rydving, Håkan. The End of Drum-Time: Religious Change among the Lule Saami, 1670s–1740s. Uppsala: Almqvist & Wiksell, 1993. (Akadeemiline käsitlus Lule saamide ristiusustamisest ning traditsioonilise maailmapildi elementidest).
• Itkonen, Toivo. Suomen lappalaiset vuoteen 1945 (I–II). Helsinki: WSOY, 1948. (Üks varasemaid põhjalikke ülevaateid saami rahva usundi ja kombestiku kohta).
• Britannica entsüklopeedia: “Saivo” – ülevaade saivo-maailma tähendusest saami usundis.
• Wikipedia: “Sámi shamanism” – üldine kokkuvõte saami traditsioonilisest usundist (animism, šamanism, polüteism).
• Wikipedia: “Akka (spirit)” – teave saami akkade (naisvaimude) kohta.
• Laits.utexas.edu (Sami culture portaali artiklid) – mitmed akadeemilised kirjutised saami traditsioonilise maailmavaate ja kristianiseerimise kohta.
• BeneathNorthernLights.com: “Sami Shamanism – A Short Summary” – populaarteaduslik kokkuvõte, mis käsitleb saami šamanismi olemust ja selle tänapäevast taaselustamist. (Tõstab esile ristiusu hävitava mõju ja praeguse huvi traditsioonide vastu).
• Imprimis Systems – Sámi Religion (veebiallikas, mis koondab mitmesugust infot saami usundi kohta) – kasutatud faktide kontrollimiseks jumaluste loetelu ja maailmapildi detailide osas.
• Muuseumide materjalid: Eesti Rahva Muuseumi näitusematerjal “Saamid” (ERM) – teave saami šamaanide (noaidide) rollist ja rituaalidest. (Kinnitab šamaanide transsi laskumise ning allilma rännakute kirjeldust).
• Folkloristika ja etnoloogia kogumikud (nt Temenos ja Folklore ajakirjad) – uuringud saami mütoloogia paralleelidest teiste rahvastega ning tänapäevasest tähendusest.