12: Elu Eesti alal 500. aasta paiku pKr.

1. Rooma riigi lagunemine ja 6. sajandi kliimakriis

Umbes 5. sajandi keskpaigaks pKr langes Lääne-Rooma impeerium, mis tõi muutusi ka kaugematele aladele. Kuigi Eesti ala jäi otseselt Rooma võimust puutumata, kandus Rooma mõjukas kultuuripärand siia kaudselt edasi.

Rahvasterännuaega (u 450–550 pKr) võib Eestis pidada Rooma rauaaja otseseks jätkuks, sest materiaalne kultuur sisaldas endiselt tugevaid Rooma mõjusid​. Paradoksaalsel kombel võis Rooma langus isegi suurendada siinsetesse piirkondadesse jõudnud Rooma päritolu rikkuste hulka – Põhja- ja Kesk-Euroopasse rännanud hõimud tõid kaasa Rooma päritolu esemeid ja teadmisi.

Samas hakkasid aga Läänemere äärsed kontaktid muutuma. Kui varem olid Eesti ala kultuuris tugevad sidemed lõunapoolsete balti hõimudega (eriti Läänemere kaguranniku kandis), siis 5. sajandil tõusid esile taas Skandinaavia mõjud Eesti rannikul​. See viitab muutustele kaubanduses ja mõjutajate ringis pärast Rooma võimu kadumist.

Rahvasterännuaegne areng katkes aga järsult 536. aasta kliimakatastroofiga. Tollal kattis Maa atmosfääri hiiglasliku vulkaanipurske järgne tolmupilv, mis varjutas päikese ligi aastaks​. Põhjapoolkera kliima jahenes, vili ei valminud, põhjustades ulatusliku näljahäda​. Arvatakse, et sellele järgnenud aastatel suri enamik Eesti ala elanikest nälga, sest 6. sajandi keskel toimunud ikaldus oli täielik​.

Kuigi Vahemere maades levis 540. aastal Justinianuse katk, jäi see ilmselt Eesti hõreda asustuse tõttu siia jõudmata, ent nälg ise oli piisav löök kohalikele inimestele​.

Arheoloogilised ja loodusteaduslikud andmed kinnitavad katastroofi mõju. Puude aastarõngad näitavad 536. aastal peaaegu olematut kasvu, ning õietolmuanalüüsid viitavad inimtegevuse järsule langusele 6. sajandil​.

Kui rahvasterännuajast (5. sajandist ja 6. sajandi algusest) on Eestis leitud küllalt arvukalt muistiseid ja leide, siis 6. sajandi teisest poolest peaaegu puuduvad leiud – viide sellele, et asustus ja eluolu langesid katastroofiliselt​.

Sellest kriisist taastumine võttis aega sajandeid. Alles 7.–8. sajandil hakkas leidude arv tasapisi kasvama, mis viitab rahvastiku aeglasele taastumisele. 10. sajandiks jõudis rahvaarv tagasi kriisieelsele tasemele või ületas selle​.

2. Rahvastik: kohalikud hõimud ja uustulnukad

Umbes 500 pKr elasid Eesti alal läänemeresoomlased – soome-ugri hõimud, keda peetakse tänapäeva eestlaste esivanemateks. Juba varem (nt 1. sajandil) mainis Rooma ajaloolane Tacitus põhjapoolsete rahvaste seas fenni (keda seostatakse soome-ugrilastega) ja aestii (keda seostatakse balti rahvastega)​.

Seega olid tolleks ajaks põhja pool olemas nii soome-ugri kui balti rahvad. Eesti alal domineerisid siiski muinaseestlaste ehk eesti hõimude esivanemad.

Varasematel sajanditel on oletatud ka muude rahvaste viibimist siin. On pakutud, et 4. sajandi teisel poolel võis Eesti ala kuuluda mõneks ajaks legendaarsesse idagootide hõimuliitu kuningas Ermanarichi juhtimisel​. Kuid kindlaid tõendeid gootide pikaajalisest kohalolekust Eestis pole leitud, ning need teooriad pärinevad peamiselt 19. sajandi baltisaksa teadlastelt.

Ka suured hõimude ränded, mida varasemad kroonikud dramatiseerisid kui “tervete rahvaste liikumist”, on tänapäeva teaduse valguses ümber hinnatud. Geneetilised ja arheoloogilised uuringud näitavad, et enamik tollastest elanikest jäi oma kodumaale püsima isegi suurte rahvasterändamiste perioodil​.

Pole märke, et Eesti alal oleks rauaajal toimunud massilist kohaliku rahvastiku väljavahetumist – rahvastiku põhiosa püsis paigal​.

Kas 5.–6. sajandil saabus siia siiski uusi rahvakilde?

Arheoloogiline aines ei viita suurtele sisserändelainetele Eesti alal ega meie vahetutes naaberaladel põhjas, idas või lõunas​. Tollastes oludes (hõreda metsavööndi talupojakultuuris) olnukski ulatuslik põhja poole rändamine ebatõenäoline​. Küll aga toimus kultuurimõjude liikumist. Üksikud inimesed või väiksemad rühmad võisid naaberalade vahel liikuda, sõlmiti abielusid ja vahendati kaupu.

Näiteks viitavad hiljutised geneetilised uuringud, et eestlaste, lätlaste ja loodevenelaste genofond on üpris ühtne, erinedes naabritest​. See tähendab, et hilisemad keelevahetused (läti keele levik balti alal, vene keele levik loodepoolsetel aladel) toimusid pigem kohaliku rahvastiku baasil, mitte uute inimeste massilise saabumise läbi​. Seega ei olnud rahvasterände perioodil uutel tulijatel siinsetel aladel olulist rolli – pigem sulandusid üksikud saabujad kohalikega.

Üldpilt on järjepidevus. Eesti ala rauaaja elanikud olid peamiselt siinsete pronksi- ja varase rauaaja inimeste järeltulijad, kelle kultuur arenes küll edasi, kuid ilma suurte väliste rahvastikukatkestusteta.

3. Asustus ja elupaigad: talud, külad, linnused

Rahvasterännuajal ning järgnevatel sajanditel iseloomustas Eesti ala hõre asustus ja üksiktalud. Enamik inimesi elas eraldiseisvates talukohtades, mitte külades. Iga talukoht koosnes ilmselt ühest perekonnast ja nende hoonetest – elumajast ning kõrvalhoonetest, mis võisid olla puidust ja maapinnalähedased.

Külakogukonnad tänapäevases mõttes (tihedam asula mitme taluga, ühise põllu ja karjamaaga) veel ei eksisteerinud. Arheoloogilised andmed viitavad, et isegi viikingiaja lõpul (u 11. sajandil) polnud Eestis veel välja kujunenud klassikalist külade süsteemi. See hakkas tekkima alles keskaega üleminekul​.

Kogu rauaaja vältel, sh 5.–6. sajandil, moodustasid talupojad põhilise elanikkonna ning elasid hajali paiknevates taludes, harides oma põllulappe metsade keskel​. Talude vahel laiusid metsad ja kasutusel olnud põllumaad olid võrreldes hilisemaga väikesed lapid, sageli alepõllunduse võtetes rajatud (põletades metsaalust ja külvates viljatera tuhakale pinnasele).

Lisaks taludele hakkasid keskmisel rauaajal (5.–8. sajandil) esile kerkima linnamägedel asuvad asulalinnused. Tegemist oli kindlustatud asulakohtadega. Kõrgendikele rajati kaitsekraave (vallid, paekivimüürid, puitpalissaadid), mille sisse mahtus mõni elamu või varjualune.

Sellistes linnustes elas tõenäoliselt ühiskonna ülemkiht: pealikud või vanemad oma lähikondsetega. Linnuste jalamil või läheduses võis paikneda väike asula (mõned talud), kus elasid käsitöölised ja teenrid, teenindades linnuse elanikke. Siiski oli linnuste elanikkond väga väike vähemus kogurahvastikust​. Enamik rahvast jäi hajataludesse ka pärast 6. sajandi kriisi.

Mõned tuntumad muinaslinnused (nt Otepää, Rõuge, Varbola jmt) tekkisid küll enamasti hilisematel sajanditel, ent rahvasterännuajaks olid arvatavasti olemas juba esimesed lihtsamad kindlustatud asulad. Need pakkusid pelgupaika ja võimu keskusesse koondunud väikestele kogukondadele.

Talupoegade eluase oli tõenäoliselt palkidest või rõhtpuidust hoone savi-sõrestikseinte ja õlgkatusega. Leitud on ka reheahjude ja koldeasemete jäänuseid muinastalu kohtadest, mis viitab sellele, et osa hooneid oli kombineeritud elamu-rehena (samas hoones elati ja kuivatati vilja). Ühe talu juures võis olla lisaks elumajale ait viljale, laut loomadele ja võib-olla ka suitsusauna laadne hoone.

Küla kui mitme talu kooslus kujunes, nagu öeldud, välja tükk maad hiljem – rahvasterände perioodil toimetas iga pere iseseisvalt oma talulapil.

4. Elatusvahendid ja tegevusalad

Rahvasterände perioodi inimesed olid mitmekülgsed majandajad, kelle igapäevane eluolu sõltus mitmest tegevusalast. Järgnevalt on loetletud peamised elatusallikad tollases Eesti piirkonnas.

Põllumajandus

Põlluharimine oli üks põhitegevusi. Hariti peamiselt teravilja. Arheoloogilised teraleiud näitavad, et oder oli esimesel aastatuhandel kõige tavalisem teravili​. Odrast valmistati tõenäoliselt tangu ja õlut, samuti küpsetati karaskilaadset leiba.

Nisud ja kaer esinesid vähesel määral; kaer võis kasvada umbrohuna teiste viljade seas​. Rukis polnud 5. sajandil veel peamine. See muutus oluliseks alles hilisemal rauaajal (7.–9. sajandil levis rukki kasvatamine laiemalt)​. On pakutud, et just 6. sajandi kliimakriis suunas inimesi otsima külmakindlamaid vilju, mistõttu rukis tõusis hiljem põhiteraviljaks​.

Põllupidamine toimus ilmselt alepõllunduse meetodil. Metsaraiest saadud maal kasvatati mõned aastad vilja, seejärel lasti maal taastuda. Põllutööriistad olid lihtsad: kasutati puust ja raudäärega harkatrasid, et maapinda kobestada ning sirpe viljalõikuseks.

Samuti hakati kasutama veoloomi põllutööl – näiteks härgi atra vedamas. Viljelusmahud olid väikesed ja saagid sõltusid ilmast. 536. aasta katastroof tähendas mitmeaastast ikaldust, mis näitas põllumajanduse haavatavust: toidupuudus viis rahvastikukriisini​. Pärast seda kohanduti – võib-olla võeti kasutusele uued viljasordid (rukis) ja maaviljeluse võtted, et paremini karmidele oludele vastu pidada.

Karjakasvatus

Teiseks oluliseks elatise allikaks oli loomapidamine. Taludes peeti veiseid, lambaid, kitsesid, sigu ja hobuseid. Veised andsid piima, liha ning olid ka tööloomad (härgade abil kündmine). Lambad ja kitsed andsid villa, piima ja liha; lammaste villast kedrati lõnga ja valmistati riiet. Sead olid hinnatud lihaallikana, neid peeti metsas vabalt söömas tammetõrusid ja juuri. Hobune oli olulisel kohal kui transpordi- ja sõiduloom, aga ka prestiiži sümbol.

Leiumaterjal (nt loomaluud asulakohtadel ja matustes) kinnitab, et loomakasvatus mängis suurt rolli majapidamise toidulaual. Karjad olid tollal väikesearvulised; loomad liikusid palju vabakarjamaal metsaservaaladel ning talvel hoiti neid lihtsates lautades.

Piimasaadused (või, juust) ja nahad olid samuti olulised saadused, mida loomadelt saadi. Mõnes piirkonnas (nt saartel) võidi pidada ka veidi eksootilisemaid loomi. On viiteid, et viikingiajal hakati Lõuna-Eestis intensiivselt kopraid jahtima (karusnaha saamiseks)​, mis vihjab karusloomade pidamisele või metsloomade püüdmisele majanduse hüvanguks.

Kalapüük ja küttimine

Eesti ala veerikas keskkond tegi kalastamisest olulise toidulisa hankimise viisi. Rannikualade elanikud püüdsid Läänemerest räime, lõhet, turska jm kala; sisevetest saadi haugi, ahvenat, latikat jt.

Kasutati lihtsaid kalapüüniseid: võrke, mõrdasid, õngesid ja harpuune. Kalasaak kuivatati või suitsutati säilitamiseks. Lisaks kaladele püüti rannikuvetes ja saartel hülgeid, kellelt saadi liha, rasva (õlilampide kütuseks) ja nahka.

Jahipidamine täiendas samuti toidulauda: metsadest küttisid mehed põtru, metssigu, hirvi, karusid ja väiksemaid loomi. Kuigi 5. sajandiks oli enamik elanikkonnast pigem püsiasukatest põlluharijad, säilis muistne küttimise ja koriluse oskus edasi. Eriti kriisiaegadel (nagu 6. sajandi ikaldusaastad) muutus jahindus ja kalastus ellujäämiseks taas tähtsaks.

Tööriistadena kasutati vibusid, nooli, piike ja lõkse. Karusnahad (näiteks nugise, rebase, kopra omad) olid lisaks toidule ka väärtuslik kaup, mida võis naabritega vahetada.

Käsitöö ja oskustööd

Tol perioodil valmistas iga kogukond enamiku vajalikest esemetest ise. Sepatöö oli eriti tähtis. Rauast sepistati tööriistu (kirved, noad, kõplad), relvi (odaotsad, mõõgad) ja tarbeesemeid. Eesti alalt on leitud rauaaja lõpupoole sepikodade jäänuseid – ahjud, kus kohalikust soomaagist või mujalt saadud rauast esemeid tehti.

Lisaks töötlesid oskajad meistrid puitu (valmistades tarbeasju, paate, tööriistu), nahka (jalatsid, rõivad), luud ja sarve (väikesed tööriistad, ehted).

Keraamika valmistamine jätkus: naised voolisid savist potte ja kausse kodutarveteks, põletades neid lõkkekuumuses. 5.–6. sajandi keraamika oli enamasti lihtne käsitsi kujundatud savinõu, millele võidi vajutada lihtsat ornamendi triipu või kujundeid.

Tekstiilitootmine toimus ja püsttelgede abil. Linast (mida kasvatati) ja villast kedrati lõnga ning kooti kangast rõivasteks. Ehted ja kaunistused polnud samuti tundmatud – leitud on pronksist ja hõbedast spiraalkaelavõrusid, sõlgi, käevõrusid, mis viitavad oskuslikele kohalikele või vahetuskaubaga saabunud meistrite töödele.

Käsitöönduslik osavus aitas inimestel koduseid tarbeid ise toota, mis oli oluline just keerulistel aegadel, kui väliskaubandus soikus.

Kaubandus ja kontaktid

Kuigi Eesti ala asustus oli hajus, ei elanud muinasaegsed eestlased sugugi täielikus isoleerituses. Kaubandus käis peamiselt vahetuskauba vormis. Talupojad ja kohalik eliit vahetasid naabritega nii hädavajalikke tarbeasju kui ka luksuskaupu.

Siinsed hinnatud väljaveoartiklid võisid olla karusnahad, hülgerasv, mesilasvaha, mesi, võib-olla ka kuivatatud kala ja loomanahad – kõik loodusannid, mida tihedama asustusega Lääne- ja Lõuna-Euroopas nappis.

Vastutasuks jõudsid siia metallesemed, sool, ehted, klaashelmed ja muud eksootilisemad kaubad, mida kohapeal ei toodetud. On leitud üksikuid hilis-Rooma münte ja ehteid, mis viitab kaudsele kontaktile Rooma maailmaga (võib-olla läbi vahepealsete hõimude).

Skandinaavia päritolu esemed – näiteks mõni rauast mõõgatera või nooleots – annavad samuti tunnistust Läänemere-ülesest kaubast või rüüsteretkedest. Kaubateed kulgesid piki rannikuid ja jõgesid. Võimalik, et üks haru niinimetatud Raverial (Amberi teest) suundus Läänemere kagurannikult Põhja poole, tuues mõjutusi kaasa.

6. sajandi kliimakriis katkestas aga paljud varasemad kaubateed ja suhted. Senised kauplemisvõrgustikud lagunesid ning uued hakkasid tekkima alles sajandeid hiljem, viies kultuuri mõnevõrra uutele rööbastele​.

5. Uskumused ja jumalad

Rahvasterännuaegses Eestis valitses muinasusund, mida iseloomustas looduslähedane maailmapilt ja esivanemate kultus. Kirjalikud allikad puuduvad, kuid hilisem rahvapärimus ja arheoloogilised leiud võimaldavad aimata toonaseid uskumusi. Tegu oli animistliku usundiga, kus inimesed uskusid hingestatust looduses – metsadel, allikatel, kividel ja loomadel arvati olevat hing või vaim.

Esivanemate austus oli samuti keskne. Arvatavasti usuti, et lahkunud esiisad jätkavad elu teispoolsuses, mis sarnaneb maise eluga​. Seepärast anti matustele kaasa tarbeesemeid, relvi, eheteid ja toitu – need pidid surnule teispoolsuses abiks olema. Matmiskombed kinnitavad seda usku. Rahvasterände ajal maeti inimesi nii põletamata (tarandkalmetesse) kui põletatult kivivarekalmetesse, sageli koos uhkete panustega, mis viitab veendumusele, et “elu pärast surma” nõuab analoogselt maiste hüvedega varustamist.

Spetsiifiliste jumalate kohta otsesed kirjalikud ülestähendused enne 13. sajandit puuduvad, kuid tõenäoliselt oli uskumuste seas olemas kõrgema väe või taevajumala kujutlus.

Hilisemad allikad (nt Läti Henriku kroonika 13. saj) mainivad saarlaste jumal Tharapitat, keda on seostatud sõjajumalaga või taevajumal Taara kultusega. Ka soome-ugri rahvaste ühisest pärimusest tuntud Ukko (Uku) või Taevataat – äikese ja taeva isand – võis muinaseestlaste kujutelmas olemas olla (sarnane skandinaavlaste Thoriga)​.

Võimalik, et rahvas kummardas loodusjõudude jumalusi: näiteks äikesejumalat (Pikne või Uku), viljakuse-emadust kehastavat maaema, metsavaime (Metsavanem) ja veevaime. Igale ilmingule võidi omistada oma haldjas või jumalus. Kuid need polnud tõenäoliselt antropomorfsed panteonijumalad kreeka või skandinaavia stiilis, vaid pigem personaliseeritud loodusjõud.

Muinasusundi õpetus polnud kirja pandud ega institutsionaliseeritud – see kandus suulise pärimusena edasi ja võis piirkonniti erineda.

Oluline on märkida, et kirjaoskust või pühakirja tollal ei tekkinud. Ühiskond oli väike ja hajali ning polnud tugevat tsentraalset religiooniorganisatsiooni, mis ühtset õpetust vajaks. Seetõttu püsis usk tavaeluga tihedalt läbipõimunult. Igapäevastes tegemistes peeti kinni teatud tavadest, mis pidid tagama üleloomulike jõudude soosingu. Näiteks enne olulisi ettevõtmisi – jahile minekut, uut põllutööd või sõjakäiku – toodi ohvriande ja paluti õnne.

Kindlaid jumaluse nimesid meie käsutuses pole, kuid võib arvata, et “vanaisa-taevajumalat” (üks hüüdnimi Uku/Taara kohta) austati kui ülimat jõudu​. Samuti võisid olla levinud koduhaldjate ja majavaimude uskumused. Iga talu juures austati esiisa vaimu või kodukäijat, kellele jäeti ohvreid (toitu, jooki) kodukolde juures.

6. Rituaalid ja kultuspaigad

Ilma kirikute ja templiteta religioonis toimusid muinaseestlaste usulised toimingud looduslikes pühapaikades. Kõige tähtsamad neist olid arvatavasti hiied – pühad salud või metsatukad.

Sõna hiis tähistas muinasaegset kultuskohta ning on keeleajaloolaste arvates kasutusel olnud juba enne 500. aastat (tõenäoliselt hilispronksiajast alates) tähendamaks püha paika. Hiied olid tihti vanade suurte puude (näiteks tammikute) kogumid, kuhu inimesel oli tavapärasel ajal asja ainult rituaalideks.

Hiites kummardati jumalaid ja vaime, tuues neile ande. Ohverdati toitu (nt õlut, leiba, liha), loomi (lammas, veis või kukk) ja väärtuslikke esemeid (ehteid, münte, tööriistu). Usuti, et niimoodi saab jumalate tähelepanu ja soosingu.

Ohverdusrituaalid olid pidulikud sündmused, sageli seotud aastaringi tähtpäevadega nagu pööripäevad, viljakülvi ja lõikuse aeg. Näiteks kevadel võidi ohverdada, et tagada hea viljasaak; sügiseti tänati saagi eest. Ohverdus toimus reeglina nii, et ohvriand jäeti pühapaika – valati annina maapinnale või allikasse, seoti puu otsa või maeti mulda. Loom ohverdati rituaalselt (tavaliselt tapeti ja liha söödi rituaalse pidusöögi käigus ära, jättes osa “jumala osaks”).

Samuti on viiteid, et levinud oli veekogudesse ohverdamine. Näiteks visati relvi või ehteid järvedesse ja rabadesse, andmaks neid üle veevaimudele või jumalatele.

Skandinaavia saagadest on teada, et enne lahinguid ennustati ja paluti sõjajumalalt soosingut – sarnaseid tavasid (nt ennustamine ohvrilooma siseorganite järgi või loitsude lugemine) võis ette tulla ka muinaseestlastel​.

Pühapaikadena austati lisaks hiitele ka allikaid ja jõekääre (ohvriallikad, kus allikavette visati münte või muid ande tervise ja õnne jaoks), suuri kive (ohvrikivid, millele valati ohvriverd või asetati toiduande) ja hiidrahne, mida peeti vaimude asupaikadeks.

Eestis on teada mitmeid lohkudega ohvrikive, mille lohkudes põletati tõrvikuid või pandi annetusi. Samuti on leitud soistest paikadest üksikuid inimeseluude leide. Võimalik, et harvadel juhtudel toodi ka inimohvreid erilisteks puhkudeks, kuigi kindlad tõendid on lünklikud. Üldiselt piirduti loomade ja esemete ohverdamisega.

Kokkuvõttes toimusid muinaseestlaste usurituaalid vabas õhus. Kogukond võis koguneda püha tammesalus või järve kaldale, süüdata tule, tuua ohvreid ning viia läbi kombetalitusi (lauldi loitse, tantsiti või mängiti rituaalseid mänge).

Need kogukondlikud rituaalid tugevdasid ühtlasi sotsiaalseid sidemeid ning andsid ühist identiteeditunnet. Igaüks teadis, milline hiis või allikas tema kodukohas on püha – neid kohti hoiti au sees põlvest põlve.

Kristliku ajastu saabudes püüdsid preestrid hiljem neid kombeid välja juurida, ent paljud muistsed pühapaigad säilitasid oma tähenduse rahva teadvuses veel sajandeid.

7. Välismõjud: Skandinaavia, balti ja soome-ugri mõjutused

Kuigi Eesti ala oli 500 pKr paiku Euroopa ääreala, ei arenenud see isolatsioonis. Välismõjud – naaberrahvaste kultuuriline, majanduslik ja geneetiline mõju – mängisid ka rahvasterände perioodil rolli.

Skandinaavlaste mõju

Põhjala (eriti Rootsi ja Soome lahe vastaskalda) mõjud tugevnesid 5. sajandil taas​. Arheoloogilised leiud viitavad, et Eesti rannikualad olid tihedamas kontaktis Skandinaaviaga. On leitud Rootsi ja Gotlandi tüüpi esemeid, ehtenõelu ja mõõgateri.

Skandinaavia saagad hilisemast ajast osutavad samuti kontaktidele. Legendaarse Ynglingite saaga järgi käis Rootsi kuningas Ingvar 7. sajandi paiku Eestit rüüstamas ja langes siin lahingus​.

See viitab kahepoolsele suhtlusele. Eestlased osalesid meresõdades ja -kaubanduses ning neil oli maine võitlusvalmi rahvana ka Skandinaavia allikates (saagades nimetatakse eestlasi víkingr frá Esthland, viidates, et ka eestlased käisid viikingiretkedel)​.

Juba varem, rahvasterännuajal, liikusid üle Läänemere ilmselt ka kaubakaravanid: Eestist viidi näiteks karusnahku ja toodi vastu metallesemeid. Põhja- ja Lääne-Eesti kuulusidki kultuuriliselt pigem Skandinaavia mõjusfääri. Need alad jagasid sarnast materiaalkultuuri (relvade vormid, ehete stiil) Rootsi, Soome ja Taaniga​.

Samas polnud see ühepoolne. Ka eestlaste poolt võis levida uuendusi Skandinaaviasse, eriti hiljem viikingiajal. Keelelises plaanis on tuvastatud mõningaid laensõnu, mis võisid liikuda Skandinaavia ja eesti hõimude vahel juba muinasajal (nt sõna raud on ühine germaani tüvest).

Seega oli Läänemeri pigem ühendustee kui takistus – meresõitjad kandsid ideid ja mõjutusi edasi-tagasi.

Balti hõimude mõju

Enne 6. sajandit olid Eesti alad tihedas kontaktis lõunas asuvate balti hõimudega (tänapäeva Läti ja Leedu esiisadega). Rooma rauaajal oli Baltikumi lõunaosa (Kuramaa, Zemgale alad) omamoodi kultuurikeskus, kust levisid mõjud põhja poole​. Seda on näha näiteks ehete stiilides ja matmiskombestikus: 5. sajandil on Eesti leiud sarnased Lätis-Leedus levinud leidudega.

On võimalik, et Lõuna-Eestis elas rahvasterände perioodil segarahvastik – soome-ugri hõimud, kes võisid olla saanud tugevaid kultuurilis-baltilisi mõjutusi. Mõned Lõuna-Eesti kohanimed ja muistised viitavad balti laenudele (näiteks Võrumaalt on leitud esemeid, mis sarnanevad latgali kultuuri omadustele).

Ka geneetiliselt on eestlased ja lõunanaabrid lätlased üksteisele lähedased​, mis vihjab pikaajalisele läbikäimisele ja segaperedele.

Balti mõju võis avalduda ka usundis. On arvatud, et mõningad muinaseestlaste jumalakujud (nt Taara) võivad olla mõjutatud balti Pērkonist (Perkūnas, äikesejumal) või teistest balti jumalatest, kuigi need seosed pole kindlad.

Samuti liikus tehnoloogiaid: baltlased olid osavad metallitöötlejad ja nende oskused (nt sepistus või ehtekunst) võisid mõjutada Eesti meistreid.

Rahvasterännuajaks oli aga balti mõjukeskus nihkumas. 6. sajandi katastroof mõjutas tugevalt ka Baltikumi ja Eesti alade fookus kandus rohkem Skandinaavia suunas. Sellegipoolest püsis naabritega suhtlemine. Näiteks kaubeldi edasi Daugava jõe kaudu, mis ühendas Eesti sisealasid lõunanaabrite turgudega.

Teiste soome-ugri rahvaste mõju

Eesti hõimud olid osa laiemast läänemeresoomlaste pereks kutsutud rahvaste grupist. Nende lähimad sugulased elasid põhja pool Soomes ja Karjalas ning idas Vepsamaal. 5. sajandil olid soomlased (hõimud Soome lahe põhjakaldal) tõenäoliselt kultuurilt üsna sarnased Eesti omadega, kuigi kliima tõttu rõhutasid enam küttimist-kalastust​.

Soome ja Eesti alade vahel toimus kindlasti suhtlust üle lahe: meretee oli lühike ning sugulaskeelte kõnelejad võisid üksteisest aru saada. Arheoloogiliselt on leitud sarnaseid esemetüüpe Soomest ja Eestist (nt teatud tüüpi odaotsad ja ehted), mis vihjab ühisele kultuuripärandile ja kontaktidele.

Karjala ja Vepsa alade soome-ugri hõimudega oli side kaudsem, kuid võib oletada, et idast tuli aeg-ajalt mõni rändur ka Eesti kanti ning vastupidi. Näiteks Y-kromosoomi haplogrupi N3a levik, mida seostatakse ida poolt saabunud soome-ugri meestega, on Eestis rauaajal tuvastatav​. See viitab varasematele ida-läänesuunalistele liikumistele, mis kujundasid rahvastiku.

Ka kaubavahetus ida poole oli võimalik Pihkva ja Novgorodi suunal, ehkki 6. sajandil polnud slaavi rahvad veel nendel aladel domineerivad. Võimalik, et varased läänemeresoomlased vahetasid kaupu Volga kaubateedel, tuues nt Uurali päritolu karusnahku või metalle Põhja-Eestisse.

Kokkuvõttes mõjutasid Eesti ala 500 pKr paiku nii põhja, lõuna kui ida kultuurituuled. Skandinaavia sidemed andsid meresõiduoskusi ja uusi moodsaid esemeid, balti kontaktid rikastasid keelt ja materiaalkultuuri, soome-ugri hõimusuhted hoidsid alal ühist traditsiooni ja tõid ehk uusi asukaidki.

Samas säilitas muinaseestlaste ühiskond oma unikaalse ilme. Kohanduti küll välismõjudega, kuid oma oludest ja pärimusest lähtuvalt. See pani aluse sellele eripärasele talupojakultuurile, mis järgmiste sajandite jooksul, pärast viikingiaega, lõplikult välja kujunes ja mida hiljem juba keskaegsetes kroonikates “eestlaste” nime all tuntakse.

8. Allikad

1. Andres Tvauri (2012). The Migration Period, Pre-Viking Age, and Viking Age in Estonia. Tartu Ülikooli Kirjastus. (Intervjuu ja artiklid: Postimees, 2013)​.
2. Andres Tvauri (2014). “The impact of the climate catastrophe of 536–537 AD in Estonia and neighbouring areas.” Eesti Arheoloogiaajakiri, 18(1), lk 30–56.​
3. Eesti ajaloo periodiseering – Eesti ajalugu (Vikipeedia)​.
4. Andres Tvauri intervjuu: “Eesti ala elanikud surid 536. aasta paiku massiliselt nälga.” – Postimees/SIRP, 2013​.
5. Andres Tvauri, Santeri Vanhanen (2016). “The find of Pre-Viking age charred grains from fort-settlement in Tartu.” Eesti Arheoloogiaajakiri, 20(1), lk 33–53.​
6. Tõnno Jonuks (2009). Eesti muinasusund. Doktoritöö, Tartu Ülikool. (Analüüs muinasusundi ja kultuspaikade kohta)​.
7. Saagade andmed eestlaste ja naabrite kontaktidest – Muinas-Eesti (Vikipeedia)​.
8. Tacitus, Germania (1. sajand pKr) – viited aestidele ja fennidele​.