14: Viikingiaeg Eesti alal: sõjakate pealike aeg

1. Sissejuhatus

Viikingiaeg tähistab Eesti ajaloo noorema rauaaja esimest poolt (u 800–1050 pKr). See periood langes kokku legendaarsete viikingiretkedega mujal Euroopas, ent Eesti alal tähendas see eelkõige kohaliku ühiskonna muutumist ja tihedamat läbikäimist naabritega Läänemere ümbruses.

Viikingiaega Eestis on vahel kutsutud ka sõjakate pealike ajaks, viidates tolleaegsele sõjameeste kultusele ja kohalikule ülikkonnale, kes relvad käes oma võimu kehtestasid.

Järgnevalt vaatleme viikingiaja olemust Eesti kontekstis. Kes olid meie viikingid? Samuti uurime, kuidas oli läbisaamine naabritega ja kas tülikat sõjapidamist esines ka kohalike hõimude vahel.

2. Viikingiaja mõiste Eesti kontekstis

Viikingiaeg

Mõistet viikingiaeg kasutatakse laialdaselt kogu Euroopa kontekstis, viidates 8.–11. sajandile, mil Skandinaavia viikingid mängisid suurt rolli.

Eestis loetakse viikingiajaks noorema rauaaja algusperioodi, mis järgnes eelviikingiajale ja eelnes hilisrauaajale. Ajaliselt on see u 800–1050 pKr, kuigi mõned uurijad lühendavad raame 1025. aastani ja teised laiendavad kuni aastani 1100.

Traditsiooniliselt on viikingiaja alguspunktiks 793. a. Lindisfarne’i kloostri rüüstamine viikingite poolt. Eestis on arheoloogid pakkunud, et viikingiaeg algas meil u 750. aasta paiku, sest Saaremaal leitud Salme viikingilaevad kuuluvad just sellesse aega. Seega arvatakse, et Eestis algas aktiivne viikingiperiood veidi varem kui klassikalisel 793. aastal.

11. sajandi keskel, viikingiaja lõpus toimusid suured muutused. Muistne eluolu hakkas ümber kujunema uute kindluste rajamise, asulate ümberpaiknemise, muutunud matmiskommete jms näol. Viikingiaja järel tuli hilisrauaaeg (1050–1225), mis kestis kuni ristisõdade ja keskaja alguseni.

Viikingiajal kujunes Eesti alal tugev sõjanduslik eliit, kelleks olid kohalike kantside ja külade ülikud, kes rõhutasid oma võimsust uhkete relvade ja sõdalase-identiteediga.

Viikingiaeg Eestis ei tähenda, et siinsed elanikud oleksid olnud pelgalt skandinaavlastest viikingite ohvrid. Vastupidi – sellel ajajärgul olid Eesti ranna- ja saarealade inimesed tihedalt lõimunud ühtsesse Põhjala kultuuriruumi. Relvad, ehted, rõivastus ja kombed olid paljuski sarnased üle Läänemere ruumi.

Kaubateed Läänemerelt läbi Eesti ida suunas tõid siia hõbedat ja uudiseid kaugelt ning innustasid eestlasi isegi kaugemale seiklema. See kõik kujundas viikingiaegsest Eestist aktiivse ja suhtlusvalmis piirkonna, kus vanad elatusviisid põimusid uute mõjudega.

Sõjakate pealike aeg

Eesti ajalookirjutustes on viikingiaega ja sellele järgnevat perioodi iseloomustatud ka mõistega sõjakate pealike aeg. See termin rõhutab, et kogu hilisrauaaeg (umbes 6. sajandist kuni 13. sajandini) oli periood, mil ühiskonnas domineerisid sõjamehed ja kohalikud väikevalitsejad. Viikingiaeg langeb selle keskmesse.

Arheoloog Tõnno Jonuks on oma uurimustes nimetanud 500–1220 pKr ajajärku just sõjakate pealike ajaks, pidades silmas, et siis tugevnes sõjamehe ideoloogia ning kogukondi juhtisid relvastatud pealikud.

Selle aja ühiskond oli kihistunud. Tekkis selgelt eristuv sõdalaste eliit, kes eristas end ka rituaalselt. Näiteks kandsid pealikud uhkeid pronksist käevõrusid (nn pasunatega otsad), mis olid ilmselt võimusümbolid rituaalides.

Sõjakate pealike ajal nihkusid paljud religioossed toimingud kalmetest eemale (st enam ei toimunud kogu rituaal matuse käigus, vaid muudes paikades) ning kujunesid uued usulised ettekujutused. Hauapanuste rikkalikkus viitab usule, et surnu läheb teise ilma varaga.

Samuti ilmnesid hilisrauaajal selgemad klassivahed. Ülikud hakkasid talupoegadelt andamit koguma, vastu pakkudes kaitset (justkui ürgse rentniku-süsteemi eellane).

Seega “sõjakate pealike aeg” on veidi teoreetiline konstruktsioon, mis ütleb, et muinasaegne ühiskond polnud sugugi primitiivne võrdsusühiskond, vaid seal olid tugevad liidrid – sõjakad vanemad, kes hoidsid oma võimupositsiooni läbi sõjaretkede ja liitude.

Viikingiaeg sobitub selle laiemasse konteksti kui periood, mil need pealikud saavutasid rahvusvahelise haarde, käies kaugemal viikingiretkedel.

Eesti teadlased kasutavad terminit “sõjakate pealike aeg” eelkõige muinasusundi perioodiseerimisel ja ühiskonnakorralduse kirjeldamisel. Näiteks viitab arheoloog Tõnno Jonuks, et see on muinasusundi viimane etapp, kus lisandub ka tasapisi kristliku usu mõju (infiltreeruv kristlus), ent pärimuslik paganlus on veel täies jõus.

Üheskoos viikingiajaga annab see ajastu meile pildi Eestist kui maast, kus jõulised kohaliku võimuga juhid (olgu need Lembitu Sakalas, Kaupo liivlastel või Kuulo saarlastel) pidasid lakkamatult võitlust omavahel ja võõrastega, kuni lõpuks ristirüütlid nad alistasid.

See aura “sõjakad pealikud” elab edasi ka rahvapärimuses. Muistendid räägivad muinasjutuliselt tugevast Kalevipojast ja teistest sangaritest, mis võib olla mälestus sellest ajast, mil reaalsed sõjapealikud maad valitsesid.

3. Eestlastest viikingid – kohalikud meresõitjad ja sõdalased

Kas eestlasi saab pidada viikingiteks? Sõna „viiking“ kasutatakse kitsamas mõttes Skandinaavia meresõitjate kohta, kuid ka Eesti rannaalade sõjakad mehed osalesid samalaadsetes retkedes. Allikate nappuse tõttu pole konkreetseid nimesid teada, kuid arheoloogilised leiud viitavad jõukale sõdalaskonnale.

Kohalik ülikkond, kelleks olid suurte talude ja suguvõsade pealikud, pidas ülal relvastatud kaaskondasid ja rajas kindlustatud asulaid (muistsed linnused). Nende staatust näitavad rikkalikud hauapanused ning kallid relvad, nagu mõõgad, rauast kilbikuplad ja hõbedetailidega odad. Just selliseid leide on Eestis 9.–11. sajandi kihtidest palju, mis kinnitab kohaliku sõjamehe-ideoloogia olemasolu.

On tõenäoline, et Eesti viikingid kasvasid välja neist rikastest ülikutest, kes võisid endale lubada laevade ehitamist, relvi ja sõdalasi. Nagu mujal viikingimaailmas, võisid ka siin ülikud osaleda rahvusvahelises kaubanduses, tuues sisse hõbedat ja peeni kaupu ning samas käia mereröövretkedel omakasu eesmärgil.

Saaremaa ja Lääne-Eesti ülikuid kujutatakse hilisemates pärimustes kartmatute meresõitjatena. Skandinaavia saagades ja kroonikates on vihjeid, et Eesti saarlased (tollal Oesel ehk Saaremaa mehed) tegutsesid Läänemerel ka ise rüüsteretki tehes. Samuti mainib 9. sajandi anglosaksi allikas Wulfstan eestlaste (aestide) rikkust ja omanäolisi tavasid, mis näitab, et siinne rahvas polnud sugugi eraldatud või vähetähtis.

Kokkuvõttes võib öelda, et eestlastest viikingid olid eeskätt kohalikku päritolu sõdalased ja meremehed, kes kuulusid ühiskonna tippkihti. Nende tegevus ulatus üle Läänemere ja ka sisevetel idasuunalistel kaubateedel. Kuigi nad ei jätnud endast kirjalikke ülestähendusi, räägivad nende olemasolust leitud relvad, aarded ja muistsed sadamakohad.

4. Saaremaa viikingid – Läänemere meresõdalased

Saaremaa viikingid on eraldi esiletõstmist vääriv fenomen. Nagu eespool kirjeldatud, olid saarlased viikingiajal üks kõige merelembesemaid ja sõjakamaid hõime Läänemerel. Nende geograafiline asend – suur saar otse oluliste laevateede keskel – andis neile ainulaadse võimaluse kujuneda nii kaitsjateks kui ka kallaletungijateks merel.

Arheoloog Marika Mägi on öelnud, et purjelaevade kasutuselevõtuga 7. sajandil muutus meresõit üle avamere tavapäraseks ning “rannaelanike omavaheline suhtlus tihedamaks”. Selle tulemusel olid 8. sajandiks Saaremaa sõdalased samavõrd kogenud ja varustatud kui nende Skandinaavia kolleegid. Saarlaste laevad ja meresõiduoskus võimaldasid neil kontrollida suures osas Liivi lahe suudmealasid – läbipääs Läänemere idakaubateelt (Austrvegr) käis nende “ukse alt” läbi.

Mis eristas Saaremaa viikingeid teistest? Esiteks, merelised rüüsteretked olid neile justkui eluviis. Skandinaavlased pidasid saarlasi sisuliselt endasarnasteks viikingiteks. Saagad kasutavad saarlaste kohta lausa terminit “Eesti viikingid” (víkingr frá Estland) .

Saarlaste laevastik oli silmapaistev. Teada on kirjeldus 1206. aastast, kus taanlased mainivad saarlaste 16 laeva ja 500-mehelist väge Rootsi rannikul laastamas. See poleks olnud võimalik ilma korraldatud meresõjalise jõuta.

Läänemere piraadid

Tõenäoliselt olid saarlased püsivad laevnikud, midagi meresõdalaste vennaskondade sarnast. Kogukonna eliit võis investeerida laevade ehitusse ja relvastusse ning saagist said osa kõik osalised. Suviti, purjetamishooajal, mindi üheskoos merele – nii kaubareisile kui ka sõjateele.

Henriku kroonika järgi “ei kartnud saarlased isegi suuri armeesid, sest nende tugevus on laevades”. See lausung viitab, et saarlastel oli maine kui Läänemere piraadid, kes võisid ootamatult rünnata nii kristlasi (skandinaavlasi) kui teisi paganaid (näiteks naaberrahvaid).

Jõukad ja sõjakad

Teiseks eristas saarlasi nende jõukus ja sõjaline võimekus. Arheoloogiliselt on Saaremaa viikingiaegseid leide väga palju: relvi (mõõku, odaotsi) ja aardeid (hõbeaarded, ehted). Näiteks on Viltina ja Pöide kalmetest leitud rohkesti märke kaugetest maadest – araabia münte, inglise või saksapäraseid ehteid. See näitab, et saarlased osalesid aktiivselt rahvusvahelises kaubanduses, võib-olla läbi vahepealsete vahendajate või ka oma retkedel. Rikkus võimaldas neil omakorda paremini relvastuda.

Pole juhus, et just Saaremaal on avastatud eelviikingiaegsed laevamatused Salmel. See viitab saarlaste varajasele kokkupuutele viikingite maailmaga. On pakutud isegi hüpoteesi, et Saaremaa võis kuuluda mõne skandinaavia viikingipealiku valdustesse. Seda toetavad mõned Rootsi-sugemetega hauad (nt 10. sajandi Sõrve säilmed). Kuigi see jääb spekulatsiooni tasemele, on kindel, et Saaremaa oli omamoodi viikingikeskus Läänemere idaosas.

Kultuuriline hübriidsus

Kolmandaks, kultuuriline hübriidsus. Saaremaa viikingid olid osa laiemast viikingite maailmast. “Sõdalaste kultuur muutus viikingiajaks väga sarnaseks Läänemere kõikidel randadel”, märgib Mägi – “vaevalt eristasid rüüsteretkede ohvrid, kust täpselt ründajad pärit olid”.

See tähendab, et saarlased kandsid sarnaseid rõivaid ja relvi, jagasid sama võitlusviisi ning isegi suhtlesid eri keeli sõjakaaslastega. On teada, et viikingivägi võis koosneda segarahvusest. Näiteks mainitakse Mõõgavendade ordu eelkäijaks olnud ristisõdijate seas kõrvuti kurelasi ja saarlasi. Juba varem võisid saarlased ja kurelased moodustada liite ja ühisretki. Nii et saarlaste identiteet viikingitena polnud vaid kodus nähtav. Neid tunnustati ka võõrsil, kui osa sellest kardetud meresõdalaste vennaskonnast.

Saaremaa viikingite pärand on tuntav ka hiljem. Saarlased olid viimased, kes alistusid 1227. aastal ristisõdijatele. Nad kandsid viikingivaimu edasi kauem kui teised. Nende upakile aetud laevad ja põletatud linnused on pakkunud ainest muistenditele.  

Henriku kroonika viimane peatükk kirjeldab, kuidas saarlased pärast kaotust 1227 siiski uuesti mässasid 1230ndatel, tappes võõraid valitsejaid ja hoides oma vabadusest viimase hetkeni kinni.

See visa vastupanu on sama vaimu väljendus, mis viis neid viikingiajal üle mere võitlema – vabaduse ja oma käeõiguse ihalus. Saaremaa viikingid jäävad seega Eesti ajaloomällu kui julged meresõdalased, kelle teod ulatusid oma kodurandadest kaugele ja kelle kuulsus (ning vahel kurjus) kajas naabrite kroonikates.

5. Rahvad ja hõimud viikingiaegsel Eesti alal

Viikingiaegsel perioodil elasid tänapäeva Eesti alal peamiselt läänemeresoome ehk soome-ugri hõimud – otsesed eestlaste esivanemad. Ühtset „eesti rahvast“ tollal veel ei olnud, vaid piirkonniti olid oma väiksemad hõimukogukonnad.

Hilisemate allikate põhjal on teada, et rahvas oli jaotunud suurematesse piirkondadesse: saarlased (Saaremaa), läänlased (Lääne-Eesti), harjulased (Põhja-Eesti), virulased (Ida-Eesti), sakalased (Viljandimaa) ja ugandlased (Tartumaa), kuigi need nimetused pärinevad 13. sajandi kirjalikest allikatest.

Kindlasti rääkisid kõik need rühmad lähedasi läänemeresoome murdeid ning jagasid sarnast kultuuri.

Eesti alal elas tol perioodil vähemal määral ka teiste rahvaste kogukondi. Kagunurgas Võrumaa lähistel võis tunda balti hõimude (näiteks latgalite) mõju, kuna Läti alal elasid baltlased, kuid ilmselt polnud Eestis püsivalt balti keeli kõnelevaid gruppe.

Ida pool Peipsi ääres oli kontakt slaavi hõimudega (nt krivitšid, võtitšid), ent nende asustus jäi suuresti Narva ja Pihkva taha.

9.–10. sajandi kaardid näitavad, et kogu Põhja-Euraasia ala Soomest Eesti ja Venemaa põhjaosani oli asustatud soome-ugri rahvastega ning Eesti lõunaosas ja lõunanaabruses paiknesid balti hõimud ja idas slaavlased.

Peamiselt oli viikingiaegne Eesti siiski läänemeresoome pärusmaa, kus elas hinnanguliselt alla 100 000 inimese – umbes 900. aasta paiku võis rahvaarvuks olla u 95 000. See tähendab, et asustus oli üsna hõre ja suur osa maast metsane või soine.

Hõimude kooslus Eestis moodustas mitmekesise, kuid siiski kultuuriliselt ühtse mosaiigi. Erinevaid hõime ühendasid sarnased eluviisid, uskumused ja keeleline sugulus. Samas puudus keskne võim – iga kihelkond või maakond ajas omi asju.

Naabritega (läti, vene, rootsi jt) oldi kontaktis kaubanduse ja vahel ka konfliktide kaudu, kuid Eesti ala polnud kellegi koloonia, vaid omaette perifeerne nurk viikingite maailmas, mille elanikud toimetasid iseseisvalt.

6. Kas viikingiajal saabus Eestisse uusi rahvaid?

Olulist sisserännet viikingiajal Eesti alale ei toimunud. Enamik siinseid elanikke olid soome-ugri põlishõimud, kes elasid siin juba eelnevatel ajastutel. Varasem suur rahvasterännuaeg (4.–6. saj) ei toonud Eestisse märkimisväärset uut asustust, vaid mõjutas pigem Lääne- ja Lõuna-Euroopat.

Viikingiajal jätkas Eesti põlisrahvas kasvamist ja arenemist suures osas geneetilise ja kultuurilise järjepidevuse alusel. Eesti 11. saj rahvastikust moodustus tänaste eestlaste otsene esivanemate kogum. Arheogeneetika ja keeleteaduse andmed ei anna viiteid massilisele rahvastiku sisserändele ega väljavahetusele viikingiaja vältel. Seega võib öelda, et uued hõimud ei asendanud kohalikke.

7. Kontaktid naabritega

Kontaktid läänepoolsete naabritega

See ei tähenda, et viikingiaegne Eesti oleks olnud eraldatud – kontaktid naabritega olid elavad. Kaasnes nii kultuurivahetust kui mõningast rahvastiku liikumist. Näiteks on viiteid Skandinaavia asukatele või väepealikele Põhja-Eestis 11. sajandil. Arheoloog Marika Mägi on välja toonud, et Harjumaal Iru linnuse juures leidub viiteid seal viibinud võõrapärasele eliidile. Samuti on Tallinna lähistelt leitud rootsipäraseid ehteid ja relvi.

Need killud viitavad, et mõned Skandinaavia viikingid võisid Eestisse elama asuda – näiteks kaubitsemiskohtade juurde tekkis väikseid asulaid, kus elas rahvusvaheline seltskond (skandinaavlasi, slaavlasi, soomlasi jt). Kuid need olid pigem erandid. Valdav enamik Eesti alal elanud inimestest olid kohalikku päritolu.

Üheks näiteks juhuslikust sisserändest on Salme laevmatuste leid Saaremaal (u 750 pKr) – kaks laeva, kuhu maeti umbes 40 sõdalast koos relvadega. Uurimine näitas, et need maetud olid tõenäoliselt Rootsi päritolu viikingid, kes langesid lahingus Saaremaal. Salme leid vihjab, et 8. sajandi keskpaiku sattus üks Rootsi viikingite salk Saaremaale ja võimalik, et kaotas seal kokkupõrkes kohalikega lahingu.

See ei tähenda, et rootslased koloniseerisid Saaremaa. Pigem oli see ühekordne sõjaline episood. Samas näitab Salme juhtum, et Eesti ala polnud viikingiajal sugugi kõrvaline: siit käidi läbi, siin peeti lahinguid ja tehti kaubatehinguid.

Kontaktid slaavlastega

Teine oluline kontaktide suund oli idaslaavi maailm (Vana-Vene riik). 11. sajandi algul (1030. a.) vallutas Kiievi vürst Jaroslav Tark Tartu muinaskantsi ja rajas sinna kindluse, nimetades selle Jurjeviks. Selleks pidi ta ilmselt tooma kohale oma garnisoni (slaavi päritolu sõjamehed).

Ent see Vene võim oli ajutine. Aastal 1061 tõusid kohalikud eestlased (Henriku kroonikas on nimeks sosol – ilmselt kas sakalased või saarlased) üles ja põletasid Jurjevi kindluse maha. Pärast seda ei üritanud venelased tükk aega (üle sajandi) Ugandit uuesti vallutada.

Seega jäid ka idaslaavlased püsivalt Eestisse tulemata kuni 13. sajandini. Küll aga toimus elav kaubavahetus. Novgorodi ja Pihkva kaudu jõudsid Eestisse ida poolt hõbemündid (araabia dirhemid 8.–10. sajandil). Need mündid jõudsid siia tõenäoliselt kaubavahetuse teel, mitte sisserändajate kaasavarana.

Kontaktid lõunanaabritega

Lõunas puutusid eestlased kokku lätlaste (latgalite) ja liivlastega. Muinas-Liivimaa põhjaosas (osalt tänases Lõuna-Eestis) võis piirialadel elada segarahvastik. Näiteks käidi läbi Metsepole ja Talava alade hõimudega. Ka siin ei saa rääkida päris uute hõimude saabumisest, pigem piirialade järk-järgulisest segunemisest.

Kokkuvõttes säilis viikingiajal Eesti alal põlisrahvastiku järjepidevus. Nagu on märkinud arheoloog Andres Tvauri, koosnes viikingiaja teine pool Eestis inimestest, kes on kahtlemata ka geneetiliselt tänaste eestlaste otsesed esivanemad. Uusi valitsejaid või rahvaste rändeid, mis oleks kohaliku kultuuri välja vahetanud, sellel ajastul polnud.

8. Konfliktid viikingiajal

Sisekonfliktid

Viikingiaeg ei olnud sugugi rahumeelne idüll. Sagedased olid kokkupõrked eri hõimude vahel ning samuti eestlaste ja naaberrahvaste vahel. Eesti ala polnud poliitiliselt ühtne, seega võisid omavahel sõdida ka näiteks saarlased ja läänlased või sakalased ja ugandlased, kui huvid põrkusid.

Saaremaa muistendites räägitakse mereröövlitest, kes ründasid isegi mandrirahvast ja vastupidi: Hiiumaa rahvas võitles Saaremaa omadega jms. Need on küll hilisemad rahvajutud, kuid neil võib olla muinasaegne tuum. Arheoloogiliselt on tuvastatud põletuskiht mõnes linnuses, mis võib olla jälg muistsest vallutusest.

Muinas-Eestit on ju iseloomustatud kui “sõjakate pealike” ühiskonda. Iga piirkonda juhtis sõjaliselt võimekas vanemate kogu või pealik, kes pidi oma võimu kinnistamiseks aeg-ajalt relvi kasutama. Konfliktid võisid tekkida näiteks karjamaade pärast, kaubateede kontrolli pärast või lihtsalt saagi nimel (rüüsteretked naabri maale).

Konfliktid naabritega

On teateid mõningatest sõjalistest sündmustest enne ristisõdu. Näiteks kirjutab Läti Henrik saarlaste kohta, et nad rüüstasid sageli naabermaid, sh liivlaste alasid Kuramaa kandis.

Samuti teame Vene allikatest, et eestlased hävitasid 11. saj keskel Vene kantsi Jurjevis (Tartu). See oli eestlaste kättemaks Kiievi vürstide pealetungi eest.

Skandinaavia allikad mainivad ka eestlaste sõjaretki Rootsi rannikule. Saxo Grammaticus kirjutab 1170. aastal toimunud Ølandi lahingust, kus Taani kuningas Valdemar I võitles kurelaste ja saarlaste laevastiku vastu. Saarlased (Oeselenses) oli juba sedavõrd kardetud jõud, et nende mahasurumiseks pidi Taani kogu laevastiku mobiliseerima.

Samuti seostavad mõned 13. sajandi Rootsi allikad 1187. aasta Sigtuna linna hävitamist just eestlastega (või kurelastega). Kuigi see pole täiesti kindel, viitab legend Sigtuna rüüstamisest sellele, et Läänemere idakalda meresõdalased (sh eestlased) käisid ka Rootsi rannikul laastamas.

Naaberrahvad suhtusid eestlastesse kui ohtlikesse ja samas kaubanduslikult olulistesse partneritesse. Skandinaavlased (taani, rootsi, norra viikingid) puutusid eestlastega kokku Läänemerel seilates. Sagenes nii kauplemist kui ka mereröövi. Skandinaavia saagad ja kroonikad mainivad mitut kokkupuudet.

Olaf Tryggvansoni lugu

Ühe kuulsama näitena jutustatakse Norra kuninga Olaf Tryggvasoni eluloos, et noor Olaf sattus lapsena eestlaste kätte orjusesse. Nimelt olevat tema laeva rünnanud “eestlaste viikingid” Läänemerel ning Olaf müüdi orjaks, kuni ta hiljem vabastati.

See sündmus (mis leidis aset u 970. aastal) näitab, et eestlased ise käisid viikingiretki tegemas. Nad tegutsesid piraatidena Läänemerel ja võtsid vange, samamoodi nagu skandinaavlased ise tegid teistele rahvastele. See lugu on Skandinaavias hästi teada ja ilmestab toonaste naabrite hirmu ja respekti eestlaste vastu.

Metsik paganarahvas

Skandinaavlased nimetasid eestlasi tihti üldnimetusega “Aestid” või eristasid piirkonniti, mis olid välja kujunenud. Nende kirjutistes kujutatakse eestlasi ühelt poolt kui metsikut paganarahvast, teiselt poolt aga tunnustatakse nende meresõiduoskust.

Islandi saagades mainitakse Eistlandit (Eesti) kohana, kust saab häid orje ja kuhu mõned viikingid tegid retki kasu saamise eesmärgil. Kaubavahetus käis paralleelselt konfliktidega. Näiteks leidsid rootsi viikingid Eesti rannikul ka sadamaid, kus rahumeelselt kaubeldi ja varusid täiendati, nagu Saaremaa sadamates tavaks.

Seega oli suhtumine kahepoolne: austusega segatud hirm. Ütlus “Eesti piraat” polnud skandinaavlasele võõras.

Kaubanduslikud suhted lõunanaabritega

Lõuna ja ida pool olid eestlaste naabriteks läänemeresoome sugulasrahvad ja idaslaavi hõimud. Lätlased (latgalid) olid lõunasugulased, kellega võidi pigem kaubelda ja sõlmida liite. Võimalik, et mõnes lahingus võitlesid latgalid ja eestlased ühiselt mõne teise vastu – kuigi otseseid tõendeid napib.

Liivlased Läti põhjarannikul olid keelesugulased, kellega jagati sarnast usundit ja kombeid. Teatavasti ristiti liivlased enne eestlasi, mis tekitas ka pinget. Mõned liivlased osalesid 13. saj ristisõdijate poolel eestlaste vastu.

Viikingiajal sellist lahkmeelt polnud. Pigem toimus segunemine Kuramaa ja Metsepole aladel, kus näiteks saarlased ja kurelased võisid omavahel ühel päeva võidelda ja siis teisel päeval jälle ühiselt Rootsit rüüstata.

Henriku kroonika ütleb otse: “Saarlased, kurelaste naabrid, ei karda kedagi, sest nende tugevus peitub laevades; suvel, kui saab üle mere sõita, rõhuvad nad ümbruskonna maid, rünnates nii kristlasi kui paganaid”. See tabav kirjeldus kinnitab, et naabrid teadsid saarlaste sõjakusest ja merelist võimu ning pidasid neid võrdseteks ohtlikeks vaenlasteks nagu teisi viikingeid.

Suhted slaavlastega

Idaslaavi kroonikatest ilmneb, et vene vürstid pidasid Eestimaa hõime küllaldaselt tülikateks, et nendega sõdida. Nestor mainib, et 1030. a sõjakäigul Jaroslav Tark alistas tšuudid ja rajas Tartu, kuid ei saanud seda valdust püsima jätta. Pärast Jurjevi kindluse hävitamist 1061. a. vene kroonikud enam suuremaid vallutusretki Eestisse ei kirjelda.

Järgmiseks oluliseks korraks sai alles 12. saj lõpp, mil Vsevolod novgorodlastega mõned retked tegi. Seega tundub, et idanaabrid nõudsid eestlastelt andamit mõnel perioodil (nt Ugandi võis ajuti maksta Novgorodile maksu 11. sajandil), kuid otsest halduskontrolli nad ei kehtestanud.

Piirijooneks jäi suur Peipsi järv, mida venelased nimetavad siiani Tšuudijärveks (Чудское озеро – tšuudide järv) – mälestus ajast, mil selle taga elas sõjakas rahvas, keda polnud lihtne vallutada.

Kokkuvõttes võib öelda, et viikingiajal käis Eesti alal vilgas rüüstamine ja võitlus, nii sise- kui välisvaenlastega. Samas tekitas see ka ühtekuuluvust välisohu korral. 11. ja 13. sajandil suutsid eestlased (eriti just saarlased, sakalased, ugandlased) omavahel liite teha ja vaenlastele vastu astuda.

See näitab, et vaatamata sisekonfliktidele tunnetati end siiski eraldi rahvana võrreldes naabritega. Naabrid aga nägid eestlastes arvestatavat jõudu. Saarlasi kutsuti koguni Läänemere mererahva eliidiks, kelle kätte sattudes võis isegi kuningapoeg orjaks langeda (nagu Olaf Tryggvasoni lugu näitab).

9. Eestlaste omavahelised konfliktid

Arheoloogiliste leidude ja väheste kirjalike viidete põhjal võib järeldada, et hõimudevahelised kokkupõrked polnud viikingiaegsel Eesti alal haruldased. Kindlustatud linnused, mida rajati rohkesti 7.–11. sajandil (üle Eesti tuntakse viikingiajast ja sellele järgnevast ajast ligi sadakond muinaslinnust), viitavad vajadusele end kaitsta või võimu kindlustada.

Kohalikud väikepealikud konkureerisid ilmselt karjamaade, maksualuste talupoegade ja kaubateede kontrolli pärast. Näiteks mõni rannikuhõim võis soovida enda kätte haarata tulusat sadamakohta või röövida naaberhõimu rikkusi. Sellised konfliktid olid pigem väikesemahulised ega kujunenud pikkadeks sõdadeks, vaid meenutasid veretasu või röövretki.

Samuti on viiteid, et eestlased sõdisid ühendatult naaberahvaste vastu. Viikingiaja lõpul (11. sajandil) mainivad vene kroonikud mitut sõjakäiku Eestisse. Näiteks Jaroslav Targa retk 1030 Tartu alale, kus ta alistas kohalikud ja rajas Jurjevi linnuse.

On üsna kindel, et sellistele rünnakutele eelnes vastupanu kohalike poolt, mis eeldas erinevate külade ühist kaitset. Sisevastuolud võisid mõneks ajaks ununeda, kui tuli tõrjuda võõrast vaenlast. Hõimuliidud olid muinas-Eestis paindlikud. Vajadusel ühineti (näiteks suure vaenlase vastu), aga rahuajal võis iga maakond olla isepäine.

Sõjategevuse põhjused olid sarnased nagu mujal toonases maailmas: maa ja saagi pärast. Põllumajandusühiskonnas võis naabri kariloomade röövimine tähendada suurt majanduslikku kasu, samuti andis see sõdalastele mainet.

Ühiskonda kandev sõjameheideoloogia soosis vaprust lahingus. Noortele meestele oli sõjaretk võimalus end tõestada ja paremat saaki saada. Kuna riigivõimu polnud, lahendati tülid tihti relvadega.

Siiski tuleb rõhutada, et enamik elu kulges rahumeelselt. Talupojad ei sõdinud iga päev, vaid toimetasid oma igapäevast talutööd. Sõdimine käis tsükliliselt, ehk teatud hooaegadel (nt suvel mereretki tehes või talvel, kui teed olid sõidetavamad).

Kirjalikud kroonikad 13. sajandist vihjavad, et vaenu oli näiteks saarlaste ja teiste maakondade vahel. Saarlased allutasid endale mõnikord mandri rannikualasid või olid piirikonfliktid ugandlaste ja latgalite vahel. Need annavad alust arvata, et viikingiajalgi toimus sarnaseid hõimuvõitlusi.

Isegi rahvajuttudes (nagu Suure Tõllu lood Saaremaal) kumab läbi mälestus mingitest Sõrve „sõdadest“. Üldiselt ei saa viikingiaegset Eestit aga kujutada verise lahinguväljana. Pigem oli see puhuti sõjakas, kuid jätkusuutlik ühiskond, kus sõda ja rahu vaheldusid vastavalt oludele.

10. Kokkuvõte

Viikingiaeg Eesti alal oli kirju ajastu, mil meie esivanemad elasid läbi suuri muutusi. See „sõjakate pealike aeg“ tähendas ühtlasi talupoja rahulikku argipäeva kui ka mõõgakõlinaid muistsetel linnamägedel.

Eestlased ei jäänud viikingite varju. Nad olid ise osalised Läänemere sündmustes, olles vajadusel kaupmehed, mereröövlid või kaitsjad. Erinevad piirkonnad Eestis andsid oma näo: saarte meresõitjad, põhjaranniku kaubitsejad, lõuna metsakütid ja keskmaa põllumehed.

Kõiki neid ühendas uskumus loodusjõududesse ja esivanemate vaimudesse, mis andis hinge nende tegemistele. Hõimud võisid maid jagada mõõgaga, kuid suurem osa ajast tehti ühist tööd küla põllul.

Viikingiaja lõppedes u 11. sajandi keskpaigas oli Eesti ühiskond astumas uude ajajärku – lähenemas muinasaja lõpule ja ristiusu tulekule. Ent viikingiaja pärand – julgus purjetada tundmatusse, oskus sulandada rauast mõõku ja luua hõbedast aardeid – jäi meie rahva mälu varamusse.

Tänu arheoloogiale (nagu Salme laevamatused näitavad), saame täna seda kauget aega üha paremini mõista. Viikingiaegses Eestis põimusid rahu ja sõda, vana ja uus, kohalik ja võõras, luues aluspõhja sellele, milliseks kujunes hilisem keskaegne Eestimaa.

11. Allikad

• Tvauri, A. (2014). Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. (Ülevaatlik monograafia Eesti 5.–11. sajandi ajaloost, sh ühiskonnakorraldusest, leidudest ja viikingiaja eripäradest).
• Mägi, M. (2017). Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuules. Tallinn: Argo. (Mahukas uurimus Eesti viikingiajast, sisaldab detailset käsitlust eluolust, kontaktidest naabritega ja ühiskonna muutumisest viikingiajal).
• Kiudsoo, M. (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Tallinn: Äripäev. (Töö käsitleb viikingiaegseid aarde- ja mündileide Eestis ning seob neid idasuunalise kaubateega ja majandusajaloo küsimustega).
• Peets, J. jt (2020). Uurimistööd Salme laevmatuste alal – artiklid ja ettekanded. (Mitmed autorid, sh J. Peets, L. Maldre, on avaldanud uurimistulemusi Salme laevade kohta ajakirjades ja konverentsidel. Nt ERR Novaatori artikkel “Euroopas ainulaadse Salme laevamatuse uuringud on täis müsteeriume” toob populaarteaduslikult välja viimase info Salme leidude kohta).
• Lang, V. & Ligi, P. (1991). Muistsed kalmed ajaloolise demograafia allikana. Tallinn: Eesti Arheoloogiaselts. (Analüüs muististe põhjal rahvaarvu hindamiseks; toetudes sellele tööle on tehtud järeldusi viikingiaegse rahvaarvu suurusjärgu kohta Eestis).
• Paulson, I. (1997 [1966]). Vana eesti rahvausk. Tartu: Ilmamaa. (Uurimus eestlaste muinasusundist, tuginedes folkloorile ja usundiloolisele võrdlusmaterjalile; aitab mõista viikingiaegsete uskumuste võimalikku tagapõhja).
• Henriku Liivimaa kroonika (13. saj, eesti keeles 1982). (Sisaldab teateid muinasmaakondade kohta – viiteid Virumaa viljakusele, saarlaste jumalusele jpm, mis kajastavad ilmselt viikingiaja lõpu olusid. Kasutatud kontekstiteadmiseks).

 Prindi