15: Germaanlaste ja skandinaavlaste muinasusund läbi aja

1. Germaani rahvaste muinasusund ja varased jumalad

Muinasajal olid germaani rahvaste usundid polüteistlikud, s.t. nad uskusid paljude jumalate ja vaimude olemasolusse. Need uskumused kujunesid välja juba eelajaloolisel ajal ning omasid tõenäoliselt ühist päritolu indoeuroopa rahvaste usunditega.

Juba Rooma allikad kirjeldavad germaanlasi kui sügavalt religioosset rahvast, kellel oli hulk jumalaid ja pühi kombeid. Näiteks kirjutas Rooma ajaloolane Tacitus 1. sajandil pKr, et germaanlastel on peajumalaks Mercurius – tõenäoliselt viitas ta sellega Wodanile ehk Odinile – kellele teatud aegadel isegi inimohvreid toodi.

Varaste keskaegsete allikate põhjal võib rekonstrueerida germaanlaste panteoni põhijumalad: sinna kuulusid Wodanaz (Odin), Thunraz (Thor), Tiwaz (Tyr) ja Frijjō (Frigg). Lisaks neile austati rohkelt teisi jumalusi ning loodusvaime (näiteks hiide, päkapikke, haldjaid), kelle kultus võis piirkonniti erineda.

Odin tuntud juba 5. sajandil pKr

Odin (vanades allikates Woden või Wodan)oli juba varastel aegadel tuntud germaani jumalana. Arheoloogilised ja kirjalikud tõendid näitavad, et Odin polnud üksnes viikingiajastu kujutlus. 2023. aastal avalikustatud leiud Taanist näitavad, et Odini nimi on kirja pandud juba 5. sajandil pKr kuldplaadile (nn brakteaadile). See leid lükkab Odinile viitava materiaalsete tõendite aja vähemalt varasesse rahvasterändamise perioodi.

Veelgi varem, Rooma keisririigi aegadel kasutasid Rooma autorid germaani jumalatele viidates tihti omapoolseid vastavusi: Tacitus’e järgi austasid germaanlased esmajoones Mercuriust (kelles nähakse Odiniga samastatavat jumalat) ning ka Hercules’t ja Mars’i, keda peetakse vihjeks Thorile ja Tyrile. Seega võib järeldada, et Odin (Wodan) oli germaani hõimude hulgas tuntud juba enne nende lõplikku kujunemist Põhjala viikingikultuuriks.

Samuti on teada varaste germaani hõimude jumalanna Nerthus, keda Tacitus kirjeldas kui maajumalannat. Tema auks peeti salapäraseid rituaale ja teda veeti ringi pühal vankril. Rituaali lõppedes uputati teenrid ohvrina järve. See viitab, et viljakus- ja loodusekultusel olid muinasgermaanlaste seas samuti tähtsad kohad.

Oluline on märkida, et germaani usund polnud kunagi täiesti ühtne või dogmaatiline. See hõlmas paljude hõimude ja piirkondade mitmekesiseid uskumusi, mis võisid erineda ajas ja ruumis. Hilisem skandinaavia mütoloogia (nagu see on kirja pandud Eddades) on küll peamine teabeallikas, ent kindlasti ei kajasta see üks-üheselt kõigi germaani rahvaste maailmapilti.

Uskumused arenesid dünaamiliselt alates Põhjala pronksiajast kuni viikingiajani, võttes mõjutusi naaberrahvastelt (keltidelt, roomlastelt, slaavlastelt, soomeugrilastelt) ja peegeldades kohalikke olusid.

Näiteks annavad Lääne- ja Põhja-Euroopa kohanimed märku, et mõnes piirkonnas oli piksejumal Thor tähtsam kui Odin, samas kui teisal austati eelkõige viljakusjumalaid (nagu Freyr) või kohalikku loodusvaimu. Ühest “ametlikku” germaani panteoni polnud. Pigem oli tegu religioonide perekonnaga, millel olid sarnased jooned.

2. Odin – sõjameeste ja valitsejate jumal

Odin on üks tähelepanuväärsemaid germaani-skandinaavia jumalaid ning viikingiaja mütoloogias kujunes temast peajumal, keda kutsuti Kõigi Isaks (Allföðr). Odin eristus teistest jumalaist oma keeruka iseloomu ja funktsioonide poolest. Ta polnud pelgalt sõjajumal, vaid ka tarkuse, nõiduse, luule ja surnute valitseja. Odinile omistati teadmisi, mida teistel polnud.

Müütides ohverdas ta iseenda, riputades end puule ja torgates oda endale sisse ning loovutas isegi ühe silma Mímiri allika tarkuse eest. Ta oli rändaja, kes liikus ringi võõra kuju all, otsides teadmisi ja sekkudes inimeste saatustesse. Seda aspekti näeme hiljem saagades, kus Odin ilmub tihti halli rändurina, laia kübara ja keebiga, juhatades või proovile pannes kangelasi.

Odin kui sõdalaste ja ülikute jumal

Odin ja tema kultus olid eriti olulised sõjameeste ja ülikute seas. Varakeskaegsel perioodil (enne viikingiaega) näib Odin olevat kujunenud just tekkinud sõjalise aristokraatia patroonjumalaks Lõuna-Skandinaavias.

Uurijad on leidnud, et u 5. sajandi paiku (ajajärk, mil germaani ühiskondades formeerus laienev ja sõjakas ülikukiht) tõusis esile just sõja ja võimu funktsiooniga meesjumalate (nagu Odin) tähtsus, võrreldes varasemate kaitsvate nais-jumalustega, kes olid seotud viljakusega. Odin hakkas seostuma kuningavõimu ja sõjalise eduga. Hiljem viikingiajastul pidasid mitmed Skandinaavia kuningad end pärinevaks tema soost või tema väljavalituiks.

Samal ajal jäi piksejumal Thor rahva hulgas väga populaarseks kaitsjaks ja talupoegade patroneerijaks. Seda näitab kasvõi Thorile pühendatud kohanimede rohkus Norras ja Islandil ning amuletid (Thor’i vasara kujulised ripatsid), mida lihtsad viikingid kandsid kaitseks kurja eest.

Küsimus, kas Odin võis saada rändajate tähtsaimaks jumalaks seoses kaitse ja teejuhtimisega uute maade otsingul, on huvitav mõttekäik. Odin on tõepoolest mütoloogias rändur-jumal ning teejuht surnute maailmas (ta juhib langenuid Valhallasse). On võimalik, et hõimude liikumise ja uutele aladele siirdumise ajastul (rahvasterändamise perioodil) omistati Odinile kaitsvat rolli võõrsile siirdujatele.

Näiteks viikingite retkedel võidi paluda Odini soosingut enne lahingut või ohtlikule mereteele asumist, et ta tagaks võidu ja hea õnne. Samas pole otseseid ajaloolisi allikaid, mis kinnitaksid, et Odin oli spetsiaalselt meresõitjate või avastusretkeliste kaitsejumal. Selles rollis oli pigem Thor, kelle võimuses arvati olevat tormid ja ilmastik. Küll aga seostati Odinit tarkuse ja ettenägelikkusega, mistõttu võis tema poole pöörduda juhatuse saamiseks.

Odinile omistati ka šamanistlikke jooni. Saagad ja Edda laulud räägivad, et ta valdas nõidust (seiðr) ja võis saatust mõjutada. Seega on võimalik, et rändavatel viikingitel oli Odin kui kõikenägev jumal meeles, ent tema esmane roll oli siiski sõjameeste esiisa ja langenute koguja. Tema hüüdnimigi Valföðr (“Langenu-isa”) viitab, et ta kogub lahingus langenud vapraid oma sõjasalka.

Võrreldes varasemate germaani traditsioonidega võib Odin esindada hilisemat nihet usu rõhuasetustes. On teooriaid, et väga varastel aegadel (Indoeuroopa ühiskonnas) oli esiplaanil taevane õigusejumal – germaani kontekstis Tyr (Tiwaz) – kuid aja jooksul andis Tyr oma koha auahnemale ja kavalale Odinile.

Odin eristus teistest jumalatest ka oma kavaluse ja teadmiste poolest, mitte üksnes jõu poolest. Ta polnud niivõrd loodusnähtuse personifikatsioon (nagu Thor on äikese kehastus) kuivõrd sotsiaalse funktsiooni kandja. Ta oli kuningate legitimeerija ja sõdalaste ekstaasi (berserkr-raevu) allikas. Just berserkr’id ja ulfhedinid (erilised Odinile pühendunud sõdalased) uskusid, et Odin andis neile võitmatuse vaimu lahingus.

Selles mõttes võib öelda, et rändavate ja vallutavate viikingipealike jaoks oligi Odin tähtsaim jumal. Tema kaudu loodeti saavutada nii kaitset, juhtimist tundmatus kohas kui ka edu lahingus ja soosingut saatuselt.

3. Rituaalid ja ohverdamised muinaspõhja usundis

Germaani ja skandinaavia paganlikud kultused avaldusid eelkõige rituaalide ja ohverdustena, mis olid tihedalt põimunud igapäevaelu ja looduse rütmidega. Pühapaiku leidus nii looduses kui ka inimeste rajatud kultuskohtades. Varaseimal ajal toimusid rituaalid peamiselt looduslikes pühapaikades – hiites (pühades tammesaludes), allikatel, järvedes, soodes. Hiljem tekkisid mõnel pool ka templilaadsed ehitised või ohvrikojad (nt Uppsalas Rootsis).

Arheoloogilised leiud ongi andnud palju teavet muinasaegsete rituaalide kohta. Näiteks on soodest ja järvedest leitud ohvriloomade luid, inimjäänuseid, väärtuslikke esemeid ja puust kultusekujusid, mis viitavad ohverdamisele.

Ohverdamine

Ohverdused (blót) olid muistse usundi keskne osa. Ohverdati mitmesuguseid ande – toitu, esemeid, loomi ja mõnikord ka inimesi. Tavapärasemad olid loomade ohverdused. Püha toimingu käigus tapeti kariloom (näiteks härg, siga, lammas või hobune), mille veri koguti kokku ja sellega pritsiti pühakohta ning osalejaid, liha aga keedeti ja söödi ühises ohvripeolauas ära.

Selline veriüritus ja ühine söömaaeg tugevdas kogukonna ühtsustunnet ning peeti vajalikuks jumalate soosingu võitmiseks. Skandinaavia saagad kirjeldavad suuri sügisesi ja talviseid blót-pidusid, kus joodi ohvrikalja ning toodi jumalatele loomade verega määritud ande, et tagada hea saak, rahu ja õnn järgmiseks aastaks. Ka kevadeti ja suvisel pööripäeval peeti ilmselt rituaale viljakuse kindlustamiseks.

Lisaks loomadele ohverdati ka esemeid ja aardeid. Arheoloogid on leidnud rohkesti depooleide – aardeid, mis on maetud maa sisse või visatud veekogudesse ilmselt religioossel põhjusel. Näiteks 1.–4. sajandil pKr maeti sageli maasse kuld- ja hõbeesemeid (mündiaarded, ehted).

Pole kindel, kas need olid mõeldud hiljem tagasivõtmiseks või olidki pandud jumalatele anniks. Samuti on allikatest leitud rooma münte, relvi ja tarbeesemeid, mis võisid olla pühenduslikud annid veevaimudele või jumalatele.

Taanist ja Põhja-Saksamaalt on mitu sooleidu, kus on uputatud terve sõjasaak – sadade relvade komplektid (mõõgad, odaotsad, kilbid) on leitud soost sissetungijate armee purustamise järel ohvrina jumalatele. Tuntud on Illerupi, Nydami ja teiste sooleidude näited, kus alistatud vaenlase relvad meelega hävitati ja pühendati järve põhjas jumalatele – see sümboliseeris tänu võidu eest.

Inimohvrid

Inimohvrid olid germaani ja skandinaavia usundis haruldasemad, kuid teatud puhkudel aset leidvad äärmuslikud rituaalid. Rooma kirjanikud mainivad neid tihti õudusega. Tacitus ja teised rõhutasid germaanlaste metsikut kommet tuua inimesi ohvriks, et näidata “barbarite” erinevust. Näiteks kirjeldab Tacitus semnonite hõimu aastakoosolekut pühas metsas, kus koguneti esivanemate pühitsetud hiide ja rituaalide kõrghetkel ohverdati jumalatele inimene.

Selliseid teateid on ajaloolastel tulnud tõlgendada ettevaatusega, kuid arheoloogilised leiud kinnitavad, et mõningaid inimesi tõesti tapeti rituaalselt. Põhja-Euroopa rabadest on leitud üle saja hästi säilinud inimkeha (nn sooinimesed), kes pärinevad ajavahemikust u 800 eKr – 200 pKr ning kelle surm oli vägivaldne – paljud olid kägistatult või kõri läbi lõigatult vette asetatud.

Näiteks kuulus Tollundi mees Taanis: leiti noor rauaaegne mees, kelle kaelasilmus viitab poomisele. Grauballe mees oli samuti kõrilõikega tapetud. Nad asetati hoolikalt sohu, justkui andamina maa ja viljakuse jõududele. Teadlased usuvad, et sohu ohverdatud inimesed polnud juhuslikud mõrvaohvrid, vaid osa religioossest rituaalist, mille eesmärk võis olla maa viljakuse tagamine või kriisi (nt ikalduse, nälja) lõpetamine.

Viikingiajal on inimohvrite kohta teateid nii kroonikatest kui saagadest. Araabia kirjatundja Ibn Fadlan kirjeldas 10. sajandil, kuidas Rus’ viikingid Volga ääres peiel rituaalina orjatüdruku tapsid ja tema koos surnud pealikuga põletusmatusele saatsid. See oli ohver, mis pidi lahkunule teispoolsuses kaasa teenima.

Skandinaavia allikatest on kuulsaim kirjeldus Rootsi Uppsalast. Bremeni Adam kirjutas 11. saj lõpul, et Uppsala hiiglaslikus puust templis toimus iga 9 aasta järel suur ohverdamisfestival, kus iga liiki olenditest (lindudest, loomadest ja inimestest) ohverdati 9 isendit. Inimohvrid – tavaliselt orjad või vangid – pidid rippuma pühas hiies, kus puude oksad paindusid nende raskuse all ja ohvrite veri pidi pühakoja seinu kastma.

Ka saksikiriku krooniku Thietmar Merseburgi kirjapanekud viitavad, et veel 11. sajandil praktiseerisid paganlikud skandinaavlased inimohverdamist (tema viitab Lejre kultusele Taanis).

Need kirjeldused on osaliselt second-hand ja mõnede detailide tõesus on vaieldav, kuid arheoloogia annab mõningat kinnitust. Gotlandilt leitud Stora Hammarsi pildikivi (9.–10. saj) kujutab stseeni, kus mees ripub nööri otsas kahe puu vahel ja alt on näha altarilaadne kivi – arvatakse, et see kujutab inimohvrit poomise teel.

Pooleldi teadvustades või dramatiseerides viitavad need allikad Odinile omastele ohvriviisidele. Nimelt peeti poomist eriti Odinile meelepäraseks ohvriks. Odin ise riputas end puu külge ja sellest on tal hüüdnimi Hangagud „rippuv jumal“.

On teada ka legende, kus kriisiaegadel (nt ikalduse korral) ohverdati kuningas või pealik ise jumalatele. Ynglingite saaga jutustab, et Rootsi kuninga Domalde tappis tema oma rahvas, et tema verega ohverdada ning viljakus tagasi võita. Kuigi see on müütiline lugu, usuvad mõned ajaloolased, et taolised uskumused võisid viidata reaalsetele rituaalidele äärmuslikes olukordades.

Kokkuvõttes olid ohverdamiskombed germaani ja skandinaavia usundi lahutamatu osa, ulatudes väikestest argipäevaandamitest (nt toidu või õlle valamine maavaimudele) kuni suurejooneliste kogukondlike rituaalideni. Ohvrite kaudu püüti kindlustada jumalate soosing – olgu selleks siis hea saak, võit vaenlase üle või üldine õnne ja tasakaalu säilitamine maailmas.

4. Viikingiaeg: usundi muutumine ja kokkupuuted ristiusuga

Viikingiaeg (u 8.–11. sajand pKr) tähistas Põhja-Euroopa germaani rahvaste (skandinaavlaste) jaoks suurt murrangut nii eluviisis kui ka usundis. Kuigi põhilised jumalad ja müüdid kandsid edasi varasemate aegade pärandit, toimus usulises praktikas teatud areng ja diferentseerumine.

Viikingiajal jõudis skandinaavia paganlus oma klassikalisse vormi, mida tunneme Põhjala mütoloogia kaudu. Odinist sai lugudes kõige kõrgem jumal, tema kõrval olid Thor, Freyr, Freyja ja teised tuntud jumalad, ning kujunes terviklik maailmapilt (maailmapuu Yggdrasil, üheksa maailma, Ragnaröki lõpuaeg jne).

Siiski tuleb rõhutada, et toonased inimesed ei lugenud Eddat ega mõelnud oma usundist süsteemse “mütoloogiana”. Nende jaoks oli tegu elava pärimuse, rituaalide ja kombestikuga, mis võis piirkonniti erineda. Paljud asjad, mis pandi kirja alles sajandeid hiljem, olid viikingiajastu inimeste jaoks suuline folkloor.

Peajumal – Oden või Thor?

Viikingiaja alguseks olid Skandinaavia aladel välja kujunenud teatavad kultuskeskused. Rootsis Uppsala (praegune Gamla Uppsala) kujunes 5.–6. sajandiks oluliseks kuninglikuks kultuspaigaks, kus sealse legendi järgi austati eriti jumal Freyr’i (viljakus- ja rahujumal). Adam Bremeni andmeil seisis Uppsalas templis Thor peaaltaril, Odin ja Freyr tema kõrval, mis vihjab, et Rootsi aladel oli Thor kõrgel positsioonil ja Freyr erilise tähtsusega (võimalik, et kuningad väitsid põlvnemist Freyrist).

Samas Norras ja Taanis paistab Thor olnud rahvajumal number üks. Seda kinnitavad näiteks tuhanded Thorile viitavad isikunimed ja kohanimed ning talismanid. Odin, olles aristokraatia ja sõdalaste patroon, ei figureeri nii sageli talupoegade nimes või kohanimedes.

See toetab ajaloolase Terry Gunnelli ideed, et viikingiajastu religioosne elu oli mitmekesine. Odini-keskne kosmoloogia oli omane pigem ülikute ringile (ja just see peegeldub suurtes saagades ja Snorri Eddas), samal ajal kui tavainimeste maailmapilt keskendus pigem Thorile (kaitsja, ilmataadi) ja Freyrile (viljakuse andja). Näiteks on Thor ja Freyr palju enam esindatud kohanimedes ning rahvajuttudes kui Odin, mis vihjab, et kogu Skandinaavia ei kummardanud Odinit esijumalana.

Seega võib öelda, et viikingiaegne usuelu oli pluralistlik. Iga kogukond ja suguvõsa võis rõhutada veidi eri jumalaid vastavalt oma vajadustele.

Kokkupuuted kristlusega

Viikingite laienev haare maailmas tõi neid üha enam kokku võõraste religioonidega, eeskätt ristiusuga. 8.–9. sajandil toimusid kokkupõrked (näiteks kloostrite rüüstamised Britannias) veel puhtalt vaenulikult pinnalt. Viikingid pidasid kristlasi oma jumalatest sõltuvaks rahvaks ja kristlased omakorda pidasid viikingeid paganaiks.

Ent sajandi(te) jooksul algas ka vastastikune mõjutamine. Paljud viikingid tegutsesid aastail 800–1000 laias maailmas palgasõdurite ja kaubitsejatena; osa neist asus elama kristlikesse maadesse (nt Rus’i viikingid Kiievis, normannid Prantsusmaal).

Sellega seoses hakkasid mõned viikingid ristiusku pöörduma. Algul üksikisikutena (nt lasid end ristida, et saavutada soodsamaid kaubanduslepinguid) või võtsid omaks kristlikke kombeid. On leitud mitmeid hauapanuseid, kus viikingi matmispaigas oli kõrvuti Thor’i haamri ripats ja rist. Ilmselt kindlustas inimene end mõlema religiooni väega.

Ristiusu vastuvõtmine

10. sajandiks hakkasid ka Skandinaavia enda valitsejad kristlusele üleminekut kaaluma. Oluline motiiv oli poliitiline. Ristiusku vastu võttes tugevdas kuningas sidemeid Euroopa võimukeskustega ning sai ettekäände allutada paganlikke väiksemaid ülikuid. Taani kuningas Harald Sinihammas kuulutas end kristlaseks u 960. aastatel. Norra kuningad Olav Tryggvason (valitses 995–1000) ja Olav Pühak (Olav Haraldsson, suri 1030) püüdsid jõuliselt oma maal kristlust kehtestada. Rootsis kulges protsess aeglasemalt.

Veel 11. sajandi algul oli Rootsis palju paganaid, eriti Upplandi sisemaal ning viimane teadaolev suur ohverdamisfestival Uppsalas toimus arvatavalt 1070. aastatel. Islandil otsustas kohalik seadusandlik kogu (Althing) aastal 1000 ristiusu kasuks.

See oli omapärane otsus, kus kokkuleppena lubati paganlikke kombeid (nt eraõiguslikku ohverdamist) mõnda aega veel jätkata, kuid ametlikult pidi kogu rahvas ristitud saama. Sarnaseid rahulikke või järkjärgulisi pöördumisi toimus ka teistel Põhjala aladel.

Ristiusustamine ei toimunud üleöö, kuid 11.–12. sajandiks oli Põhja-Euroopa ametlikult kristlik. Paganlikud kombetalitused kas surid välja, sulandusid rahvakommeteks või marginaliseeriti. Paljud hiiekohad pühitseti ümber kirikute asukohtadeks või raiuti maha. Pühad allikad “pühitseti” neitsi Maarjale või pühakutele.

Mõningad endised jumalate pühad päevad kattusid kristlike pühadega (nt talvine pööripäev jól muutus jõuludeks, kevadine suurpüha lihavõtete kanti jne). Veel sajandeid hiljem kiruvad kirikumehed, et talurahvas jätkab “ebajumalate” kombetalitusi – näiteks ohverdatakse viljalõikusel mõni looma pea hiide või tehakse jaaniööl lõket (mis oli muistne pööripäeva komme).

Paganlus elas edasi

Tõepoolest, folklooris ja rahvakommetes säilisid mitmed muinasusu elemendid pikka aega pärast ametlikku ristiusustamist. 19. sajandi rahvavaramu koguja Jakob Grimm arvas, et paljud muinaslood ja kombed (näiteks teatud muinasjutud või imeravimite loitsud) on otseselt edasi kandunud paganlikust ajast.

Tänapäeval ollakse ettevaatlikumad nii otseste seoste tõmbamisel, kuid siiski võib tuua näiteid. Põhjala maades elavnenud uskumus haldjatesse, maa-alustesse, kodukäijatesse ja muusse “väiksesse rahvasse” on ilmselt muundunud jäänuk muistsest loodusvaimude kultusest. Samuti mõned talurahva tavad, nagu esimese vihuviskamise tava põllul (pühendades esimese saagi “maale” või “vanale”) võivad olla kauged kajad viljakusjumalate auks tehtud rituaalidest.

Kokkuvõttes muutus viikingiajaga muinasusk väga oluliselt. Usund ise allus transformatsioonile nii sisemiste kui välimiste tegurite mõjul. Ühelt poolt toimus sisekihistumine, kus eliit ja rahvas võisid rõhutada eri aspekte (Odini vs Thori kultus), ent üldjoontes jagati sarnast mütoloogilist raamistikku. Teiselt poolt algas üleminek monoteismile, mis sajandite vältel vanad usundid välja tõrjus.

Paganlik maailmapilt ei kadunud siiski täielikult, vaid elas edasi kirjanduses ja rahvapärimuses – kristlikus keskkonnas küll uue pilguga vaadatuna.

5. Skandinaavia jumalad ja viikingiaeg Eesti aladel

Eesti alade elanikkond viikingiajastul (800–1050 pKr) ei olnud etniliselt skandinaavlased, vaid peamiselt läänemeresoome (eestlaste) hõimud. Nende oma muinasusund kuulus soomeugri kultuuriruumi, kus austati loodusnähtusi, esivanemaid ja vaime (termin Taara või Uku on hiljem esile kerkinud kui oletatav peajumal).

Siiski ei olnud Eesti alad viikingiajast isoleeritud. Vastupidi, siinne rannik ja saared kuulusid elavalt tollasesse Läänemere maailma, kus puutusid kokku nii skandinaavlased, slaavlased kui soomeugrilased. Seetõttu pole üllatav, et skandinaavia mütoloogia ja jumalate mõju võis ka Eestisse jõuda, olgugi et kaudselt ja põimudes kohaliku pärimusega.

Tharapita ja Taara

Tõendeid selle kohta leiame nii kroonikast kui arheoloogiast. Henriku Liivimaa kroonika (13. saj algus) kirjeldab muuhulgas Saaremaa paganate uskumusi. Ta mainib seal Tharapita nimelist jumalat, keda saarlased (Oesel’lased) pidasid oma kõrgeimaks jumalaks. Henriku järgi uskusid nad, et Tharapita on sündinud ühel Virumaa metsasel mäel (mida on seostatud Ebavere mäega Lääne-Virumaal) ja sealt “lennanud” Saaremaale.

Nimi Tharapita on keeleteadlaste arvates huvitav: seda on tõlgendatud hüüatusena Taara, avita! ehk “Taara, aita!”. See viitab, et Saaremaa peajumalat kutsuti nimega Taara (mõnel pool ka Tooru), kes on ilmselt sama, keda teistes murretes tunti ka kui Uku või lihtsalt Jumal.

Märkimisväärne on, et Taara/Tooru nimi sarnaneb tugevasti skandinaavia äikesejumala Thor nimele. Uurijad on leidnud, et soomeugrilaste piksejumala kujutelmas (Soome Ukko, Eesti Uku/Taara) on paralleele Thoriga.  On isegi arvatud, et eestlaste sõna Taara võis olla laen skandinaavlastelt (Thor > Taara), viidates mõnele ajaloolisele kontaktile, mille käigus omandati sarnane piksejumala kuju.

Teise võimalusena on tegu lihtsalt eri rahvastel esineva üldise äikesejumala tüübiga, mis juhuse läbi nime poolest sarnanes. Igal juhul oli Taara 13. sajandiks Oeseli saarlaste seas niivõrd tähtis, et ristisõdijad pidasid teda nende “kõrgeimaks jumalaks”– roll, mis skandinaavlastel kuulus Thorile. See on üks tugevaim viide sellele, et skandinaavia jumalate kultus kajas vastu Eesti rannikul, eriti seal, kus kokkupuuted viikingitega olid tihedad.

Arheoloogiliselt on leitud Eestist viikingiajast pärinevaid esemeid, mis viitavad Skandinaavia mõjule. Näiteks on leitud mõningaid ruunikirjadega ehteid, importrelvi ja ka kaubanduslikke esemeid (hõbemündid, helmed, prossid), mis näitavad ühendust Skandinaaviaga.

On võimalik, et ka mõni Thor’i vasar-kujuline amulett on Eestist leitud (nagu on leitud Lätist ja Venemaalt viikingikaubateede äärest), kuigi konkreetseid publikatsioone selle kohta napib. Küll aga on viikingiaegseid skandinaavia kunstimotiive (lohede ornamente, sõlgi jms) leitud Eesti aardeleidudest – mis tähendab, et kohalikel oli vähemalt teadmine Skandinaavia sümboolikast.

Eesti viikingid

Viikingiaeg Eestis viitab ajajärgule, mil siinmail elanud inimesed sattusid viikingite rüüsteretkede ja kaubanduse mõjusfääri. Eesti viikingiaja dateering on üldiselt 800–1050 pKr, sarnaselt ülejäänud Põhja-Euroopale.

Küsitakse tihti, kas Eestis olid ka kohalikud viikingid – s.t. kas siinsed elanikud ise osalesid samalaadsetes mereretkedes ja piraatluses. Allikad ning arheoloogia viitavad, et jah, olid küll. Eriti Lääne-Eesti saarte ja rannikuala rahvas (sh saarlased, keda vanades allikates kutsuti Oeselensiks ehk Oeselians) tegeles aktiivselt meresõja ja kaubandusega.

Nad olid kardetud mereröövlid Läänemerel lausa ristisõdade eelõhtuni välja. Islandi saagades nimetatakse eestlasi mitmel korral viikingiteks: Njáli saagas on juttu lahingust Saaremaa ranniku lähistel 972. aastal, kus Islandi viikingid pidasid merelahingut Saaremaa viikingitega. Selles saagas on eestlasi otsesõnu nimetatud víkingr frá Estland – “Eesti viikingid” – ja öeldud, et nende laev oli tüüpiline sõjalaev (norrakate silmis).  

See kinnitab, et skandinaavlased ise pidasid Eesti meresõitjaid oma laadis viikingiteks. Samuti on Rootsi 11. sajandi ruunikividel mitmeid mälestusi meestest, kes hukkusid või käisid „Idamaa teedel“. Mõned kivid mainivad otsesõnu Eistlandi ja Virlandi, st Eestit ja Virumaad, ning ühel kivil on mainitud isikunime Aistfari (“Eesti-sõitja”). See tähendab, et Rootsi viikingid reisisid Eestisse ning pidasid seda piisavalt oluliseks, et seda mälestustes märkida.

Viikingite kaubatee ida suunas

Eesti rannikutee oligi osa viikingite idakaubateest (Austrvegr). Viikingilaevad liikusid Skandinaaviast Venemaa jõgedele tihti mööda Balti rannikut. Tavaline marsruut 9.–10. sajandil kulges näiteks Rootsi Mälari järvelt mööda rannikumerd: Ölandi saare kaudu Gotlandile, sealt üle Läänemere Saaremaale ning edasi Põhja-Eesti rannikule, kust mindi Soome lahte ja siis laevad kas veeti või sõideti mööda Neeva ja Daugava jõgesid Venemaa sisevetele.

Selline tee oli soodne, sest võimaldas peatuda saartel ja rannikul varusid täiendada. Saaremaa oli seega strateegiline peatuspaik – oma hea sadamaga andis ta turvalise baasi. Arheoloog Marika Mägi on rõhutanud, et Saaremaa rannikult leitud araabia mündiaarded ja relvad näitavad aktiivset osalust rahvusvahelises kaubanduses viikingiajal. Just Saaremaa rikkalik hõbeaarete leid (sh Kogula aare) viitab, et kohalikud kogusid sõjakäikudel ja kaubaretkedel märkimisväärset saaki.

Kes olid kohalikud viikingid?

Kohalike viikingite – s.t. Eesti muinasmeresõitjate – olemuse üle on ajaloolased arutlenud: kes nad olid, kohalikud või tulnukad? Tõendid osutavad, et suurem osa olid kohaliku ranniku ja saarte elanikud ise.

Saarlastel ja läänlastel oli traditsiooniliselt tugev meresõiduoskus ning neid tunti kui merelist jõudu. Henriku kroonika nimetab Saaremaa laevastikke korduvalt: näiteks kirjeldab ta, kuidas 1206. aastal tõrjusid saarlased taanlaste rünnaku ning kuidas 1215–1217 tegid saarlased vastu-retki Rootsi rannikule. Liivimaa kroonikas (13. sajandi Liivimaa vanemas riimkroonikas) antakse saarlastele iseloomulik kirjeldus: “Nad ei karda ühtki vaenlast, sest nende tugevus on laevades; igal suvel kui meri on läbitav, rüüstavad nad ümbruskonna maid – nii ristiusulisi kui paganaid”.

Sellest võin järeldada, et Oeseli viikingid tegid suvel retki nii Rootsi, Taani kui Läti kanti, valimata, kas ohver oli kristlane või pagan – peaasi et oli saaki võtta. Niisiis olid kohalikud viikingid oma olemuselt sarnased skandinaavia viikingitega: meresõitjad, kes tegelesid kaubanduse, piraatluse ja sõjaga.

Skandinaavia viikingite retked Eesti alale

Samal ajal tegutsesid ka Skandinaavia viikingid Eesti aladel. On mitmeid viiteid, et rootslased ja taanlased käisid Eestis kas kaubitsemas või sõjakäikudel. Saagad mainivad Rootsi kuninga Yngvari retke aastal 600 paiku Kuramaale (Läti rannikule), kus osalesid ka eestlased liitlastena. 11. sajandil püüdsid Rootsi ja Taani kuningad korduvalt Läänemerd kontrolli alla saada, mis tõi kaasa sõjaretki siia. 1170. aastal pidi Taani kuningas Valdemar I täieliku laevastikuga minema Oeseli ja Kuramaa viikingite vastu, kes rüüstasid Rootsi rannikut.

Lisaks sõjalistele suhetele oli ka rahulikke kontakte. Skandinaavia kaupmehed käisid Eesti sadamates kauplemas (Iru linnus Tallinna lähistel ja Varbola maalinn Harjumaal võisid olla kaubanduskeskusteks).

Samuti leidsid mõned Skandinaavia viikingid siit oma viimse puhkepaiga. Kõige tähelepanuväärsem leid on Salme laevmatuste avastamine Saaremaal. 2008.–2010. aastal leiti Salme külast kaks viikingilaeva matust 8. sajandi keskpaigast. Ühes laevas oli maetud 7 ja teises lausa 34 meest koos relvade ja mängunuppudega. Isotoopuuringud on näidanud, et need mehed pärinesid pigem Rootsi aladelt, mitte kohalikust elanikkonnast.

Tõenäoliselt oli tegemist Rootsi viikingitega, kes sattusid Saaremaal lahingusse ja langesid. See on varaseim laevmatuste leid Euroopas ning kinnitab elavalt, et juba enne ametlikku viikingiaega (umbes 750. aasta paiku) toimus Eesti saartel kokkupõrge Skandinaavia sõjameeste ja kohalike vahel. Sellised leiud annavad ka tunnistust, et kohalikud matsid langenud võõrad neile omasel kombel (või matsid ellujäänud kaaslased nad enne lahkumist), mis vihjab teatavale austusele või rituaalsele kombele isegi vaenlase puhul.

Asva, Saaremaa, Tallinn (Iru) – need on mõned arheoloogilised paigad, mis seonduvad Eesti viikingiajaga. Asva linnusasula Saaremaal on küll algselt pärit juba pronksiajast (umbes 8. saj eKr), kuid paik oli ilmselt kasutusel ka hilisemal ajal. Asvalt ja selle lähedalt on leitud rohkelt Skandinaavia päritolu pronksesemeid ja relvi, mis viitab tihedatele kontaktidele.

Saaremaa üldiselt paistab silma rikkalike viikingiaegsete leidudega. Lisaks Salmele on Saaremaalt leitud Eestis ainus viikingiaegne sadulajaluse fragment, rohkesti relvi ja ehteid ning muidugi peidetud aardeid. See kinnitab Saaremaa keskset rolli viikingiaja sündmustes Eestis.

Tallinna puhul räägitakse viikingiajaga seoses eelkõige Iru linnusest, mis asus Pirita jõe ääres. Iru oli 8.–10. sajandil kindlustatud asula, kust on leitud nii araabia hõbemünte kui ka Skandinaavia tüüpi tarbeesemeid. Ilmselt kontrollis Iru toonast kaubateed Soome lahte ja sealt Venemaale. Tallinna (Lindanise) sadam ise hakkas olulisemaks muutuma ilmselt alles 11.–12. sajandil, kuid kindlasti oli ka varem siin loomulikke randumiskohti, kus viikingid said maabuda.

Seega võib öelda, et Eesti põhjarannik ja saared olid viikingiajal nagu “lava”, kus kohtusid erinevate rahvaste meresõitjad – kohalikud eestlased, rootslased, taanlased, samuti läänemeresoomlased ja slaavlased.

6. Kokkuvõte

Kokkuvõttes on Eesti viikingiaeg osa laiemast viikingite maailmast. Eesti alal austasid kohalikud küll oma põliseid jumalaid (metsased hiied ja allikad jäid pühaks ka siis, kui Thori või Odinist võib-olla kuuldagi oli), ent kontaktid skandinaavlastega tõid kaasa mõningast ühisosa või vähemalt tuttavlikkust uskumuste vallas.

Saarlaste Taara-kultus on ilmekas näide võimalikust sulamismotiivist. Kohalikud viikingid – kui seda sõna kasutada – olid pigem Eesti muinassõdalased ja meremehed, kes oma elulaadilt ja sõjapidamiselt sarnanesid skandinaavia viikingitele, olles siiski oma päritolult siinsed inimesed.

Samas tegutsesid ka Skandinaavia viikingid meie aladel, tuues siia oma kultuuri ja esemeid. See pidev läbikäimine lõi olukorra, kus Eesti muinasajast on leida nii skandinaavia mütoloogia kajastusi (nagu Tharapita nimi kroonikas) kui ka ainelist kultuurivahetust.

Eestlaste muistne usk jäi lõplikult tagaplaanile alles koos ristisõdijate tulekuga 13. sajandil, mil siin piirkonnas algas samuti kristluse ajastu. Kuid see on juba teine peatükk, mis viib meid kaugemale viikingiajast – aega, kus endiste jumalate lood elasid edasi vaid rahva mälus ja legendides.

7. Allikad

• Tacitus (1. saj pKr) germaanlaste peajumala ja ohvrite kohta (Cornelius Tacitus, Germany and its Tribes, chapter 9);
• Varakeskaegne germaani panteon (Odin, Thor, Tyr, Frigg) (Germanic paganism – Wikipedia);
• Odin nime varaseim leid Taanist, 5. saj pKr (Earliest mention of Odin, ‘king of the gods,’ found in treasure hoard from Denmark | Live Science);
• Odin kultuse tõus sõjapealike seas (u 5. saj) (Family trees of the Norse gods – Wikipedia) (Family trees of the Norse gods – Wikipedia);
• Germaani ohvrikombed: ohvriesemed soodes ja allikates (Germanic paganism – Wikipedia); loomade ja inimeste ohverdamise tõendid (Germanic paganism – Wikipedia), (Germanic paganism – Wikipedia); Tacitus semnonite inimohvrist (Human sacrifices); Stora Hammarsi kivi kujutis (Germanic paganism – Wikipedia);
• Viikingiaja usk ja regionaalsed erinevused (Odini roll vs Thor/Freyri populaarsus) (Family trees of the Norse gods – Wikipedia), (Family trees of the Norse gods – Wikipedia);
• Rahvapärimusse kandunud muinasusundi elemendid (Germanic paganism – Wikipedia);
• 19. saj rahvusromantiline vaatenurk Edda müütidele (Taani näide) (Encyclopedia of Romantic Nationalism in Europe | Public Interface | Encyclopedia of Romantic Nationalism in Europe | Mythology : Danish);
• Tharapita/Taara kui saarlaste jumal, sarnasus Thoriga (Tharapita – Wikipedia), (Tharapita – Wikipedia);
• Viikingid Eestis: Islandi saaga viide eestlastele viikingitena (Eesti viikingiaeg – Vikipeedia); Oeseli viikingite kirjeldus kroonikas (Estonian Vikings – Nordic Estonia); viikingite idatee läbi Saaremaa (Eesti viikingiaeg – Vikipeedia).