16: Skandinaavia mütoloogia ülevaade

1. Maailma eellugu: Ginnungagap ja esimesed olevused

Skandinaavia mütoloogias algab maailmalugu tühjusest nimega Ginnungagap – põhjatu ürgkuristik, mis asetses tule ja jää maailma vahel. Ühel pool oli lõõmav Muspelheim ja teisel pool jäine Niflheim. Nende kahe äärmuse kohtumisel hakkas jää sulama ning tilkadest tekkisid esimesed elusolendid.

Nii sündis ürghiid Ymir, kelle hiiglaslikust kehast põlvnesid kõik jäätrollid (hiidude sugu). Ühtlasi ilmus tühjusest esmane ürglehm Audhumla, kes toitis Ymirit oma piimaga.

Audhumla lakkus soolaseid härmas kive ning niiviisi järk-järgult ilmus jää seest uus olend – Búri, võimas mees, kellest sai jumalate esiisa. Búri poeg Borr võttis naiseks hiiutar Bestla ning nende liidust sündisid kolm venda: Odin, Vili ja Vé. Nii oli kaosest tärganud hiidude sugu Ymirist ja jumalate sugu Búri kaudu.

Ymir ise paljunes iseeneslikult: tema kaenla alt kasvasid välja mees- ja naishiid ning jalgade ühinemisel tekkis samuti uus järglane. Need olendid andsid alguse hiidude (trollide) soole, kes asustasid Ginnungagapi ümbrust. Samal ajal sirgusid noored jumalad, kuni saabus aeg maailma loomiseks.

2. Maailma loomine Ymiri kehaosadest

Noored jumalad Odin, Vili ja Vé otsustasid kujundada korrastatud maailma. Selleks tapsid nad ürghiid Ymiri. Võitlus oli äge ja Ymiri haavadest purskunud verest tekkis tohutu veeuputus, milles hukkusid peaaegu kõik hiidude järglased. Pääses vaid hiid Bergelmir koos oma naisega, kellest hiljem sai hiidude suguvõsa taastaja.

Odin ja ta vennad lohistasid Ymiri hiiglasliku korjuse Ginnungagapi keskpaika ning hakkasid sellest maailma vormima. Ymiri lihast sai maa (pinnas), tema verest meri ja järved, kontidest mäed ja kaljud, hammastest ning kildudest kivirahnud. Hiiglase kolju tõstsid nad üles ja tegid sellest taevavõlvi; nelja ilmakaarde asetati taevavõlvi kandma neli kääbust – Norðri, Austri, Suðri ja Vestri. Ymiri ajust viskasid jumalad taevasse pilved ning sädemetest, mis lendasid Muspelheimi tulest, süütasid nad tähed ja päikese, andes neile kindla koha taevas.

Edasi kujundasid Odin ja ta kaaslased maailma keskmesse kindlustatud elupaiga inimeste ja jumalate jaoks. Ymiri kulmudest või ripsmetest ehitasid nad kaitsemüüri, mis ümbritses keskset maad – seda nimetati Midgardiks, keskmaaks. Midgardi äärealadelt kuni ookeanideni asus hiidude elupaik. Nii eraldas müütiline kaitsering inimeste maailma kaootilisest välisest maailmast, kus hiidudel ja ürgolenditel oli voli tegutseda.

Jumalad seadsid paika ka aja kulgemise – taevakehade liikumisest said alguse päevad ja aastad. Nii sündis Ymiri kaootilisest kehast korrastatud kosmos. Maa ja taevas, meri ja mäed, päike, kuu ja tähed leidsid oma koha ning Ginnungagapi algne tühjus täideti eluga.

3. Inimeste loomine: Ask ja Embla

Pärast maailma loomist andsid jumalad elu ka inimkonnale. Skandinaavia müüdi järgi leidsid kolm jumalat – Odin ja tema kaks venda (mõnes allikas Odin koos Hœniri ja Loduriga) – mererannalt kaks puud või puutüve, mis meenutasid kuju poolest inimesi, kuid olid elutud. Jumalad otsustasid vormida need esimesteks inimesteks.

Ühele puidust olendile anti mehe kuju ja nimeks Ask (tähendades saarepuud), teisele anti naise kuju ja nimeks Embla (nime tähendus on ebaselge, seostatakse jalaka või viinapuuga). Seejärel andsid kolm jumalat neile eluks vajalikud annid: Odin hingas neisse elu hinge (õhu ja vaimu), teine jumal (Hœnir või Vili) kinkis neile mõistuse ja liikumise (teadvuse), ning kolmas (Lodur või Vé) andis näo, kõnevõime, kuulmise ja nägemise. Niiviisi said puutüvedest mõistuslikud olendid – esimene mees ja esimene naine.

Lisaks hinge ja mõistuse andmisele õpetasid jumalad neile ka rääkimist ning panid neile nimed. Askist ja Emblast said kõikide inimeste esiisa ja esiema. Odin ja ta kaaslased andsid neile elupaigaks kaitstud maa-ala Midgardis, ehk keskmaa sees, mille nad varem Ymiri kehast olid rajanud. Midgard asus justkui kindlustatud ringmüüriga maailmaketta keskel – siin võis inimkond elada suhtelises turvalisuses jumalate kaitse all.

Nii sai alguse inimeste ajastu. Jumalate loodud mees ja naine asustasid maailma, olles osa suurest kosmilisest plaanist.

4. Üheksa maailma ja maailmapuu Yggdrasil

Põhjamaade kosmoloogia järgi jaguneb universum üheksaks maailmaks, mida seob ja hoiab koos hiiglaslik maailmapuu Yggdrasil. Yggdrasil on kujutatud tohutu igihalja saarepuuna, mille oksad ja juured ulatuvad kõikjale kosmoses ning mille allikaist saavad alguse maailma eri tasandid.

Üheksa maailma paiknevad kas Yggdrasili juurte ümber või selle võra all, moodustades kihilise universumi. Hilisemad allikad (eriti Snorri Sturlusoni Noorem Edda) loetlevad üheksat maailma järgmiselt:

Asgard – aasijumalate (Aesir) kodu ja jumalate kindlustatud linn, mida ühendab Midgardiga vikerkaaresild Bifröst. Asgardis elavad Odin, tema perekond ja enamik peajumalaid. Seal asub ka Odini võimas saal Valhalla.

Vanaheim – vaanijumalate (Vanir) kodu. Seal elavad viljakusjumalad (nagu Njord, Freyr, Freyja) kuni nende liitumiseni Aasgardiga pärast jumalatevahelist sõda.

Midgard – inimeste maailm “keset” universumit, ümbritsetud ookeanist ja kaitstud Asgardi jumalate poolt. Midgard on ühendatud Asgardiga Bifrösti kaudu ning ümbritsetud Ymiri kulmudest tehtud müüriga, mis kaitseb inimesi välisohtude eest.

Jotunheim – hiidude ja trollide maa. See on metsik ääremaa, mis asub Midgardi piiril mere taga. Jotunheimis elavad hiiglased (jötnar), Odini ja teiste jumalate vastased, kes sageli Aasgardit ohustavad.

Alfheim – haldjate (elfide) maailm, tuntud ka kui Ljosalfheim. See asub taevas Asgardi lähedal. Seal elavad valgehaldjad, ilusad ja õilsad olendid. Valgehaldjate valitsejaks peetakse jumal Freyr’i (kes saadeti sinna pantvangina), mistõttu on Alfheim seotud Vanaheimiga.

Svartalfheim (või Nidavellir) – pimeduse haldjate ehk kääbuste maailm, mis asub maa all sügaval pimeduses. Siin elutsevad osavad sepad ja maa-alused olendid – kääbused, kes meisterdasid jumalatele imelisi esemeid (nagu Thor’i haamer Mjölnir). Snorri segas oma tekstides musthaldjate maailma kääbuste omaga, pannes need sageli ühte valda.

Muspelheim – tule ja tulehiidude maailm lõunas. See on igavese tule leegitsev maa, mida valitseb tulehiid Surtr. Muspelheimist lähtuvad hävitavad leegid, mis mängivad oma rolli maailma lõpumüüdis Ragnarökis.

Niflheim – udune ja jäine maailm põhjas, igavese külma, udu ja pimeduse vald. Niflheim on kõige vanem koos Muspelheimiga. Just Niflheimi külm ja Muspelheimi kuumus lõid Ginnungagapis esimese elu. Snorri kirjeldas Niflheimis ka Heli valdust, kuid varasemates allikates on nad mõnikord eristatud.

Hel (ehk Helheim) – surnuteriik, mis asub sügaval allilmas. Sinna lähevad need hinged, kes surid loomulikku surma (vanaduse või haiguse läbi) ega langenud lahingus. Helheim on sünge paik, mida valitseb jumalanna Hel – Lokist sündinud poolenisti elava ja poolenisti laguneva välimusega olend. Hel asub Niflheimi sügavustes. Sinna viib pikk allamäge tee ja kiirevooluline määratu jõgi. Kuigi Hel on eemal Asgardist, mängib ta rolli Ragnaröki sündmustes.

Kõik üheksa maailma on omavahel seotud Yggdrasili läbi. Maailmapuu juured ulatuvad Niflheimi (kus on kaev Urðarbrunnr – saatuseallikas, mida valvavad nornid), Jotunheimi (kus on tarkuse allikas Mími kaev) ja Asgardi (kus jumalad kogunevad). Yggdrasili all tegutsevad kolm saatusejumalannat, nornid (Urd, Verdandi, Skuld), kes määravad nii jumalate kui inimeste elukäigu.

Maailmapuu ise sümboliseerib kosmilist korrastatust. Kuni püsib Yggdrasil, püsivad ka üheksa maailma. Samas ennustatakse, et ühel päeval tabavad maailma kõiki osi katastroofid ja siis vappub ka Yggdrasil. See ongi jumalate saatusepäev Ragnarök, millest tuleb juttu allpool.

5. Skandinaavia mütoloogia tegelased

Aasid – sõjajumalate sugu

Skandinaavia mütoloogia jumalad jagunevad laias laastus kaheks hõimuks: sõjakad taevajumalad aasid ja viljakust ning maiste hüvede eest hoolt kandvad vaanid.

Aasid elavad taevases Asgardis ning valitsevad sealt maailma ja inimesi. Neid iseloomustab võimas jõud ja inimlikkus, nad tunnevad rõõme ja muresid nagu surelikud. Tegelikult polnud aasid isegi päris surematud. Nad püsisid noortena noorusejumalanna Iduni kuldõunte abil, kuni nad hukkusid maailma lõpusündmuse Ragnaröki ajal.

Aaside peajumal on Odin – tarkuse, sõja ja surmajumal, kes on ühtlasi kõigi jumalate isa ja Valhalla langenud kangelaste valdaja. Odin ohverdas oma silma teadmiste nimel ja valitseb võlurina nii ruunimaagia kui ka saatuse üle, ehkki isegi tema allub vältimatule saatusele, mida teavad ainult nornid.

Odinile sekundeerib tema poeg Thor, äikesejumal ja tugevuse kehastus, kelle vasar Mjöllnir kaitseb jumalaid ja inimesi hiiglaste eest.

Aaside seas on tähtsal kohal ka Odini abikaasa Frigg (taevakuninganna ja emaduse kaitsja) ning nende poeg Balder (valguse ja ilu jumal, kelle traagiline surm on eelmäng Ragnarökile).

Aaside igapäevaelu on kirjeldustes üsna inimlik – neil on oma pidusöögid, tülid ja leppimised. Ent alati varjutab neid ettekuulutus peatsetest katsumustest ja hukust, mida aimavad täiel määral vaid saatusejumalannad nornid.

Vaanid – viljakuse ja tarkuse jumalad

Vaanid on teine jumalatesugu, keda peetakse vanemaks ja maaga lähedasemaks hõimuks. Vaanide koduks on Vanaheim, kust pärineb merede, tuulte ja rikkuse jumal Njörd ning tema kaksikud lapsed Freyr ja Freyja.

Vaane seostati eeskätt looduse viljakuse, tarkuse ja tuleviku etteaimamise võimega. Freyr on maa viljakuse, viljasaagi ja rahu jumal, kelle võimuses on tagada põldude hea õnn; ta on ka päikesepaistelise heaolu sümbol. Freyja on armastuse, ilu ja külluse jumalanna. Talle omistati ka nõiakunsti (seidr) oskus ning just Freyja õpetas aasidele maagiat ja ennustamist.

Vaanide hulka arvati allikate järgi ka teisi jumalaid, näiteks Njördi õde, kelle nimi pole säilinud, ning tark mees Kvasir, kuid kõige tuntumad on siiski Njörd, Freyr ja Freyja.

Vaanid erinevad aasidest ka selle poolest, et nende abielud olid vabamad. Nii olid Njörd ja tema õde omavahel abielus ning Freyr ja Freyja on venda-õde. Pärast aaside ja vaanide omavahelist sõda liitusid vaanijumalad uut moodi jumalaperre – neist said austatud liikmed aaside seas.

Aaside ja vaanide sõda ning selle ühendav lõpp

Legendide järgi toimus muinasaja alguses esimene sõda maailmas just aaside ja vaanide vahel. Tüli puhkes, kui aaside sekka saabus salapärane naisolevus – nõid või hiiutar nimega Gullveig (tõlkes “Kullaiha”), kelle kummaline vägi tekitas aasides umbusku. Odin ja teised aasid püüdsid Gullveigi kolm korda odadega läbi torgata ja tules põletada, kuid iga kord virgus nõid taas ellu.

See üleloomulik sündmus vihastas sõjakaid aase ning nad ründasid vaanijumalaid. Vaanid astusid omakorda Gullveigi kaitseks välja, pidades aasidega vihast lahingut. Nii algas laiaulatuslik Aaside ja Vaanide sõda, mis vapustas kogu maailmakorda.

Sõda lõppes siiski võrdse tulemusega. Kumbki pool ei saavutanud lõplikku võitu ning lõpuks otsustasid jumalad rahu sõlmida. Lepingu kinnituseks vahetati omavahel pantvange. Vanaheimist läkitati Asgardi Njörd ning tema poeg Freyr, samas kui Asgardist saadeti vaanijumalaile noor Höenir ja tark Mímir. Rahu taastati ja kaks jumalate sugu ühinesid pärast mõningasi sekeldusi üheks panteoniks. Vaanid võeti aaside hulka ja edaspidi tegutsesid jumalad ühtse perena.

Sõja peamine tulemus oli siiski jumalate leppimine ja ühte sulamine. Vaanide viljakusjumalate tarkus ja nooremate taevaste sõjajumalate jõud ühendati, luues tasakaalu, mis kestis kuni Ragnarökini.

Muud mütoloogilised olendid

Hiiglased

Skandinaavia mütoloogias kujunes jumalate kõrval terve galerii teisi olendeid, kes asustasid eri maailmaosi ja mängisid tähtsat rolli müütilises maailmapildis. Hiiglased (vanapõhja keeles jötnar, eesti keeles nimetatud ka hiiud) olid jumalate igipõlised vastased ja samas nende loomisloo algosad.

Esimene hiiglane Ymir sündis enne jumalaid ürgkaosest ning just tema kehaosadest kujundasid Odin ja ta vennad maailma. Ymirist põlvnevate hiiglaste sugu jäi siiski püsima omaette rahvana Jotunheimi nimelises maanurgas. Sealt ilmuvad hiiud tihti jumalate vastu. Neid on kujutatud jumalate vastanditena, metsiku taltsutamatu looduse ja kaose jõududena jumalate korrastatud maailma kõrval. Paljud skandinaavia lood räägivadki aaside võitlusest hiiglastega.

Samas polnud kõik hiiud läbinisti kurjad ja osa neist on väga targad. Näiteks kostitab merehiid Ägir jumalaid pidusöökidega või on lausa jumalatega suguluses. Loki – kaval trikimeister – on küll sündinud hiidude seas, kuid aasid võtsid ta oma vennaks, kuni ta hiljem reeturlikult jumalatele hukatust kaasa tõi. Hiiglane Skadi abiellus aga isegi aasi Njördiga ning teda austati mägede jumalannana.

Nii on hiiglaste ja jumalate suhted mitmetahulised: konflikt ja sugulus põimuvad. Lõpuks ennustab mütoloogia, et Ragnaröki ajal koguvad hiiglased (eesotsas tulehiid Surtri ja Loki poolel seisvad koletised) väed ning toovad jumalatele viimse lahingu ja maailma hukatuse – see on jumalate ja hiidude igipõlise vastasseisu lõppvaatus.

Kääbused

Kääbused (vanapõhja dvergar) on väikesekasvulised maa-alused olendid, kes esinevad meisterlike seppade ja tarkade võlurite rollis. Legendi järgi tekkisid kääbused maailma loomise aegu hiiglase Ymiri ihu sees elanud vakladest. Kääbuste kodu on sügaval maa all, kaljude ja koobaste rüpes, kus nad kaevandavad metalle ja kalliskive.

Kääbused on kuulsad sepistajad – just nemad on valmistanud pea kõik tähtsamad jumalate ime-esemed ja relvad. Näiteks Thori vasar Mjöllnir, Odini oda Gungnir, Freyja kuldne kaelakee Brísingamen, Freyrile kuuluv laev Skidbladnir ning isegi Fenriri aheldanud õhkkerge köidik Gleipnir. Kõik need olid kääbuste kätetöö.

Seetõttu kehastavad kääbused mütoloogiamaailmas loovust ja osavust. Samas on nad sageli ka salakavalad. Mitmes loos püüavad kääbused jumalaid üle trumbata või neile lõkse seada, kuigi enamasti jäävad lõpuks ise kavaldatuteks. Nagu hiiud, ei kuulu kääbused jumalate soosikute hulka, kuid nende tööd ja artefakte vajavad nii jumalad kui ka inimesed.

Nornid

Nornid on kolm salapärast saatusejumalannat, kelle käes on kõikide olendite elulõngad. Nornide nimed on Urd (sümboliseerib Minevikku), Verdandi (Olevik) ja Skuld (Tulevik). Neid kujutatakse vana naiskolmikuna, kes istuvad maailmapuu Yggdrasili juurel Urdri allika ääres.

Seal peavad ka jumalad iga päev nõu ning kuulavad nornide targutusi maailma saatuse kohta. Nornid otsustasid jumalate, hiidude, kääbuste ja inimeste saatuse – iga sünd ja surm, iga võit ja kaotus on nende poolt ette määratud. Nornide otsused on vääramatud isegi aaside jaoks. Nii teavad Urd ja ta õed ette ka Ragnaröki sündmusi ja jumalate vältimatu huku aega.

Skandinaavia müütides seostatakse norne sageli ketrajatena. Neist räägitakse kui saatusekanga kudujatest või elulõnga ketravatest naisolevustest (sarnasus Kreeka moiradega), kuigi otsesõnu sellist kujundit Vanas Eddas kirjas pole. Igal juhul sümboliseerivad nornid kõrgemat paratamatust, mis valitseb üle kõigi teiste jumalate ja olendite.

Haldjad

Haldjad (alfid) on mütoloogias veidi varjatumad tegelased. Need on kaunid surematud olendid, justkui loodusvaimud või väikejumalad, kes asustavad omaette maailma Alfheimri. Haldjaid kirjeldatakse vähestes allikates otseselt, kuid on teada, et viikingiaja inimesed uskusid haldjatesse kui looduse ja viljakuse kaitsjatesse.

Põhjala pärimustes seostatakse haldjaid eriti Freyriga, sest pärast aaside ja vaanide leppimist anti Freyrile valitseda Alfheimri maa. See seob haldjad viljakuskultusega. Arvatavasti nähti neis maa viljakuse ja looduse jõudude vaimolendeid või esivanemate hingejõude. Haldjad ise müütides aktiivselt sündmustikku ei sekku, kuid inimeste maailmas usuti nende mõjutust.

On teada, et viikingid pidasid alfablót’i – sügisesi ohvritalitusi haldjate austamiseks ja lepitamiseks. Usuti, et haldjate soosing toob õnne ning nende pahameel võib põhjustada tõbesid või ebaõnne. Nii kujunes haldjatest omamoodi maa ja metsa kaitsjate ning õnne andjate klass mütoloogilises maailmapildis. Hiljem kristluse mõjul samastati haldjaid rahvapärimuses tihti inglite või deemonitega, kuid skandinaavia paganlikus usus olid nad austatud loodusjõudude esindajad.

Valküürid

Valküürid on üleloomulikud naised, kes valivad lahinguväljal langenud võitlejate hingi ja juhivad need Odini saali Valhallas. Nende peamine ülesanne on Odini nimel juhtida lahingut ja valida välja need, kes peavad langema. Valküürid on enamasti need, kes otsustavad võidu või kaotuse üle, kuid mõnikord teeb seda Odin. Pärast lahingut serveerivad valküürid langenutele mõdu ja istuvad nende pidulauas.

Kokkuvõttes moodustab skandinaavia mütoloogia rikkaliku panteoni, kus jumalad (aasid ja vaanid) elavad ja valitsevad, hiiglased astuvad neile vastu, kääbused meisterdavad jumalatele imeriistu, nornid juhivad kõiki salajase saatuse suunal ning haldjad kannavad hoolt looduse hea käekäigu eest. Need olendid ja nendevahelised suhted – olgu see sõprus või vaen – loovad tervikliku ja elava maailma, mis kajastab muinaspõhja rahvaste väärtusi ja arusaamu universumi toimimisest.

6. Ragnarök – jumalate lahing ja maailma lõpp

Skandinaavia mütoloogia kulmineerub ettekuulutusega, mille nimeks on Ragnarök. See on jumalate hukupäev, sündmuste ahel, mis toob kaasa maailma lõpu ja enamiku jumalate surma. Sõna Ragnarök tähendab vanapõhja keeles otseselt “jumalate saatus” või teise tõlgenduse järgi “jumalate hämarik”.

Legendi kohaselt oli Ragnaröki saabumine vältimatu. Seda ennustasid nii nornid kui ka prohvetid ja isegi kõige vägevamad jumalad ei suutnud seda ära hoida. Ragnarök ei saabu ootamatult. Sellele eelnevad mitmed hoiatavad märgid ja eeldused, mis annavad lähenevast lõpust aimu.

Ragnarök algab aaside jumala Balderi surma ja laastava kolmeaastase talve Fimbulwinteriga. Päike tuhmub ja maad raputavad maavärinad. Moraalset kaost on varemgi olnud, kus aasid oma vannet murdnud. Tulevik oli tume. Kurjad jõud hakkasid domineerima ja hävitama maailmarahu, levitades kurbust ja leina.

Tekib kosmoloogiline kaos, kus aasid võitlevad hiiglastega. Lõpuks, kui peaaegu kõik on langenud, astub tulehiid Surtr esile oma viimase hävitustööga. Ta on näinud, et jumalad ja hiiglased on üksteise hävitanud. Nüüd tõmbab Surtr mõõga ja süütab terve maailma leekidesse. Tekib hiigelpõleng, mis neelab kõik. Maa väriseb, mäed vajuvad kokku, taevad varisevad.

Tuli möllab kõikjal: “Päike mustub, maa vajub merre, taevast kukuvad säravad tähed. Leek tõuseb kõrgele taevasse endasse…” kuulutab Völuspá. See on maailma leegimeri – lõõm, mis põletab puhtaks vana maailma. Lõpuks neelab ookean tulejäänused ja maa vajub merepõhja. Saabub sügav pimedus ja vaikus. Nõnda leiab aset Ragnarök – jumalate häving ja maailma lõpp, just nagu ette kuulutatud.

7. Uus algus

Kuid Skandinaavia mütoloogias ei ole lõpp absoluutselt lõplik. Ragnaröki müüdi viimane osa räägib uuest algusest. Otsekui tuhast tõuseb fööniks, sünnib ka maailm taas. Kui leek ja veeuputus on oma töö teinud, kerkib maa uuesti merest, värske ja roheline. Hävingule järgneb uuestisünd. Päike on kadunud, ent nüüd tõuseb taevasse uus päike. See on vana Päikese tütar, kes võtab ema koha sisse ja valgustab uuestisündinud maailma.

Vähesed jäid ellu, kuid nad on olemas. Odini pojad Vidar ja Vali ning Thori pojad Modi ja Magni on imekombel tulekahju ja veeuputuse üle elanud. Nad kohtuvad maailma tühjal lagendikul, mis kunagi oli Asgard (Idavälja tasandik). Nendega liituvad peagi Balder ja Höðr, vennad, kes tulevad tagasi surnute maailmast Helist.

Nii saab kokku uus jumalate põlvkond, kes hakkab valitsema taastunud maailmas. Need nooremad jumalad meenutavad eelnenud sündmusi ja õpivad neist. Nende ümber on uus, viljakas maa, mis tärkab metsikult: põllud annavad vilja ilma kündmiseta, kalad hüppavad meres, kurjus on kadunud. Algab uus kuldne ajastu.

8. Uued inimesed

Kuid uus maailm vajab ka inimesi. Ka inimkond ei ole täielikult hävinud. Kaks inimest – mees ja naine – on Ragnaröki üle elanud, peitudes Yggdrasili sügavusse. Nende nimed on Líf (“Elu”) Lifthrasir (“Elujanu”).

Need kaks toitusid kastetilgast ja peitusid tule ja vee eest maailmapuu embusse. Nüüd, kui päike taas paistab, astuvad nad puu varjust välja elusana ja annavad alguse uuele inimkonnale. Nende järglased asustavad puhastatud maa ning asuvad taas elu edendama.

Uus päike paistab, viljad küpsevad, kurjus on kadunud – kuid kas Ragnarök võib korduda? Mõnes mõttes on müüt tsükliline: uus maailm sarnaneb esimesele, ehkki ilma vanade kurjuse allikateta. Nornid on alles ja ketravad edaspidigi saatuse lõngu. Uut maailma valitseb Balder koos ülejäänud ellujäänutega. Head ja süütud jumalad saavad lõpuks võimule.

9. Ragnarök ja 6. sajandi kliimakatastroof

Huvitaval kombel on teadlased püüdnud leida Ragnaröki müüdi tagamaadele paralleele ka reaalsest ajaloost. Üks intrigeeriv hüpotees seob Ragnaröki Fimbulwinteri (kolmeaastane karm talv enne maailmalõppu), 6. sajandil tegelikult aset leidnud kliimakatastroofiga.

Nimelt on teada, et umbes aastal 536 pKr toimus globaalne kataklüsm. Ilmselt mitme järjestikuse võimsa vulkaanipurske (või meteoriidi) tõttu paiskus atmosfääri nii palju tuhka ja tolmu, et päikesevalgus tuhmus mitmeks aastaks.

Mütoloogilise Fimbulwinteri kirjeldus (kolm aastat kestev pime ja viljatu talv) on tähelepanuväärselt sarnane tegelikkuses aset leidnud kliimakatastroofiga 6. sajandi keskpaigas. Aastal 536 pKr toimus rida loodusõnnetusi (arvatakse, et mitmed järjestikused vulkaanipursked või võimalik Maale langenud asteroid), mis paiskasid atmosfääri tohutul hulgal tuhka ja tolmu.

Selle tagajärjel päike tuhmus ning Maa kliima jahenes järsult. Algas aastatepikkune tolmune ja külm talv, kus suved jäid vahele ja temperatuurid langesid ebanormaalselt madalale. Allikad kirjeldavad, et “päike ei paistnud ja ilmastik oli tuhavines” – justkui püsiv hämarus kattis maad. Kaasaegsed ajaloolased on seda nimetanud lausa “kõige hullemaks aastaks inimkonna ajaloos”.

Kahtlemata oli see periood Põhja-Euroopas laastav. Kliima külmenemine põhjustas ikaldusi ja näljahädasid, mis raputasid ühiskondi. Arheoloogilised andmed viitavad, et Skandinaavia elanikkond kahanes tol katastroofiajal poole võrra, paljud surid nälga või lahkusid maadelt. Kriis kestis üle kolme aasta. Taevas oli kaetud tuhapilvega, saagid hävisid ja inimeste meeleheide kasvas.

Teadlased on oletanud, et niivõrd mastaapne sündmus jättis sügava jälje rahvaste kollektiivsesse mällu ja võis juttude ning legendidena põlvest põlve edasi kanduda. Rootsi arheoloog Bo Gräslund ja teised on hüpoteesina välja pakkunud, et 6. sajandi katastroof andis inspiratsiooni müüdile Ragnarökist, eriti sellele osale, mis kirjeldab päikese pimenemist ja kohutavat kolmeaastast talve ehk Fimbulwinterit.

Tõepoolest, Ragnaröki loos “mustub päike, maa vajub merre” ja “tähistaevas kaob, vennad võitlevad üksteisega”. Need motiivid kajavad hirmutavalt kokku 536.–539. aasta päriseluliste sündmustega, mil päikesevalgus kadus ja ühiskondlik kord lagunes. On tõenäoline, et viikingiaja inimesed, kes elasid paar sajandit hiljem, mäletasid läbi esivanemate juttude seda suurt “päikese surma” ja “kolme talve” kriisi.

Nii näiteks tõlgendasid uurijad Rootsi Röki ruunikivi saladuslikku tekstigi kui viidet just sellele õudsele ilmastikukatastroofile. Kivil mainitud “üheksa põlvkonda tagasi” toimunud sündmus võib viidata 6. sajandi päikese pimenemisele, mis toona tõlgendati maailma lõpu endena. Seega, Fimbulwinteri ja Ragnaröki kirjeldused müütides võivad sisaldada folkloorseks muutunud mälestusi reaalsest kliimakataklüsmist.

Muidugi on Ragnarök eeskätt religioosne ja mütoloogiline visioon, mis koondab endas terve maailma tsükli filosoofiat – selle loomist, kuldaega ja hävingut ning uuestisündi. Ent tõsiasi, et müüdi detailid (päikese mustaks muutumine, kolm talve, üleilmne nälg) ühtivad nii hästi konkreetse ajaloolise sündmusega, näitab, kui võimsalt mõjutas keskkonnakatastroof inimeste kujutelmi.

Nii nagu viikingiaja kiviraidurid hoiatasid ruunikividel tulevaste põlvede jaoks “pimeda päikese” eest, jutustasid ka skaldid lugusid Ragnarökist, mis võisid noid mälestusi peegeldada. See on paeluv näide sellest, kuidas müüdid võivad kätkeda tõeterasid, põimides kosmilist visiooni ajalooliste kogemustega. Sarnaselt nagu kreeklaste veeuputuse müüt või Piibli seitse ikaldusaastat võivad viidata tegelikele sündmustele, võib ka skandinaavlaste jumalate hämariku legend olla osati inspireeritud päriselust.

Kokkuvõttes pakub Ragnaröki ja 6. sajandi kliimakatastroofi seos huvitava vaatenurga müütide tekkimisele. Muistne ühiskond tõlgendas looduskatastroofi religioosse narratiivina, mis kandis edasi hoiatusi ja õpetusi.

Ragnarök on niisiis rohkem kui fantaasia. See on kollektiivnemälestus millestki, mis raputas maailma kord varem ning hoiatus, et ka suurimad tsivilisatsioonid pole kaitstud looduse stiihia eest. Viikingite apokalüpsis kõnetab meid jätkuvalt, tuletades meelde inimkonna haavatavust ja uue alguse lootust ka pärast suurimat kriisi.

 Prindi