17: Eddad – Skandinaavia paganliku mütoloogia allikad

1. Mis on Eddad?

Eddad – Vanem Edda ja Noorem Edda on kaks keskajast pärit Islandi kirjandusteost, mis koos moodustavad kõige olulisemad allikad Põhjala (skandinaavia) paganliku mütoloogia tundmaõppimiseks.

Mõlemad Eddad on keskse tähendusega tänapäeva arusaamale viikingiaja jumalatest, maailma loomisest ja kangelasmüütidest. Neid peetakse põhjalikuks ja detailseks allikmaterjaliks, millele tugineb meie praegune teadmine germaani ja skandinaavia mütoloogiast.

Vanem Edda (tuntud ka kui Poeeetiline Edda ehk Edda luuletused) on kogumik muinasaegseid skandinaavia mütoloogilisi ja heroilisi luuletekste, mis on kirja pandud vanapõhja keeles ning säilinud mitmes keskaegses käsikirjas. Vanema Edda tekstid kajastavad muistset maailmapilti. Neis leiduvad laulud kirjeldavad universumi tekkimist ja hävimist, jumalate tegusid, müütilisi olendeid ning muistseid kangelasi. Need luuletused on sageli esitatud dramaatiliste dialoogidena või kõnedena ning neid iseloomustab arhailine stiil ja lakooniline väljendusviis.

Noorem Edda (tuntud ka kui Proosa-Edda või Snorri Edda) on 13. sajandi algul koostatud proosateos, mis toimib skaldiluule õpikuna ning sisaldab süsteemse ülevaate vanast skandinaavia mütoloogiast. Noorem Edda esitab mütoloogia lugusid proosas narratiivse tervikuna. Ehkki Nooremas Eddas leidub rohkesti viiteid ja isegi otseseid katkendeid luulelistest allikatest (paljud neist kattuvad Vanema Edda lauludega), on see teos kirjutatud selges ja eesmärgipärases proosas. Noorem Edda annab lugudele ühtse raamistikuga esitluse ning seletab muinaslugude tähendust, tehes müüdid arusaadavaks hilisema aja lugejale.

Seeläbi täiendavad kaks Eddat teineteist: Vanem Edda säilitab otseselt muistsed värsivormis pärimused, Noorem Edda aga tõlgendab ja süstematiseerib neid, tagades, et muistsete jumalate ja kangelaste lood ei ununeks ka sajandeid pärast paganliku ajastu lõppu.

2. Vanem Edda

Vanem Edda ei ole ühe kindla autori looming, vaid anonüümsete rahvapäraste laulude kogumik. Vanema Edda luuletused on pärit suulisest pärimusest ja neid loodi ning anti edasi põlvest põlve arvatavasti juba 9.–11. sajandil.

Teadlaste hinnangul on Edda laulud lõplikult kirja pandud 13. sajandil. Kõige olulisemaks allikaks on Codex Regius’e käsikiri, mis kirjutati Islandil umbes 1270. aasta paiku. Codex Regius (ladina keeles “Kuninga raamat”) sisaldab valdava osa tänapäeval tuntud Edda lauludest ning on seetõttu hindamatu väärtusega säilik Islandi ja germaani mütoloogia uurimisel. Võib öelda, et Vanem Edda on ühtaegu “vana ja noor”: noor keskaegse käsikirjana, ent väga vana oma pärinemise poolest, kandes edasi muistsete aegade suulist kultuuri.

Vanema Edda tekstide kirjapanek toimus kristlikus keskkonnas. Tõenäoliselt tekkis vajadus kirja panna suuline pärand just soovist säilitada rahvapärimust ja muistseid lugusid ajal, mil vana usund oli juba ununemas. Islandi mungad või õpetlased, kes tundsid huvi oma rahva poeetilise pärandi vastu, võisid anonüümselt need laulud käsikirjadesse koondada, et need tulevastele põlvedele talletada.

Seega oli Vanema Edda loomine üldisem kultuuriline protsess: muinaslugude kandumine suulisest pärimuskultuurist kirjakultuuri. Sellise protsessi käigus võis osa lugusid saada mõjutusi ka toonastest kristlikest või õukondlikest väärtustest, kuid tervikuna on Vanema Edda laulud säilinud üsna autentsel kujul, peegeldades muinasaja väärtushinnanguid, uskumusi ja poeetilist stiili.

Vanema Edda tekstide autorid ja kirjapanek

Vanema Edda tekstid tekkisid aja jooksul rahvapärimuse ja suulise luuletraditsiooni viljana. Nende konkreetseid autoreid ei ole võimalik nimetada. Iga laul on tõenäoliselt kujunenud mitme lauliku ja jutuvestja loomingulise töö tulemusel, muutudes ja täiustudes suulise pärandumise käigus.

Edda laulude algupära ulatub viikingiaega (u 9.–10. sajand) või isegi varasemasse perioodi, kus skandinaavia ühiskonnas edastati muistendeid suuliselt peoõhtutel ja pidustustel. Need luulelood (nii jumalate kui kangelaste teemal) olid osa elavast suulisest kultuurist. Neid esitati lauldes või deklameerides, kasutades alliteratsiooni ja kindlaid värsimõõte, mis aitasid meelde jätta pikki tekste ilma kirja abita.

Suulises keskkonnas oli iga esitus loominguline akt. Igal skaldil võis olla veidi erinev stiil või rõhuasetus, nii et laulud varieerusid ajas ja ruumis. See tähendab, et Vanema Edda luuletused ei olnud fikseeritud ühel hetkel ühe autori poolt, vaid kujunesid kollektiivselt ning eksisteerisid mitmekesistena. Kui lõpuks need lood kirja pandi, toimus paratamatult teatud fikseerimine – elavast suulisest varieeruvusest sai konkreetne tekst käsikirjas.

3. Noorem Edda

Noorema Edda autor on teada. Selle teose pani kirja Islandi skald (luuletaja), ajaloolane ja pealik Snorri Sturluson umbes aastal 1220. Snorri Sturluson (1179–1241) oli väljapaistev Islandi kultuuri- ja poliitikategelane, kes tegutses 13. sajandi alguses ning kelle sulest pärineb lisaks Nooremale Eddale ka mitmeid teisi tähtteoseid, nagu saagakogumik Heimskringla. Noorem Edda oli seega teadlikult ühe autori poolt loodud teos, mille kirjutamisajaks peetakse enamasti aastaid 1220–1225.

Noorema Edda loomise kontekst on hästi dokumenteeritud. 13. sajandi alguseks oli Islandi ühiskond juba ligi kaks sajandit olnud kristlik (ametlik ristiusustamine toimus aastal 1000), kuid viikingiajast pärit skaldide luuletraditsioon oli endiselt au sees.

Samas hakkas vanade paganlike müütide ja kenningite tundmine kiiresti hääbuma, kuna uued põlvkonnad polnud enam otseselt seotud esivanemate usundiga. Skaldiluule, mis kasutas rohkeid kenninguid (peidetud kujundeid ja poeetilisi ümbersõnu), muutus üha arusaamatumaks, sest noortel luuletajatel puudus taustateadmine nendes peituvate mütoloogiliste viidete kohta.

Snorri Sturluson võttis ette Noorema Edda koostamise just selleks, et pakkuda noortele skaldidele õpikut – käsiraamatut, mis selgitaks vanade laulude vormi ja sisu ning talletaks paganliku mütoloogia teadmised kirjalikult. Snorri teose eesmärk oli seega didaktiline: säilitada muistse luulekeele mõistmiseks vajalik pärimus ning õpetada, kuidas luua luulet vana traditsiooni vaimus.

Noorem Edda on koostatud süstemaatiliselt. Snorri lisas teosele proloogi ja jaotas sisu kolmeks osaks (müütiline ülevaade Gylfaginning, poeetiliste ütluste ja kenningute kogumik Skáldskaparmál ning värsimõõtude kataloog Háttatal), et pakkuda nii üldharivat mütoloogia kokkuvõtet kui ka spetsiifilisi juhendeid skaldidele.

Oluline on toonitada, et Snorri kirjutas kristlikul ajastul. Ta püüdis seletada ja õigustada vanade jumalate lugude talletamist viisil, mis oleks tema kaasaegsetele vastuvõetav. See peegeldab keskaegse Islandi kahepidist suhtumist paganlikku pärandisse – osa püüdis seda unustada, ent Snorri ja temataolised pidasid mütoloogiat oluliseks kultuuripärandiks, mida tuli säilitada.

Snorri Sturluson ja Noorema Edda koostamine

Snorri Sturluson oli 13. sajandi alguse Islandi poliitik, skald ja ajaloolane, kelle panus kultuuri oli määrava tähtsusega. Ta sündis aastal 1179 mõjukasse Sturlungite suguvõssa ning sai noorena hea hariduse. Snorri tegutses ka riigimehena. Ta valiti kahel korral Islandi lögsögumanniks (Alþingi seaduselugejaks), mis näitab tema suurt autoriteeti tollases ühiskonnas.

Tema huvi muistse pärandi vastu ühendas endas nii akadeemilise vaimsuse kui ka praktilise eesmärgi. Snorri nägi, et kristlikul ajastul hakkab kahanema arusaamine skaldide keerulisest luulekeelest ja vanadest müütidest, mis selles peituvad. Seepärast asus ta umbes aastal 1220 koostama Edda nimelist teost, mille abil noored poeet-harrastajad võiksid õppida vanu vorme ning mõista viiteid paganlikule mütoloogiale. Snorri Noorem Edda (mida nimetatakse ka Snorri Eddaks) valmis tõenäoliselt aastatel 1220–1223.

Snorri roll Noorema Edda lõplikul kujundamisel oli kõikehõlmav. Ta oli nii materjali koguja, autor kui ka toimetaja. Kuna Snorri ise oli andekas luuletaja ja sügavalt tuttav skaldide traditsiooniga, integreeris ta teosesse palju varasemast suulisest pärandist pärit luulenäiteid.

Samas struktureeris Snorri need müüdid ümber järjepidevaks narratiiviks, kasutades raamloona Gylfi-nimelise kuninga ja jumalate vahelist küsitlemist (Gylfaginningus). Ta kirjutas ka sissejuhatuse (proloogi), kus esitas teatud euhemeristliku seletuse. Nimelt väitis ta, et vana paganlik usk tekkis sellest, et targad inimesed (aasid) rändasid kunagi idast (Aasiast) põhja ja hakati seal jumalatena austama.

See oli Snorri teadlik valik, et põimida kristlik maailmavaade vanade lugudega. Ta ei kuulutanud otseselt vanu jumalaid tõelisteks jumalusteks, vaid selgitas nende lugusid kui muistset pärimust “vana aja vägevate isikute” ümber. Niisugune lähenemine võimaldas tal koguda ja esitada paganlikke müüte ilma kiriku poolt ebasoosingusse sattumata. Noorem Edda on seega omamoodi kompromiss teoloogilise mõtte ja rahvapärimuse vahel.

Snorri Sturlusoni roll Noorema Edda lõpliku kuju andjana tähendab, et just tänu temale on meil tänapäeval olemas süstematiseeritud tervikpilt skandinaavia jumalate maailmast. Ilma Snorrita oleksid paljud müüdid säilinud vaid katkendlikult või üldse kaduma läinud. Tema töö on võrreldud koguni muinasteadmiste päästmisega unustusest.

Snorri tegutses ühtaegu kirjutaja-kogujana ja vahendajana vana ja uue maailma vahel. Kuigi ta tugines allikmaterjalile, peegeldab Noorema Edda lõplik tekst oluliselt Snorri enda intellektuaalseid valikuid, rõhuasetusi ja ajalookäsitlust.

Snorri traagiline surm 1241. aastal (ta mõrvati poliitiliste intriigide käigus) katkestas küll tema tegevuse, kuid Noorema Edda käsikirjad jätkasid oma elu. Snorri Edda tunnustus oli sedavõrd suur, et hilisematel sajanditel nimetati seda lihtsalt “Eddaks “.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Snorri Sturluson oli mees, kes ühendas teadmised ja loovuse – tema isikust ja ajast lähtus Noorema Edda koostamine ning tema roll teose lõplikul kujul oli määrav, tehes temast ühe keskseima kuju skandinaavia mütoloogia ajaloo jäädvustamisel.

4. Kokkuvõte

Vanem Edda ja Noorem Edda on mõlemad asendamatud allikad Põhjala mütoloogia jaoks, kuid erinevad vormilt ja eesmärgilt. Üks on muistne laulude kogumik – anonüümne, poeetiline ja arhailine; teine on teadlikult koostatud õpperaamat – autorlik, proosaline ja süsteemne. Mõlemad koos annavad tervikliku pildi viikingiaja uskumustest ja lugudest, mis on mõjutanud Põhjamaade kultuuripärandit kuni tänapäevani.

5. Allikad

• Encyclopædia Britannica – Edda (Icelandic literature).
• Encyclopædia Britannica – Codex Regius (Poetic Edda manuscript).
• Vikipeedia (eesti keeles) – Vanem Edda.
• Vikipeedia (eesti keeles) – Noorem Edda.
• Edith Marold (2017). “Snorra Edda as a Source of Mythology”. Teoses Poetry from Treatises on Poetics, Skaldic Project Vol. 3.
• Gísli Sigurðsson (2014). “The Oral Background of the Eddas and Sagas”. Classics@ Journal (Harvard University).
• Mythology StackExchange – Difference between the Prose Edda and Poetic Edda (community answer).
• TheCollector.com – Snorri Sturluson: Our Most Important Source for Norse Myth? (2023).

 Prindi