18: Jumal Odin ja tema kultus

1. Sissejuhatus

Odin (vanapõhja keeles Óðinn, tuntud ka nimekujudega Woden, Wotan, Oden) on Põhjala mütoloogia keskne jumalus, keda peetakse aaside pealikuks ehk Põhjala jumalate valitsejaks. Teda on nimetatud Kõikide isaks (vananorra Alföðr), sest paljud teised jumalad on kas tema lapsed või järeltulijad.

Odin on mitmetahuline jumal. Ta on sõjapealik ja langenud sõjameeste koguja, tarkuse ja teadmiste otsija, müstik ja nõidusevaldaja, luule ja lausumiste andja ning surnute hingede juht. Tema kultus ulatus laialt germaani rahvaste seas rauaajal ja viikingiajal, mõjutades tollaseid uskumusi, ühiskonda ja isegi geograafilisi kohanimesid.

Alljärgnevalt käsitleme teaduslike tõlgenduste põhjal Odini tekke- ja levikulugu, tema kohta mütoloogias ja sõjameeste seas ning võimalikke seoseid Baltikumi ning Eesti aladega. Samuti vaatleme, kuidas on Eesti uurijad Odini ja tema kultust käsitlenud.

2. Odini päritolu ja varane kultus

Millal, kus ja kuidas tekkis Odin kultus?

Odini kui jumaluse juured ulatuvad germaani muinasusundisse. Keeleteadlased seostavad nime Odin germaani algkeele sõnatüvega wod- (‘raev, meeletus, ekstaas’), mis viitab Odini algsele iseloomule raevuka ekstaatilise sõjajumalana.

Esimesed kirjalikud viited tema kultusele pärinevad antiikautor Tacituse ajast (1. saj pKr), kes võrdles germaanlaste ülimat jumalat Merkuriga – arvatavalt pidas ta silmas Wodenit ehk Odinit. Arheoloogilised leiud (nt väiksed odaotsad ja kujutised), samuti varased rändajate ajastu germaani luuletused osutavad, et Odin oli tuntud nii Lääne- kui Põhjagermaani hõimude seas juba esimestel sajanditel pKr.

Odini tähtsus kasvas märgatavalt rahvasterändamise perioodil (u 4.–6. saj pKr), mil germaani hõimud olid pidevas sõjategevuses nii omavahel kui ka Rooma impeeriumiga. Uued ühiskondlikud olud soosisid sõjapidamise ja võimu jumala esiletõusu ja just sel ajal tõusis Odin üheks kõige mõjukamaks jumalaks germaanlaste panteonis.

Odini kultust viljelesid algul eelkõige sõdalaste salgad ja hõimupealikud, kellele see ekstaatiline sõjajumal pakkus kaitset ja võitu lahingus. Samas kummardasid germaanlased lisaks Odini kultusele ka teisi jumalaid. Tavaline rahvas austas rohkem äikesejumal Thori ja viljakusjumalaid Freyd ja Freyrit.

Odin ei olnud ainus jumalus

Odin ei olnud kunagi “ainus jumal” – germaani ja skandinaavia usund oli polüteistlik (mitmejumalausk). Odin kuulus aaside hulka, mis on Põhjala jumalate suguvõsa nimetus. Sõna aasid (ainsuses aas ehk vanapõhja áss) tähendab skandinaavia mütoloogias nooremat jumalate põlvkonda. Etümoloogiliselt tuleneb see proto-germaani sõnast ansuz, mis tähendas jumalat või jumalikku väge.

Aasid (nagu Odin, Thor, Baldr, Frigg jt) olid sõjakad ja taevased jumalused, kellele vastandusid vanemad viljakusjumalad vaanid (Njörd, Freyr, Freyja jt). Juba germaani varases usundis eksisteeris terve panteon. On viiteid sellele, et enne Odini võimsuse kasvu võis Týr (Taara) olla sõjajumalana olulisel kohal, samuti austati taevajumalat ning maajumalannat Nerthust.

Seega oli Odin algusest peale üks jumalatest paljude seas. Hiljem mütoloogias kujutatakse aasijumalaid ja vaanijumalaid isegi omavahel sõdivat (aaside ja vaanide sõda), mis võib sümboliseerida erinevate usundite või kultuurikihtide ühtesulamist. Sõna “aasid” ise tähistab seega Põhjala peajumalaid, kes vastavalt müütidele elasid Asgardis ja valitsesid maailma.

3. Odini kultuse jõudmine Skandinaaviasse

Skandinaaviasse jõudis Odini kultus arvatavasti germaani hõimude rändamise ja kultuurivahetuse kaudu. Üks teooria väidab, et Odin polnud Põhjala algupärane jumalus, vaid tema kultus toodi Skandinaaviasse väljastpoolt varase rauaaja lõpul. Teadlased on oletanud, et Odin võis levida põhja poole mandri germaanlastelt (näiteks Taani või Põhja-Saksa aladelt) umbes 4.–6. sajandil pKr, kui toimusid suured ränded ja kontaktid Põhja-Euroopa rahvaste vahel.

Norra ja Rootsi aladele võidi Odini kultus tuua läbi Taani, mida kinnitavad Taanist ja Lõuna-Skandinaaviast leitud ohvripaigad ja sõdalaste matused, mis viitavad Odini-sarnastele rituaalidele 5.–6. sajandil. Näiteks rituaalsed poomised Rootsis 5. sajandi paiku on seostatud sõjajumalale ohverdamisega. Inimohvrid riputati üles, meenutades Odini eneseohverdust ja viidates just tema kultusele.

Legendides leidub ka hilisemat euhemeristlikku seletust. 13. sajandi islandi kroonikas (Snorri Sturlusoni “Ynglingite saagas“) väidetakse, et Odin ise oli võimas maine pealik, kes rändas Aasiast (Asagardist) Skandinaaviasse, tuues kaasa oma rahva ja jumalakultuse. Snorri loo järgi asus Odin esmalt Taanisse ja Rootsi alale ning õpetas sealsetele rahvastele kunste ja uskumusi, mistõttu teda hakati austama jumalana.

See muistend peegeldab ilmselt rahvapärimust, mis püüdis seletada, miks nende jumalate seas on paralleele lõunapoolsete maade müütidega (näiteks seos Aasia nimega). Kuigi see pole ajalooline tõsiasi, viitab see arusaamale, et aasijumalat (sh Odinit) peeti kunagi võõrsilt tulnuks.

Tegelikult on tõenäoline, et Odini kultus kujunes Skandinaavias välja pikema aja jooksul kohalike usundite ja sisserännanud germaani sõjameeste uskumuste segunemisel. Alates viikingiajast (8.–11. saj) oli Odin juba kindlalt Skandinaavia peajumal ning teda kummardati laialdaselt kogu Põhjamaades.

4. Odin jumalana mütoloogias

Ühe silmaga habemik

Odin on Põhjala mütoloogias äärmiselt mitmekülgne tegelane, kellel on hulgaliselt hüüdnimesid ja rolle. Mütoloogias kujutatakse teda tavaliselt vana ühe silmaga habemiku kujul, kes kannab laia kübarat või kapuutsiga mantlit ning rändab ringi tundmatuna.

Ühe oma silma kaotas Odin meelega. Ta ohverdas selle Mímiri tarkuseallikale, et juua allikast ja saada üleloomulik teadmine kogu maailma mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Nii sümboliseerib Odini üks silm tema valmisolekut piiramatute teadmiste ja selgeltnägemise nimel ohvreid tuua.

Lisaks ohverdas Odin iseennast. Ta riputas ennast Yggdrasili maailmapuu külge ning rippus seal üheksa päeva ja ööd, haavates end oma oda Gungniriga. Just nii saavutas ta teadmise ruunidest ehk salajastest maagilistest märkidest. See müüt rõhutab Odini eesmärki koguda saladuslikku tarkust ja võimu ka kõige raskemate katsumuste hinnaga.

Võlur ja šamaan

Odin on tuntud ka võluri ja šamaanina. Ta valdab seidr’i (nõiamaagia) kunsti, mida ta õppis jumalanna Freyja käest. See oskus võimaldas tal näha tulevikku, mõjutada sündmusi maagiliselt ja muuta oma kuju. Teda hüüti seetõttu ka Sõnade Isaks ja Laulikuks, sest Odin tõi maailmale luuleanni (müüdi järgi varastas ta hiidudelt luulemõdu ja jagas seda inimestele).

Sõja- ja surmajumal

Sõja- ja surmajumalana oli Odin samuti silmapaistev. Tal on lisanimed Sigrföðr (‘võiduisa’) ja Valföðr (‘langenuisa’), sest ta otsustab lahingutes, kellele annab võidu ja kes sureb. Langenud sõjamehi peeti tema lapsendatud poegadeks. Need vaprad hinged viidi lahinguväljalt valküüride poolt Valhallasse, Odini taevasesse sõjasalka, kus nad valmistuvad viimsepäevalahinguks. Odinil on seega sihiks koguda endale kõige vapramad sõdalased, et neid maailmalõpu Ragnaröki ajal jumalate poolel võideldes kasutada.

Odini atribuudid

Odini atribuutide hulka kuuluvad oda Gungnir, mille viskega ta alustas muistse aaside ja vaanide vahelise sõja, ning kaheksajalgne hobune Sleipnir, kiireim ratsu, kellega Odin rändab üle maailma ja isegi allilma.

Odinile kuuluvad ka kaks kaarnat Huginn (‘Mõte’) ja Muninn (‘Mälu’), kes lendavad iga päev üle maa ning kannavad tagasi peremehele uudiseid kõige kohta, mis toimub. Kaarnad sosistavad Odinile kõrva kõik, mida nägid, mis annab talle ülevaate maailma asjadest. Seepärast hüütakse Odinit ka Rongajumalaks (kaarnajumalaks).

Lisaks on Odinil kaks hunti nimega Geri ja Freki, kes valvavad tema trooni juures ning keda Odin toidab. Ta ise elatub veinist, andes toidu huntidele. Need loomad rõhutavad Odini seost surmaga (röövlinnud ja -loomad lahinguväljal).

Samuti on Odinil maagiline sõrmus Draupnir, millest iga üheksa öö järel tilgub kaheksa uut kuldsõrmust – see sümboliseerib küllust ja igavest taastumist.

Kõigi nende omaduste tõttu oli Odin korraga hirmuäratav sõjapealik ja salapärane tarkmees. Tema eesmärgid mütoloogias on suunatud eeskätt teadmiste kogumisele ja Ragnaröki vältimatuks sõjaks valmistumisele. Ta püüab iga hinnaga tugevdada jumalate positsioone (nt sidudes Fenririt, otsides ennustusi tuleviku kohta) isegi teades, et saatus (nornide määratud Ragnarök) on paratamatu.

Odini iseloomu on kirjeldatud ettearvamatuna ja salakavalana. Ta võib petta või moonduda soovitud eesmärgi saavutamiseks, ent samas austab ta vaprust ja tarkust teistes.

5. Ülikute ja sõdalaste jumal

Odin saavutas erilist populaarsust just viikingiaja (8.–11. saj) sõdalaste ja ülikute seas. Põhjus peitub tema funktsioonides. Odin oli sõjajumal, kes andis võidu või kaotuse oma suva järgi. Ta oli samuti lahingus langenute koguja, mis tegi temast sõdalaskultuuri silmis austusväärse kuju.

Viikingiaegses Skandinaavias austasid Odinit eeskätt kuningad, pealikud ja sõjamehed, kuna usuti, et just tema otsustab lahingu käigu ja sõjameeste saatuse. Sõdalased pöördusid Odini poole enne lahinguid, ohverdasid talle loomi või vange ja palusid temalt võidukat sõjaõnne. Oli tavaks pühendada Odinile tapetud vaenlase sõjasaak ning mõnel juhul ka inimohvrid. Näiteks riputati vangid või kuningad üles pühades hiites Odini auks, matkides niiviisi jumala enda ohverdamist.

Adam Bremeni kroonika (11. saj) kirjeldab Uppsala templi juures toiminud pidustusi, kus iga üheksa aasta tagant ohverdati Odinile 9 isikut igast liigist (sh inimesed) ning kehad riputati templi lähedal hiies püha puu otsa. Sellised ohvrid pidid tagama jumala soosingu ja hea õnne võitluses.

Sõdalaste suhtumine Odinisse oli kahetine. Ühest küljest imetleti ja austati teda kui võidukuse andjat. Teda hüüti Võidu isaks ning usuti, et julged vaprad mehed pääsevad pärast surma tema sõjasalgas Valhallasse pidutsema. Teisalt teati, et Odin on kapriisne jumal – ta võis olla lahingus petlik ja muutliku meelega. Mütoloogias naerab Loki selle üle, et Odin on ebajärjekindel sõpruses ja sõjas, kord toetades üht, kord teist poolt. Seega pidid sõdalased alati arvestama, et Odini soosing on ebakindel.

Selline ettekujutus jumalast sobis viikingimentaliteediga. Langemist lahingus peeti auasjaks ning uskumus, et Odin ise valib vapraimad enda juurde, andis sõjameestele motivatsiooni kangelaslikult võidelda.

Paljud viikingiaja ülikud püüdsid ka oma suguvõsa Odini kaudu legitimeerida. Legendid sugupuudest algasid tihti Odinist, kes oli muistsete kuningate esiisa. Seeläbi kinnistati Odini kultus valitsejate võimukultuse osana.

Berserkrid ja ulfhedinnid – eriliselt raevukad sõdalased – pidasid end Odini eriõnnistusega võitlejateks, kes lahingueufoorias langesid omamoodi transsi (Odini “raev”) ja kellele relvad justkui ei hakanud.

Kokkuvõttes sai Odinist ülikuile ja sõdalastele kaitsejumal, kelle poole pöörduti võidu, tarkuse ja surmajärgse au nimel. Tavalisem talurahvas eelistas samal ajal ohverdada pigem Thorile või viljakusjumalatele, sest Odin tundus igapäevases elus liiga ettearvamatu ja ohtlik.

6. Odin Balti maade hõimupiirkondades

Otseselt Balti hõimude (nt läti, leedu eelkäijate) traditsioonides Odin kui selline ei figureerinud, sest nende panteonid olid erinevad (nt Baltimaade äikesejumal Perkūnas jne). Küll aga jõudis Odini kultus Balti aladele Skandinaavia viikingite mõju kaudu.

Viikingiajal oli tänapäeva Läti ja Leedu ala tihedalt kaubandus- ja sõjaretkede teel, mistõttu tekkis sinna mõnel pool skandinaavlaste asulaid. Märkimisväärne on näiteks Grobiņa asula Kuramaal (Läti läänerannikul), kuhu 7. sajandil saabusid rootsi viikingid ja rajasid koos kohalike kuralastega segakogukonna. Grobiņas arheoloogilised leiud viitavad (sh skandinaavia tüüpi matmisviisid ja isegi ainulaadne pildikivi), et seal elas 7.–9. sajandil märkimisväärne skandinaavlaste koloonia.

On põhjust arvata, et need asukad tõid endaga kaasa ka oma jumalad, sealhulgas Odini. Samuti on viikingiaegseid Skandinaavia mõju tunnuseid leitud Kuramaa teistest keskustest ja ka Daugava jõe suudmealadelt. Näiteks Riia lähedal on leitud viikingiaegseid esemeid ja Skandinaavia päritolu nimesid mainitakse kroonikates. Sel perioodil (8.–10. saj) võisid Odinit austada eelkõige seal viibinud skandinaavia kaupmehed ja sõjamehed, kuid kohalike balti hõimude seas ta iseseisva kultusena ilmselt kanda ei kinnitanud. Neil olid omad jumalad ning viikingid jätsid pigem üksikuid kultuurimõjusid.

Ka Prantsuse kroonik Rudolf Fulda mainib 9. sajandil idapoolsetest rahvastest rääkides jumalat nimega “Oden”, keda need rahvad austavat. On arvatud, et jutt võis käia kas idaslaavlastest või baltlastest, kuid kindlaid tõendeid selle kohta napib. Tõenäolisem on, et Odin oli tuttav nimi Balti rahvastele läbi viikingite ning juhukontaktide kaudu (nt kaubavahetus, ühisretked).

1219. aastal toimunud Lindanise (Tallinna) lahingus Taani kuninga ja eestlaste vahel mainitakse, et liivlaste malevas oli ka rootslasi, kes ehk veel mäletasid oma paganlikke jumalaid. Ent selleks ajaks oli enamik Skandinaaviast juba ristiusustatud, seega avalikult Odinile kultust ei peetud.

Kokkuvõttes võib öelda, et Odini kultuse levik Balti riikide alal oli piiratud ja episoodiline, seotud peamiselt viikingiaegsete skandinaavlaste kohaloluga sadamates ja asulates (7.–10. saj). Selliste mõjude jäljed on pigem arheoloogilised ja kohanimelised kui kirjalikud.

7. Odin Eesti aladel

Eesti alade puhul on lugu sarnane Läti omaga. Kohalikud muinas-eestlased austasid oma jumalaid (nt taevajumal Uku, metsa- ja viljakusvaimud jt) ning otseseid tõendeid Odinile kui eraldi kultusobjektile napib. Siiski on kaudseid märke Skandinaavia mõjust, mis viitavad Odini tuntusele siinsetel aladel.

Seos kohanimedes

Esiteks on kohanimed. Mitmes vanemas allikas esineb Eesti paikade nimesid, mis seostuvad Odiniga. Näiteks Otepää (Lõuna-Eestis) on Henriku Liivimaa kroonikas (13. saj) kirja pandud kujul Odenpe ja Odempe. Kuigi see nimi tähendab tõenäoliselt eesti keeles “Oti pää” ehk ‘karu pea’ (viitega linnamäe kujule), on huvitav, et kroonika kirjapanekus kasutati just Odiniga sarnast nimeosa. See võib olla juhus, kuid mõned on spekuleerinud, et võib-olla oli Skandinaavia pärimuses Otepää mägi seotud mõne Odinist kõneleva legendiga.

Kindlam jälg on Lääne-Eesti saartelt. Osmussaar (väike saar Loode-Eestis) on rootsikeelse ajaloolise nimega Odensholm, mis sõna-sõnalt tähendab “Odini saart”. See nimi tuleb rannarootslastelt, kes saart asustasid. Rahvapärimuse järgi usuti, et Osmussaar ongi Odini matusepaik. Legend räägib, et Odin lendas kaugest maalt just sellele saarele surema ja maeti sinna suurte kivide alla. Teada on isegi konkreetne jutt: Vene sõjavägi lõhkunud Osmussaarel ühe hiiglasliku rändrahnu ehituskiviks. Rannarootslased uskusid, et see kivi oli Odini hauakivi. Niisugune pärimus viitab otseselt Odiniga seotud kultuslikule mälestusele Eesti rannikul.

Viikingiaegsed kontaktid

Teine oluline aspekt on viikingiaegsed kontaktid. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et viikingiajal (8.–11. saj) külastasid ja mõnikord ka asusid Skandinaavia päritolu inimesed Eesti rannikule ja saarele. Näiteks on Saaremaal Salme külas avastatud kaks 8. sajandist pärit viikingite laevmatust, kus puhkavad Rootsi Mälari piirkonna sõjamehed. See näitab otseselt skandinaavlaste kohalolekut Eesti pinnal. Neil sõdalastel olid tõenäoliselt kaasas oma uskumused, sealhulgas austus Odini vastu.

Samuti on Viikingiaja kaubatee “Idatee” kulgenud läbi Eesti ranniku, tuues siia Rootsi ja Taani viikingeid, kes võisid ajutiselt paikneda näiteks Saaremaa, Hiiumaa ja mandri sadamates. Tõenäoliselt tõi Odini kultuse Eesti aladele 9.–10. sajandil just rändrahvana liikunud Skandinaavia viikingid, eeskätt rootslased ja taanlased. Nende mõju avaldus pigem läbi segakultuuri. Läänemaal asusid alates 13. sajandist alaliselt rannarootsi kogukonnad (juba kristluse ajal), kuid nad säilitasid mälestusi Odinist kohanimedes nagu Odensholm (Osmussaar).

On võimalik, et mõni Odinile pühendatud ohver või rituaal toimus ka viikingite osalusel Saaremaal või Läänemaal. Näiteks kui viikingid ja kohalike eestlaste väed ühiselt sõjaretkel olid, võidi enne lahingut Odinile ohvreid tuua.

Taani allikad 13. sajandist mainivad, et Saaremaa meresõitjad (keda ristisõdijad pidasid piraatideks) hüüdsid hädaolukorras appi jumalat nimega Tharapita. On arvatud, et kui need meresõitjad juhtusid olema segarahvusest, võidi Tharapita kõrval ka Odinile mõelda (vt järgmist peatükki).

Ent üldjoontes jäi Odin Eesti muinasusundis kõrvaliseks. Ta oli tuntud nime ja legendina, kuid päris kohalikuks jumalaks ta ei saanud. Pigem sulandus Odin hiljem rahvapärimuses kas kuradilaadseks Vanapaganalikuks kujuks või segunes kohaliku Taara/Uku kujundiga (seda on mõned uurijad oletanud).

8. Kaali meteoriit, Tarapita ja Odin

Saaremaal tekitasid Maale langenud taevakivid umbes 110 m läbimõõduga peakraatri ja läheduses veel kaheksa väiksemat kraatrit. See oli kindlasti muinasaegses Läänemere ruumis tähelepanuväärne sündmus. Kaali kraatrid dateeritakse tänapäevaste uuringute põhjal ligikaudu 1530–1450 eKr aega.

On pakutud ka hilisemat aega. Mõnede teadlaste arvates võis meteoriit langeda ~700 eKr paiku, mis sobituks paremini rahvaste pärimustesse. Igal juhul toimus Kaali plahvatuslik langemine pronksiaja lõpul või rauaaja algul, põhjustades kogu Saaremaa ümbruses tulekahjusid ja tõenäoliselt jättes sügava jälje kohalike hõimude mälusse.

Seosed Odini ja Kaali meteoriidi vahel tulevad esile eelkõige müütides ja tõlgendustes. Saaremaal on Henriku Liivimaa kroonika andmeil (13. saj) austatud üht jumalust nimega Tharapita (kirjapanekutes ka Tarapitha, Tarapita jne). Kroonika jutustab, et Tharapita oli saarlaste suurim jumal, kes olla sündinud Virumaal ühel mäel ja sealt lennanud Saaremaale.

See kirjeldus (jumal, kes lendab taevast tulle ja saab Saaremaa kaitsejumalaks) on intrigeerivalt sarnane võimaliku meteoriidisündmuse kirjeldusega. Eesti kirjanik ja ajaloolane Lennart Meri esitas hüpoteesi, et Tharapita müüt võib olla muistne mälestus Kaali meteoriidist.

See “Virumaalt tulnud ja Saaremaale lennanud jumalus” ei olnud keegi muu kui taevast langenud tulekera ehk meteoriit. Meri tõlgendas ka nime Taarapita tähendust uuesti. Kui varasemates seletustes nähti selles hüüatust “Taara, aita!”, siis Meri pakkus, et see tähendab “Taara pikne” ehk Taara välk. Selline tõlgendus seob nime otseselt taevase tulesambaga.

Märkus: keeleteadlased on osutanud, et kui see oleks olnud Taara omastavas käändes, pidanuks kroonikas ilmuma kujul Taranpita, kuna 13. sajandi eesti keeles oli omastaval käändel lõpp -n veel olemas. Sellist kuju aga kroonikas ei ole. See viitab, et Tarapita võib-olla ei koosnenud otseselt sõnadest “Taara” ja “pita”.

Igal juhul on Meri hüpotees Kaali meteoriidi ja Tarapita seosest populaarne ning pakub ühe võimaliku seletusena, et muistsed saarlased võisid  kogetud taevanähtuse siduda oma jumalakujundiga.

Kas Tarapita võis olla Odini varjunimi?

Enamik uurijaid kalduvad arvama, et Tarapita samastub pigem Taara või Tooru (Thor) kujuga, mitte Odiniga, sest Tarapita seostub sageli äikese ja piksega. Lääne-Eesti rahvajuttudes esineb nimi Tooru (mis on ilmselt laen Põhjamaade Thori nimest) kui piksejumal, ja mõned on arvanud, et Tooru/Taara ja Tarapita on sama nähtuse variandid.

Ka on toodud esile sarnasust 13. sajandil Rügeni saarel mainitud jumala Turupit nimega, mis viitab samuti pigem Thoriga seotud nimele. Odin seevastu on rohkem tuule, sõja ja surnute jumal ning Tarapita kirjelduses (lendav tulejumal) sobib taevast tulekera või piksejumala profiiliga.

Siiski on spekulatsioonide tasandil mõni uurija vihjanud, et kuna Odini nimed ja kujud on mitmekesised, võiks Tarapitat näha ka kui üht kohalikku Odinile omistatud ilmingut. Näiteks kui rannarootslased pidasid Osmussaart Odini matusepaigaks, võisid nad mõelda Odinist kui Läänemere kohal tegutsevast vaimust, kelle üks tegu on Kaali tulesadu. Ent kindlat tõendit Tarapita = Odin kohta pole.

Pigem võib järeldada, et Tarapita oli iseseisev kohaliku tähtsusega jumalus (või hüüdlause), mille taga on segunenud mõjud: natuke Taara/Thor (pikne), natuke kristlikke legende (lendav püha objekt taevast), natuke rahvapärimust meteoriidist. Odiniga otseselt Tarapitat akadeemilises kirjanduses ei samastata.

Kokkuvõttes on huvitav, et nii Osmussaare Odinile viitav pärimus kui ka Tarapita legend Kaali kraatriga näitavad, kuidas Skandinaavia müüdid võisid põimuda Eesti omadega. Võimalik, et viikingite ja eestlaste kokkupuuted kandsid siinsetesse lugudesse üle killukesi Odinist, andes muistendile lendavast jumalast “viikingliku” värvingu.

Tarapitat peetakse tänapäeval rohkem Taara nime teisendiks. See nimi sai eriti populaarseks 19. sajandi rahvusliku ärkamise ajal, kui eestlaste muinasusundit idealiseerides nimetati rahva peajumalaks Taara ja loodi isegi Taara-usu liikumine 1920. aastatel. Seda võib pidada omamoodi hilisemaks katseliseks “pseudomütoloogiaks”, kus Odinil otsest rolli polnud.

9. Eesti uurijad Odinist ja tema kultusest

Eesti teadlased ja kirjamehed on Odinist rääkinud peamiselt kahes kontekstis: rahvapärimuse võrdluses ja viikingiaja ajaloo uurimisel. Juba 19. sajandi ärkamisaegsed tegelased, nagu Fr. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald, püüdsid leida paralleele eestlaste muistendite ja skandinaavia müütide vahel. Kreutzwaldi eeposes “Kalevipoeg” (1857) mainitakse muuseas Taara ja Uku nime. See näitab, et juba siis teadvustati müütilist ühisosa naaberrahvastega.

20. sajandi algul uuris folklorist Oskar Loorits eesti rahvausundi maailmanägemust ning käsitles ka Taara kuju. Loorits rõhutas, et Taara (ja seega ka Tarapita) polnud tegelikult rahva seas nii tähtis jumal, nagu ärkamisaeg seda väitis. Pigem kujunes see populaarseks ideeks hiljem, mõjutatuna saksa kirjameeste märkustest ja paralleelidest Thoriga.

Ta juhtis tähelepanu sellele, et eesti rahvalauludes ja pärimuses on rohkem juttu Ukust (taevaisast) kui Taarast, mis viitab, et Odin/Thor tüüpi jumal polnud päris kesksel kohal. Siiski dokumenteeris Loorits tähelepanelikult Saaremaa rahvausundit ning mainis Tharapita legende, tuues esile võimalikud seosed meteoriidiga ja viikingite müütidega.

Keeleteadlane Urmas Sutrop on analüüsinud Henriku kroonika Tharapita-nime erinevaid kirjapilte. Ta järeldas detailse tekstivõrdluse põhjal, et kroonikas esinev nimi oli tõenäoliselt algkujult Thara-pita, kus Thara viitab Taarale ja -pita/-pitha jäi ebaselgeks tähenduseks.

Sutrop on kaalunud nii Meri “Taara pikne” ideed kui ka varasemaid “Taara, avita” seletusi, kaldudes arvama, et viimane on keeleteaduslikult tõenäolisem, arvestades keskaegse kirikukeele mõjusid, kus paganlike jumalate nime võidi üles kirjutada kristlikus hüüatuse vormis. Sutropi tööd aitasid selgust tuua selles, kuidas Odinilaadse jumala nimi võis eesti allikais kujuneda.

Ajaloolastest ja arheoloogidest tuleb mainida Marika Mägi, kes on põhjalikult uurinud viikingiaegset Eestit. Tema monograafiates ja artiklites (nt “Viikingiaegne Eesti”, 2020) käsitletakse, millised olid kontaktid Skandinaaviaga ning kuidas see võis mõjutada siinseid uskumusi.

Mägi toob välja, et kuigi viikingid külastasid Eestit ja mõni skandinaavlane elas siin püsivamaltki (rannarootslased hiljem), ei ole leitud kindlaid jälgi Odinile pühendatud kultusobjektidest (nagu templi või altari jäänuseid). Küll aga osutab ta Osmussaare legendile ja rootslaste pärandile kui märgile, et Odin oli teada vähemalt ranniku elanikele.

Mägi rõhutab, et kohalike muinaseestlaste usk oli oma, aga nad polnud isoleeritud. Kultuurimõjutused toimusid, nii et on täiesti võimalik, et muistsed saarlased teadsid lugusid Odinist või samastasid mõne oma jumala Odiniga viikingitest kuuldu põhjal.

Viimast ideed on arendanud ka president Lennart Meri oma populaarteaduslikes teostes (“Hõbevalge”, 1976 ja “Hõbevalgem”, 1984). Meri, kuigi ametilt mitte mütoloog, pakkus väljapoole suunatud mõtteid. Ta seostas eestlaste Peko kultust võimalike Odin-Wodani kultusekillukestega ja arutles, kas Kalevipoja kuju varjus ei võiks aimata mõnd Odinile omast joont, nagu rändamine või tarkuse otsimine. Need mõtted on pigem esseistlikud, kuid näitavad, et eesti intellektuaalid otsisid aktiivselt seoseid meie rahvapärimuse ja laiemate mütoloogiate vahel.

Lisaks on tänapäeval mitmeid uurimusi ja artikleid, mis käsitlevad Odinile pühendatud kohanimesid Eestis. Näiteks on ajaloolased vaielnud, kas Otepää nimi võis algselt siiski olla seotud mütoloogilise karuga või on võimalik ka seos Odiniga. Seni jääb valdavaks “karu pea” teooria, kuid arutelu on märkimisväärne ja see on näide müüdiloome püüdlustest.

Samuti on Eesti kirjanikud (nt Uku Masing) oma religioonialastes kirjutistes Odinist rääkinud võrdleva usundiloo valguses. Masing märkis, et Odini kujul on palju šamanistlikke jooni, mis seovad teda soome-ugri shamaanitraditsioonidega. Need vaated laiendavad arusaama Odinist globaalsemas kontekstis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti uurijad on Odinist ja tema kultusest kõneldes olnud huvitatud peamiselt kahest küsimusest: 1) kuidas Odin ja Põhjala müüdid peegelduvad või mõjutasid siinse rahva pärimust (Tarapita-legend, Taara-kujutelm, kohanimed) ning 2) kuidas viikingiaegsed kontaktid võisid siinseid usulisi tavasid rikastada või muuta. Odini teema pakub neile võimaluse näha Eesti muistset kultuuri laiemas kontekstis – osana Läänemere piirkonna uskumuste mosaiigist.

10. Järeldus

Odini kuju ja kultus on tekkinud germaani rahvaste seas enam kui kahe aastatuhande eest ning arenenud ajas, sulandades endasse erinevaid mõjutusi. Algselt võis Odin olla hõimusõdalaste ekstaatiline sõjajumal, kelle kultus levis rändperioodil laiemalt Põhja-Euroopasse.

Skandinaavias sai temast viikingiaja kõige austatum jumalus, eriti ülikute ja sõjameeste seas, kes nägid temas nii võiduandjat kui ka langenute kogujat. Odin polnud üksainus aaside jumalus. Teda ümbritses terve panteon, mis rikastas mütoloogiat ja andis konteksti tema tegudele.

Odin jõudis viikingitega kaudselt ka Baltikumi rannikule, jättes jälgi kohanimedesse ja rahvapärimusse, kuigi kohalikele rahvastele jäi ta pigem võõraks müüdikangelaseks kui omaenda usundi osaks. Eestis on Odin eelkõige tuntud Tarapita legendi taustamotiivides ning rannarootslaste pärimuses, mis viitab Osmussaarele kui tema võimaliku hauapaigale.

Tänapäeval elab Odin edasi kultuurilises teadvuses: meie keelepruugis, kirjanduses, popkultuuris ja uuspaganlikes liikumistes. Ta on ühelt poolt ajaloo ja mütoloogia uurimisobjekt – nagu näitab ka Eesti teadlaste huvi tema kultuse vastu – ning teiselt poolt elav sümbol, kelle lugu räägib meile võimust, tarkusest, ohverdusest ja saatuse vingerpussidest.

Odin on seega rohkem kui lihtsalt muistne jumal. Ta on pärandi osa, mis seob tänapäeva inimesi kaugete esiisade lugudega.

11. Allikad

1. Vikipeedia (et) – “Odin”, artikkel germaani jumala kohta.
2. Vikipeedia (et) – “Aasid”, artikkel aasijumalate tähenduse ja päritolu kohta.
3. Vikipeedia (et) – “Tharapita”, artikkel Tharapita (Taara) jumaluse kohta.
4. Otepää (Ugandi) kroonika – Ugandi Hotelli kodulehe ajaloo-ülevaade Otepää nimest ja mainimisest Henriku kroonikas.
5. Looduskalender.ee – Toivo Tuberiku artikkel “Looking for Odin’s grave” (2010) Osmussaare (Odensholmi) legendi ja ekspeditsiooni kohta.
6. World History Encyclopedia – Emma Groeneveld, “Odin”, populaarteaduslik ülevaade Odini atribuutidest ja rollidest.
7. Vikings of Valhalla (blog) – “Odin | Norse Mythology”, käsitlus Odini kultuse levikust (Denis, 2021).
8. Vikipeedia (et) – “Kaali kraater”, artikkel Kaali meteoriidi dateeringu kohta.
9. Vikipeedia (et) – “Ragnarök”, artikkel Ragnaröki mõtestamisest (jumalate saatus ja uuestisünd).
10. UNESCO World Heritage – “Grobiņa archaeological ensemble”, Läti muinsuskaitse esitatud kirjeldus Grobiņa viikingiaegsest asulast (viikingid Kuramaal 7.–9. saj).