Rahututel aegadel oli oluline vaenlase lähenemist võimalikult vara märgata ja sellest kiiresti teistele teada anda. Selleks kasutati hea nähtavusega vahikohti, kust jälgiti ümbrust ning vajaduse korral süüdati märgutuli.
Kui vahikohad paiknesid üksteise nägemisulatuses, sai ühelt vahikohalt antud signaali järgmises punktis korrata ning hoiatus kiiresti edasi kanda. Teateid võisid edastada ka kullerid ning märguandmiseks sai kasutada ka heli, näiteks sarve või pasunat.
Neid signaale kasutati sotsiaalsete ja militaarsete signaalide edastamiseks – märgiks, et „midagi on juhtumas“. Nende tõhusus seisnes lihtsuses ja kiiruses, mitte pidevas kasutamises.
Märgutuli oli seega valvesüsteemi üks osa. Seda tuleb eristada tuledest, mille ülesanne oli juhatada meresõitjaid või tähistada navigatsiooniks olulist kohta.
Valvesüsteemi kasutamine
Märgutulede kasutamise algusaega ei ole võimalik täpselt määrata, kuid tegemist on kahtlemata väga vana süsteemiga. Snorre Sturlasson kirjeldab 13. sajandil koostatud Norra kuningasaagades vahipidamist ja märgutulesid ka varasema aja sündmustega seoses. Arvatakse, et sarnast hoiatussüsteemi kasutati juba umbes 1500 aastat tagasi, rahvasterände ajal. Keskajaks oli valve- ja hoiatuskohustus Skandinaavias reguleeritud ka seadustega.
Skandinaavias oli keskajal kasutusel mereline ühisväekohustus ledung, mille raames pidid vabad talupojad ja rannikukogukonnad varustama ja mehitama teatud arvu laevu lühiajalisteks sõjalisteks mereretkedeks või rannakaitseks. Ledungi hulka kuulus ka rannavalve, mille moodustasid vahi- ja märgutuled, mida hoiti valmis ning süüdati ohu korral.
Märgutulede süsteem koosnes mitmest eri lülist, mis algasid saarestikust ja rannikult ning moodustasid optilise signaaliahela, mis ulatus võimukeskuste ja sisemaa küladeni. Lisaks tuledele edastasid teavet ka kullerid.
Rootsi vanim säilinud seadus on Upplandi maaseadus, mis kehtis aastatel 1296–1350. Hiljem on seda täiendatud ja uuesti välja antud, viimati mitmel korral 17. sajandi keskpaigas. Kuna Eesti kuulus osa ajast Rootsi kuninga võimu alla, kehtisid need seadused ja reeglid osaliselt ka siin. Rootsis kasutati signaaltulesid isegi veel Esimese maailmasõja ajal.
Vahipidamise korraldus
Upplandi seaduses mainitakse kolme erinevat valvekorda, mida rahututel aegadel kasutati: külavaht (byä warþer), rannavaht (strandä warþer) ja saarestiku vaht (böta warþer). Mõnikord kasutati rannavahi asemel nimetust sisevaht (inwarþer) ja saarestiku vahi asemel välisvaht (utwarþer). (Tähte þ hääldatakse nagu inglise th.)
Seaduses ei kirjeldata üksikasjalikult vahipidamise praktilist korraldust, küll aga on määratud karistused vahipidamise reeglite rikkumise eest. Tõenäoliselt toimus kogu tegevus vanade traditsioonide kohaselt. Kuningas saatis käskjalad ja laskis valve välja panna või teatasid valvurid vaenlast märgates sellest kuningavõimule.
Seadustest saab siiski aimu, kuidas vahipidamist tuli korraldada. Valvuriteks võisid olla ainult maad omavad talupojad või kindlat ametit pidavad mehed, keda kroon võis usaldada. Kuigi teenistuses olemist peeti auasjaks, oli see vahti pidavale talule majanduslikult koormav.
Rannapiirkonna vahipidamine oli pandud laevameeskondade ülesandeks. Naisi ja vallalisi mehi ei tohtinud vahti panna. Saarestiku valvurid vastutasid eranditult kuninga ees, rannavalvurid nii kuninga kui ka laevameeskonna ees ning külavahid talupoegade ees. Valvurid said oma töö eest tasu.
Kui valvekoha eest ei hoolitsetud, pidid talupojad kroonule trahvi maksma. Tule põhjuseta süütamine või ka vajaduse korral süütamata jätmine oli samuti karistatav ning selle eest võidi koguni maalt välja saata.
Tavaliselt oli valves kaks meest, kes töötasid kindlaksmääratud ajal, kuid valve määrati ainult sõjaohu korral. Nende ülesandeks oli märgata vaenlase ilmumist ning jälgida ka võimalike märgutulede süttimist. Lõkkematerjal oli valmis pandud ja tule sai vajaduse korral kohe süüdata.
Märgutule konstruktsioon
Märgutuled olid tavaliselt suured puuhalgudest laotud hunnikud või ritvadest koonuseks seatud püstkojad, mis täideti põleva materjaliga. Päeval põletati kuuseoksi või muud märga materjali, mis andis paksu valget suitsu. Öiste märgutulede jaoks kasutati eredalt põlevaid aineid – vaigust puitu või kände, kasetohtu ja tõrva. Vilkuva tule efekti saavutamiseks reguleeriti lõkkel erinevate võtetega hapniku juurdepääsu. See oli vajalik, et eristada märgutuld metsa- või majapõlengust tekkivast suitsust ja tulest.
Kuna märgutuli ei andnud teavet ohu sisu ega tõsiduse kohta, hoiti praktikas valmis kaks eri suurusega hunnikut: väiksem süüdati väiksema ja suurem tõsisema ohu korral.
Märguandmiseks ja teadete edastamiseks oli ka muid võimalusi, näiteks pasuna või sarve puhumine, hüüdmine, hõikamine või muu akustilise heli tekitamine. Tule ja suitsu kasutamine oli aga viis, mille järgi võis küngas või küla endale nime saada.
Märgutulede jäljed kohanimedes
Märgutulede asukohtadest saame sageli teada kohanimede kaudu. Rootsi ja Soome randades oli neid ohtralt ning sealsetele süsteemidele on tehtud põhjalikke uurimusi. Rootsi uurijad ei ole aga Eesti kohanimede põhjal märgutulede võrgustikku tuvastanud.
Siiski on raske uskuda, et siinsetel kogukondadel, kes osalesid nii kaubanduses kui ka merelistes konfliktides, ei olnud sarnaseid hoiatussüsteeme.
Tegelikult toimis see praktika ka Eesti aladel, kuid meie kohanimed on sedavõrd moondunud, et märgutuledega seotud nimesid on keeruline ära tunda. Eesti rannik ja saared pakuvad märgutuledeks ideaalset maastikku: kõrged pangad, kitsad väinad, saarterohkus ja laiad vaateväljad.
Kohanimede põhjal otsustades kandus see hoiatustulede süsteem ka sisemaale. Valvepostid seati kõrgemate küngaste otsa, kust oli võimalik näha teisi signaale ja neid tule süütamisega edasi anda. Häireolukorda võisid levitada ka maad või jõgesid mööda liikuvad kullerid.
Erinevus Rootsi ja Soome teadmistega seisneb eelkõige allikates ja institutsionaalses käsitluses. Tõenäoliselt ei ole puudu mitte märgutulesid käsitlevatest kirjalikest allikatest, vaid pigem nende süsteemseks uurimiseks vajalikust teadvustamisest. Märgutuledega seotud kohanimede rohkus viitab, et tegemist on olulise osaga meie ajaloost, mis väärib avalikustamist.
Võimalikke kohanimesid
Germaani ja skandinaavia keeltes leidub valve, vahikoha ja hoiatustuledega seotud sõnavara, mille võimalikke jälgi võib näha ka Eesti ajaloolistest kohanimedest.
Võrdlusmaterjaline võivad kõne alla tulla näiteks märksõnad warð, war, vård, vål, vår, val, vak, vaka, wacht, vär, kase, vårdkase, kos, böte, bak, baken, bavn, bokna, paka, eld, bål, vete, vitul, viti, fier, kol, nys jpt – on meie kohanimedes aimatavad.
Eesti kohanimedest võiksid uurimisnäideteks olla:
Vätta – võimalik seos märgi või signaaliga seotud vete/viti-tüvega.
Kooskora – võimalik seos kos-elemendiga;
Kassari – võimalik seos kas/kase-elemendiga;
Kassivere – võimalik seos kas/kase-elemendiga;
Varni – võimalik seos valvega seotud war/ward-tüvega;
Need seosed on uurimishüpoteesid, mitte nimede tõestatud etümoloogiad. Iga nime puhul tuleb eraldi uurida selle vanimaid kirjapanekuid, keelelist arengut, paiga asukohta ja võimalikku seost teiste valvekohtadega.
Eriti oluline võib olla paiknemine. Kui mitu sõltumatult põhjendatavat kohanime asuvad kohtades, mille vahel oli võimalik visuaalselt märguandeid edasi anda, võib nende omavaheline seos anda valvesüsteemi uurimiseks täiendavat teavet.
Kokkuvõte
Valve- ja hoiatussüsteemi ülesanne oli ohtu märgata ning teade kiiresti edasi anda. Selleks kasutati hea nähtavusega vahikohti, valvureid ning erinevaid märguandeviise, sealhulgas tuld ja suitsu. Märgutuli oli seega üks osa laiemast valvesüsteemist.
Skandinaavia ajalooallikad ja kohanimed annavad selle süsteemi uurimiseks olulist võrdlusmaterjali. Eesti kohanimedes tasub otsida mitte ainult märgutuld, vaid ka valvamist, vahikohta, märki ja muid valvekorralduse osi tähistavate sõnade võimalikke jälgi.
Üksik kohanimi ei tõesta vahikoha olemasolu. Tõlgendust võivad tugevdada ajaloolised nimekujud, paiga sobivus vaatluspunktiks ning võimalik seos teiste vahikohtadega.