Viikingid ja sõjakate pealike aeg Eesti alal

Mis on viiking?

Sõna viiking ei tähendanud algselt rahvust.

Viiking ei olnud samas tähenduses rahvanimetus nagu rootslane, taanlane või norralane. Viikingiks nimetati eelkõige inimest, kes osales mereretkedel, mille eesmärk võis olla kauplemine, sõdimine, röövimine või nende tegevuste kombinatsioon.

Seetõttu pole päris täpne rääkida viikingitest kui omaette rahvast. Enamik Skandinaavia elanikest ei olnud viikingid ning ka viikingiretkedel osalenud mees oli suure osa oma elust tõenäoliselt põlluharija, käsitööline, kaupmees või kohaliku eliidi liige.

Ka viikingiaeg on tänapäevane ajalooline perioodimõiste. Põhja-Euroopas tähistatakse sellega tavaliselt aega 8. sajandi lõpust 11. sajandi keskpaigani. Eesti arheoloogias kasutatakse viikingiaega noorema rauaaja varasema osa kohta, enamasti ligikaudu 800–1050.

Kas viikingid olid ainult skandinaavlased?

Kitsamas ajaloolises tähenduses seostatakse viikingeid eelkõige Skandinaaviaga. Sealt lähtusid suured mereretked Lääne-Euroopasse, Briti saartele, Põhja-Atlandile ja mööda Ida-Euroopa jõgesid ida poole.

Kuid viikingiaegne Läänemeri ei olnud ainult skandinaavlaste tegevusruum.

Meresõidu, kaubanduse ja sõjaliste retkedega tegelesid ka Läänemere ida- ja lõunaranniku elanikud. Sõdalaste rühmad võisid koosneda erineva päritoluga inimestest ning kaupmehe, sõdalase ja mereröövli tegevuse vahel ei olnud alati selget piiri.

Seetõttu võib laiemas tegevuslikus tähenduses küsida ka Eesti ala viikingite kohta. Kuid siin tuleb olla terminiga ettevaatlik: arheoloogiline relv või Skandinaavia päritolu ehe ei tõesta iseenesest, et selle omanik oli viiking.

Kas Eesti alal oli viikingeid?

Kindlalt teame, et Eesti ala kuulus viikingiaegsesse Läänemere kontaktivõrgustikku.

Siit on leitud relvi, hõbeaardeid, münte ja esemeid, mis näitavad ulatuslikke sidemeid Skandinaavia, Soome, Balti alade ja Ida-Euroopaga. Eriti tihedad olid merelised kontaktid Saaremaal ning Põhja- ja Lääne-Eestis.

See teeb tõenäoliseks, et ka siinsete rannikualade elanikud osalesid kaugematel mereretkedel.

Palju raskem on öelda, kes nad olid ja kuidas nad ennast nimetasid. Viikingiaegsed Eesti elanikud ei jätnud selle kohta kirjalikke teateid.

Seetõttu on väljend „Eesti viikingid“ võimalik, kui selle all mõeldakse Eesti alalt pärit meresõitjaid ja sõdalasi, kes tegutsesid viikingiaegses Läänemere maailmas. Seda ei tule aga mõista eraldi rahva või selgelt määratletava ühiskonnakihina.

Salme – viikingid Eesti pinnal

Kõige selgem tõend relvastatud meresõitjate kohalolust Eesti alal pärineb Saaremaalt Salmelt.

Sealt avastati kaks 8. sajandi keskpaiga laeva, kuhu oli maetud kokku 41 meest. Paljudel surnutel olid vägivaldse surma jäljed ning nendega koos oli relvi, mängunuppe ja muid väärtuslikke esemeid.

Uuringud seostavad neid mehi Skandinaaviaga, eriti Kesk-Rootsi Mälari piirkonnaga.

Salme leid on erakordne ka rahvusvaheliselt, sest see pärineb ajast enne 793. aasta Lindisfarne’i rünnakut, mida traditsiooniliselt kasutatakse viikingiaja sümboolse algusena.

Salme näitab, et Läänemere idaosas toimusid relvastatud mereretked juba varem.

Me ei tea siiski täpselt, miks need mehed Saaremaale tulid ega kes nad tappis. Seetõttu ei saa Salme leidu käsitleda tõendina näiteks rootslaste ja saarlaste vahel toimunud kindla lahingu kohta.

Saarlased kui viikingid

Saarlaste meresõidu ja sõjalise tegevuse kohta pärinevad selgemad kirjalikud teated alles viikingiajast hilisemast ajast.

12.–13. sajandi allikad kirjeldavad saarlasi võimekate meresõitjate ja sõdalastena. Nad korraldasid retki üle Läänemere ning osalesid merelahingutes.

Need teated näitavad, et hilisrauaajal oli Saaremaal tugev meresõjaline traditsioon. Kuid sajandeid hilisemate kirjelduste põhjal ei saa automaatselt järeldada, et 8.–10. sajandi Saaremaa ühiskond toimis täpselt samamoodi.

Seetõttu võib rääkida Saaremaa viikingiaegsest meresõdalaste kultuurist, kuid ettevaatlikum on vältida muljet, nagu oleks Saaremaal eksisteerinud selgelt määratletud „viikingite seisus“.

Mis oli „sõjakate pealike aeg“?

Hoopis teistsugune mõiste on sõjakate pealike aeg.

Seda on Eesti muinasusundi periodiseerimisel kasutanud arheoloog Tõnno Jonuks. Tema käsitluses hõlmab sõjakate pealike ajajärk ligikaudu aastaid 500–1200/1220.

Seega ei ole „sõjakate pealike aeg“ viikingiaja teine nimetus. See on laiem uurimuslik mudel, millesse viikingiaeg jääb ühe osana.

Mõiste eesmärk on kirjeldada ühiskonnas ja usundis toimunud muutusi, mida arheoloogilises materjalis võib jälgida alates rahvasterännuajast.

Miks „sõjakad“?

Arheoloogilises materjalis muutusid relvad ja sõdalasega seotud esemed varasemast nähtavamaks.

Mõõgad, odaotsad, kirved, ratsavarustus ja teised prestiižesemed ei olnud ainult praktilised töö- või sõjariistad. Osa neist võis väljendada omaniku ühiskondlikku positsiooni.

Samal ajal muutus ühiskond tõenäoliselt kihistunumaks. Kõigil inimestel ei olnud võrdselt ligipääsu kallitele relvadele, hõbedale ega kaugkaubanduse kaudu saabunud prestiižesemetele.

Sellest on tekkinud tõlgendus, et ühiskonnas suurenes sõjalise eliidi tähtsus.

Kuid sõna pealik vajab ettevaatust. Me ei tea enamasti nende inimeste ametinimetusi, võimu ulatust ega seda, kuidas nende positsioon pärandus.

„Sõjakas pealik“ on seega uurija loodud kirjeldav mõiste, mitte tollase Eesti elaniku ametinimetus.

Kas pealikud valitsesid linnustest?

Linnuste tähtsus suurenes rauaaja jooksul ning viikingiajal oli Eesti alal mitmeid kindlustatud keskusi.

Varem on linnuseid sageli tõlgendatud kohalike pealike või ülikute keskustena. Selline võimalus on olemas, kuid seda ei saa pidada kõigi linnuste puhul tõestatuks.

Linnuste ülesanded võisid olla erinevad. Need võisid olla kaitsekohad, kogunemispaigad, käsitöö- või kaubanduskeskused ning võimalik, et mõnel juhul ka võimu või rituaalse tegevusega seotud paigad.

Seetõttu ei saa linnuse olemasolust üksi järeldada, et seal elas kohalik pealik koos oma sõdalastega.

Pealik, kaupmees või viiking?

Need rollid võisid osaliselt kattuda.

Jõukas inimene võis korraldada kaubaretke, juhtida relvastatud mehi ning osaleda vajaduse korral rööv- või sõjaretkel. Edukas mereretk tõi hõbedat, relvi ja prestiižikaupu, mis võisid omakorda suurendada tema mõju kodukogukonnas.

Selline seos sõjalise edu, kaugkaubanduse ja ühiskondliku prestiiži vahel on viikingiaegses Põhja-Euroopas hästi tuntud.

Kas Eesti ala ühiskond toimis täpselt samamoodi, pole võimalik tõestada. Arheoloogiline materjal näitab siiski, et siinne eliit osales samades Läänemere võrgustikes.

Seetõttu ei pruukinud „viiking“ ja „pealik“ olla kaks eri inimtüüpi. Üks ja sama inimene võis eri olukordades olla maaomanik, kaupmees, sõjamees, meresõitja ja kogukonna juht.

Kas Eesti alal sõditi palju?

Relvade ja linnuste olemasolu näitab, et sõjaline vägivald oli ühiskonnas reaalne võimalus.

See ei võimalda aga järeldada, et Eesti eri piirkonnad oleksid pidevalt omavahel sõdinud.

Viikingiaegsete Eesti sisekonfliktide kohta puuduvad kaasaegsed kirjalikud allikad. Hilisemate, 12.–13. sajandi sündmuste põhjal ei saa varasemate sajandite poliitilisi suhteid kindlalt taastada.

Konfliktide põhjuseks võisid olla kontroll kaubateede ja ressursside üle, saagi hankimine, kättemaks või võimuvõitlus. Need on aga üldisest viikingiaegsest ühiskonnast lähtuvad võimalikud seletused, mitte konkreetsete Eesti konfliktide kohta tõestatud faktid.

Ka „sõjakate pealike aeg“ ei tähenda, et kogu ühiskond oleks pidevalt sõdinud. Valdav osa elanikkonnast tegeles põllumajanduse, loomapidamise ja käsitööga.

Mõiste osutab eelkõige sellele, et sõjaline võimekus ja sõdalase staatus võisid muutuda ühiskondliku võimu kujunemisel senisest tähtsamaks.

Viikingid ja usk

Sõdalaste tähtsuse kasv võis mõjutada ka usundit.

Jonuksi „sõjakate pealike aja“ mudelis seostuvad ühiskondlikud muutused muutustega rituaalides ja usundilises käitumises. Arheoloogilises materjalis muutuvad matmiskombed ning rituaalse tegevuse paiknemine.

Siit ei saa aga järeldada, et Eesti alal tekkis eraldi „sõjameeste usk“ või et siin austati samu sõjajumalaid nagu Skandinaavias.

Skandinaavia kontaktid võisid tuua kaasa ka usundilisi mõjutusi, kuid nende ulatust on väga raske kindlaks teha.

Veel vähem teame sellest, milliseid nimelisi jumalusi Eesti viikingiaegsed sõdalased või pealikud austasid.

Kas eestlased olid siis viikingid?

Sellele küsimusele pole ühest jah- või ei-vastust.

Kui viikingiks nimetada ainult Skandinaaviast pärit meresõitjat, siis Eesti elanikud viikingid ei olnud.

Kui viikingit mõista tegevuslikult – relvastatud mereretkedel osalenud kaupmehe, sõdalase või röövlina –, siis võisid ka Eesti rannikualade inimesed tegutseda viikingitena.

Kõige täpsem oleks seetõttu öelda:

viikingiaegne Eesti kuulus Läänemere viikingimaailma ning vähemalt osa siinsetest elanikest võis osaleda tegevuses, mida nimetame viikingluseks.

See ei tähenda, et kõik ranniku elanikud või kogu Eesti rahvastik oleks olnud „viikingid“.

Kokkuvõte

Mõisted viikingiaeg, viiking ja sõjakate pealike aeg kirjeldavad eri asju.

Viikingiaeg on ajalooline periood. Viiking oli eelkõige mereretkedel osalenud inimene, mitte rahvus. „Sõjakate pealike aeg“ on aga uurija loodud mõiste, millega kirjeldatakse Eesti ühiskonnas ja usundis ligikaudu 500.–13. sajandi alguseni toimunud muutusi.

Viikingiajal kuulus Eesti aktiivselt Läänemere suhtlusvõrgustikku. Siinsed inimesed kauplesid, liikusid meritsi ning tõenäoliselt osalesid ka sõjalistel ja röövretkedel.

Arheoloogilised leiud osutavad samal ajal ühiskonna kihistumisele ja sõdalase staatuse tähtsusele. Kuid me ei tea piisavalt, et taastada konkreetsete pealike võimu, sõdalaste organisatsiooni või Eesti eri piirkondade omavahelisi sõdu.

Seetõttu on „sõjakate pealike aeg“ kasulik tõlgendusmudel, mitte tolleaegse ühiskonna nimetus, ning „Eesti viikingitest“ rääkides tuleb alati selgitada, millises tähenduses sõna viiking kasutatakse.

Allikad ja kirjandus

• Jonuks, Tõnno. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool, 2009.
• Tvauri, Andres. The Migration Period, Pre-Viking Age, and Viking Age in Estonia. Tartu University Press, 2012.
• Mägi, Marika. In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. Brill, 2018.
• Mägi, Marika. Eesti ja Saaremaa viikingiaega käsitlevad uurimused.
• Peets, Jüri; Allmäe, Raili; Maldre, Liina jt. Salme laevmatuste uurimused.
• Price, T. Douglas jt. Salme matuste päritolu käsitlevad isotoopuuringud.
• Henriku Liivimaa kroonika – hilisrauaaegsete saarlaste meresõja ja sõjalise tegevuse kirjeldused.