Saami jumaluste maailm
Saami traditsiooniline usund oli animistlik ja mitmejumalaline ning selles oli oluline koht looduse, vaimude ja teispoolse maailmaga suhtlemisel. Eriline roll oli noaidil ehk saami rituaalispetsialistil, kes võis suhelda üleloomulike jõududega.
Saami mütoloogias tunti arvukalt taeva, päikese, äikese, tuule, jahi, sünni ja surmaga seotud jumalusi ning muid üleloomulikke olendeid. Nende nimed ja ülesanded erinesid piirkonniti ning muutusid kokkupuudetes naaberrahvaste ja kristlusega.
Saami mütoloogias ei olnud ühtset ja kogu Sápmi alal ühesugust jumalate süsteemi. Eri piirkondades võidi sama või sarnast jumalust tunda erinevate nimede all, ühe piirkonna jumalus võis teises puududa ning mitme jumaluse ülesanded võisid osaliselt kattuda.
Vanemates kirjapanekutes on jumalused mõnikord paigutatud kindlasse hierarhiasse, kuid sellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult. Suur osa teadmistest pandi kirja alles 17.–18. sajandil ning kirjapanijad olid sageli kristlikud vaimulikud ja misjonärid. Seetõttu võib mõnes kirjelduses olla kristlikke või Skandinaavia usundist pärinevaid mõjutusi.
Sellest hoolimata on võimalik eristada mitmeid olulisi jumalusi ja mütoloogiliste olendite rühmi.
Mõne jumaluse või olendi nimega võrreldavaid nimekujusid leidub ka Eesti kohanimedes. Seetõttu kasutatakse siin võimaluse korral eestipäraseid nimekujusid, mille kõrval esitatakse saami või ajaloolistes allikates esinevad nimekujud. Võimalikke keelelisi ja usundilisi seoseid käsitletakse KOHANIMEVIHIKUS uurimistöö edenedes.
> Radien
Radien (Radien-attje, Ráðienáhttje, Raedie) oli saami mütoloogias kõrge taevane jumalus, keda seostati maailma valitsemise, maailmakorra ja inimhingede loomisega.
Tema nime on tõlgendatud tähenduses ‘valitseja’ või ‘juhtija’. Radieniga seostati ka nimetusi Vearalden Olmai ja Veralden Radien, kuid nende omavaheline suhe erines piirkonniti.
Mõnedes 17.–18. sajandi kirjeldustes moodustavad Radien-attje, tema abikaasa Radien-akka ja poeg Radien-pardne jumaliku perekonna. Selle kujutluse puhul on arvestatud võimaliku kristliku mõju ja kolmainsuse eeskujuga. Seetõttu ei saa seda pidada kindlalt saami usundi kõige vanemaks kihistuseks.
Radien oli eriti oluline läänepoolsetes saami traditsioonides. Idapoolsetes piirkondades oli kesksete taevaste jumaluste seas tähtis ka äikesejumal Tiermes, kelle ülesanded ei olnud siiski tingimata samad.
> Vearalden Olmai – Maailmamees
Vearalden Olmai (Veralden Olmai, Värálda ålmáj) tähendab ligikaudu „maailmameest“. Teda seostati maailma valitsemise, viljakuse ja põhjapõtrade heaoluga.
Mõnes piirkonnas samastati Vearalden Olmai Radieniga. Tema kultusega seostati ka maailmasammast, mis sümboliseeris taeva ja maa ühendust ning maailmakorra püsimist.
Uurijad on osutanud võimalikele seostele Skandinaavia viljakusjumala Frey ja kristlike kujutelmadega. Pole siiski kindel, kas need mõjud selgitavad kogu jumaluse olemust või ainult osa hilisemast pärimusest.
> Tiermes – äikesejumal
Tiermes (Dearpmes, Dierpmis või Tiirmes) oli saami mütoloogias oluline äikesejumal, keda seostati müristamise, välgu, taevaste jõudude ja kaitsega ohtlike üleloomulike olendite eest.
Tema nimed ja tähendus erinesid piirkonniti. Idapoolsetes saami traditsioonides tunti äikesejumalat eelkõige Tiermese nime all, mujal esinesid nimetused Aije, Aija, Aijeke ja Horagalles.
Aije (Aija, Aijeke, Äijih, Áddjá) on seotud tähendustega ‘vanaisa’, ‘vanamees’ või ‘austatud vana mees’. Äikesejumala nimetamine vanaisaks väljendas tema vägevust ja austatud positsiooni. Samalaadset nimetamisviisi tuntakse soome pärimuses, kus äikesejumalat kutsuti Ukkoks ehk vanameheks.
Saami pärimuses võidi äikest käsitleda elava üleloomuliku olendina, kes liikus taevas ja mõjutas inimeste elu. Äikesejumal võis inimesi kaitsta, kuid ka karistada. Tema relvadeks peeti mõnes traditsioonis vasarat ja vikerkaart, millega ta võitles ohtlike vaimude vastu.
Aije ja Tiermes olid mõlemad äikesejumalaga seotud nimetused, kuid nende keeleline päritolu ja piirkondlik levik olid erinevad. Seetõttu ei saa kindlalt väita, et tegemist oli algselt ühe ja sama jumaluse lihtsalt erinevate nimedega.
> Horagalles – äikesejumal
Horagalles (Horagállis, Thoragalles, Hovrengaellies) oli eelkõige lääne- ja lõunapoolsetes saami traditsioonides tuntud äikesejumal.
Tema nimi on seotud Skandinaavia äikesejumala Thoriga. Nime teine osa tähendab vana meest ning seostub seega ka äikesejumala austava nimetamisega.
Horagallest kujutati mõnel saami rituaaltrummil vasaraga, millega ta võis tekitada müristamist ning võidelda inimestele ohtlike üleloomulike jõudude vastu.
Horagallese pärimuses on märgatavaid sarnasusi Skandinaavia Thori kujutlustega. Samas ei tähenda see tingimata, et kogu saami äikesejumala pärimus oleks Skandinaaviast üle võetud. Vanemad kohalikud uskumused ja hilisemad mõjutused võisid omavahel põimuda.
> Beive – Päike
Beive (Beaivi, Biejjie) oli Päike ning üks kõige laiemalt tuntud saami jumalikke jõude.
Päike oli põhjala elukeskkonnas otseselt seotud valguse, soojuse, taimede kasvu ja põhjapõtrade heaoluga. Seetõttu seostati Beivet elu, viljakuse ja uuenemisega.
Päikese austamist tunti eri saami piirkondades. Eriti tähtis oli päikese tagasitulek pärast pikka talvist pimedust. Päikesele toodi ohvreid ning temaga seotud rituaalide eesmärk oli toetada elu ja looduse taastumist.
Saami pärimuses seostati Päikesega ka inimeste ja põhjapõtrade päritolu.
> Mano – Kuu
Mano (Mánnu, Aske) ehk Kuu oli samuti taevane vägi, kuid tema tähendus ei olnud kõikjal ühesugune.
Kuuga seostati muu hulgas talviseid ohvritavasid, põhjapõtrade poegimist ja karja heaolu. Mõnes pärimuses võis Kuu olla seotud ka ohtlike üleloomulike jõududega.
Seega ei olnud Päike ja Kuu lihtsalt taevakehad, vaid kuulusid maailma jõudude hulka, mis mõjutasid inimese ja looduse elu.
> Bieggolmmái – Tuulemees
Bieggolmmái (ka Bieggagállis) tähendab ligikaudu ‘tuulemeest’. Ta oli tuule ja ilma valitseja ning teda tunti mitmel saami alal.
Tuul mõjutas otseselt jahipidamist, kalastamist, liikumist ja hiljem põhjapõdrakasvatust. Seetõttu oli tuulejumala soosing praktilise elu seisukohalt oluline.
Mõnel rituaaltrummil kujutatakse Tuulemeest kahe labida- või mõlataolise esemega. Neid on tõlgendatud vahenditena, millega ta tuult liikuma pani või selle suunda muutis.
> Tjasolmai – Veemees
Tjasolmai (Tjáhtjeålmåj) oli vee ja kaladega seotud jumalus, kelle võimusesse kuulusid jõed, järved ja nende elustik.
Tema poole pöörduti hea kalasaagi ja veekogudel turvalise liikumise tagamiseks.
Vanades usundikirjeldustes mainitakse veekogude ääres asunud pühakujusid, mida võidi pärast kalasaaki rasvaga määrida. Sellised toimingud väljendasid inimese ja vee üleloomuliku valitseja vastastikust suhet.
> Rananeid – kevadneitsi
Rananeid ehk Ruonaneid oli taimestiku ja kevadise roheluse naisjumalus, keda tuntakse eelkõige läänepoolsetest allikatest.
Tema võimuses oli kevadise rohu kasvamine mägedel ja tundras. Sellel oli otsene tähtsus põhjapõtradele, kes vajasid pärast talve värsket toitu.
Rananeidile võidi ohverdada selleks, et lumi taanduks, maa muutuks roheliseks ja põhjapõdrad jõuaksid headele karjamaadele.
> Leibolami – Lepamees
Leibolami (Leaibeolmmái), ‘Lepamees’, oli jahipidamise ja metsloomadega seotud jumalus.
Tema nimi seostub lepaga. Lepal oli saami rituaalides eriline tähendus ning selle koorest saadud punakat värvainet kasutati muu hulgas rituaaltrummide kujundite valmistamisel.
Leibolami oli eriti seotud jahimeeste maailmaga. Teda peeti metsloomade valitsejaks või kaitsjaks ning tema soosingut püüti saavutada ohvritega.
Eriti oluline oli see karujahil, sest karu peeti erakordse tähendusega loomaks, kelle küttimisega kaasnesid erilised rituaalid.
> Storjunkare – loomade valitseja
Storjunkare on Rootsi ajaloolistes allikates kasutatud nimetus saami üleloomulike valitsejate kohta, keda seostati metsloomade, lindude ja kaladega.
Nende poole pöörduti jahi- ja kalapüügiõnne saamiseks ning neile võidi tuua ohvreid.
Storjunkare ei ole tingimata ühe kindla saami jumaluse omakeelne nimi. Pigem on tegemist ajaloolise nimetusega, mida kasutati eri kohalike jumalike jõudude kirjeldamiseks.
Saami usundis oli oluline rühm naiselikke jumalusi, kelle nimedes esineb akka (áhkka). Sõna tähendab vana naist, esiema või austatud naisolendit.
Nende jumalannade tähtsus oli seotud eelkõige inimese sünni, laste ja koduse eluga.
> Maderakka
Maderakka (Máttaráhkká) oli inimese või suguvõsa esiema.
Mõnes pärimuses peeti teda jumalannaks, kes kujundas sündiva lapse keha ning andis selle edasi oma tütrele Sarakkale.
Eriti lõunasaami pärimuses moodustab ta koos kolme tütrega jumalannade rühma, mis kaitses lapse sündi ja esimesi eluaastaid.
> Sarakka
Sarakka (Sáráhkká) oli raseduse ja sünnituse tähtsamaid kaitsjaid.
Teda seostati koldega ning talle võidi tuua toidu- ja joogiohvreid. Mõnes pärimuses oli tema ülesanne aidata lapsel jõuda emaüsasse ning kaitsta ema ja last sünnituse ajal.
Sarakka austamine püsis mõnes piirkonnas ka pärast ristiusustamist.
> Juksakka
Juksakka (Juoksáhkká) tähendab ‘vibu- või noole-akka’. Ta kaitses sünnitavat naist ja last.
Vanades allikates omistatakse talle ka võime muuta emaüsas tüdruklaps poisiks. Tema seos vibu ja jahiga ühendas sündiva poisslapse hilisema meeste ja jahimeeste maailmaga.
> Uksakka
Uksakka (Uksáhkká) ehk ‘ukse-akka’ oli seotud ukse, kodu ja vastsündinud lapse kaitsmisega.
Tema ülesandeks peeti lapse eest hoolitsemist sünnist kuni ajani, mil laps hakkas ise kõndima.
Akka-jumalannade süsteem oli eriti oluline lõunasaami traditsioonis. Kõiki neid jumalannasid ei tuntud samal kujul kogu Sápmi alal.
Saami pärimuses ei olnud surm tingimata täielik lahkumine elavate maailmast. Surnud ja esivanemad võisid jätkata eksistentsi teises maailmas ning mõjutada elavaid.
Surnute maailmaga seostati nimetust Jáme-aimo (Jábmiidáibmu) ehk ‘surnute maailm’.
> Jabmiakka – surnute maailma valitseja
Jabmiakka (Jábmeáhkká) oli surnute maailmaga seotud naisjumalus.
Mõnes pärimuses kujutati teda maa-aluse surnuteriigi valitsejana või surnute emana. Surnud võisid seal jätkata elu, mis mõnes mõttes sarnanes maapealse eluga.
Vanades kirjeldustes leidub ka kujutlus, et surnu sai teispoolsuses oma lagunenud keha asemele uue.
> Rota
Rota (Ruohtta) oli surma, haiguse ja ohtliku teispoolsusega seotud tegelane.
Tema puhul tuleb arvestada tugeva hilisema kihistumise võimalusega. Rota kujutamine kurja ja surma valitsejana võis kristlikul ajal saada mõjutusi kuradi ja põrgu kujutelmast. Võimalikuks on peetud ka Skandinaavia usundilisi mõjutusi.
Seetõttu on raske kindlaks teha, milline oli selle tegelase tähendus enne ristiusu mõju.
> Eahpáraš – surnud lapse vaim
Eahpáraš on saami jutupärimuses tuntud üleloomulik olend, keda seostati ristimata surnud lastega.
Teda kujutati rahutu vaimuna, kes võis inimestele ilmuda või oma häälitsustega neid hirmutada.
Selles pärimuses on märgatav kristliku ristimiskäsitluse mõju. Seetõttu ei saa kõiki Eahpárašiga seotud uskumusi pidada saami usundi ristiusueelseks pärandiks.
Saivo (Sáiva) on saami usundis mitmetähenduslik mõiste. Sellega võidi tähistada erilisi pühasid mägesid või järvi, kuid ka teispoolset maailma ja seal elavaid olendeid.
Saivo-maailma kujutati mõnes pärimuses inimeste maailma paralleelina. Seal võisid olla inimesed, loomad ja muud olendid.
Noaidi jaoks olid eriti olulised saivo-abilised ehk abivaimud, keda tunti eri piirkondades erinevate nimetuste all, sealhulgas saivo-gadze.
Need võisid esineda loomakujuliste abivaimudena, näiteks linnu, kala või põhjapõdrana, ning aidata noaidit tema rituaalsetel rännakutel ja suhtlemisel teispoolsete jõududega.
Saivo ei tähenda seega üht kindlat jumalust, vaid tervet usundiliste kujutelmade kompleksi.
Saami pärimuses tunti ka inimesesarnaseid olendeid, kes elasid maa või mägede sees.
> Ulda
Ulda oli maa-aluse rahva esindaja. Uldasid kirjeldati inimestega sarnaste olenditena, kellel võisid olla oma pered, elamud ja karjad.
Mõnes loos olid nad inimestest ilusamad ja rikkamad. Inimeste ning uldade suhted võisid olla nii sõbralikud kui ka ohtlikud.
Nimetust ulda on seostatud Skandinaavia huldra-pärimusega. See ei tähenda siiski tingimata, et maa-aluste olendite kujutelm ise oleks saamidel sama hiline.
> Gufihtar
Gufihtar kuulub samuti maa-aluste inimesesarnaste olendite hulka.
Neid võidi kohata mägedes ja maa all ning jutustustes võis inimene nende maailma sattuda või nendega suhteid luua.
Ka gufihtar’i nimetust on seostatud Skandinaavia pärimusega. Nii ulda kui ka gufihtar näitavad, kuidas saami uskumused on pika aja jooksul põimunud naaberrahvaste folklooriga.
> Stallo
Stallo (Stállu) on üks tuntumaid saami pärimuse olendeid.
Teda kujutatakse tavaliselt suure, tugeva ja ohtliku inimesesarnase hiidolevusena. Stallo võib olla jõhker ja isegi inimesesööja, kuid samal ajal on ta sageli rumal või kohmakas. Lugudes võidab inimene teda seetõttu mitte jõu, vaid kavalusega.
Stallo-lood on levinud suurel osal saami alast. Mõnes pärimuses elavad stallod perekondadena ning nende maailm meenutab moonutatud kujul inimeste maailma.
Pole siiski kindel, kas Stallosse usuti samal viisil nagu jumalustesse või vaimudesse. Suur osa temast teada olevast pärineb jutupärimusest. Seetõttu on Stallo eelkõige mütoloogiline ja folkloorne tegelane, mitte kummardatav jumalus.
Nime stallo päritolu ja selle nimega seotud pärimuse kujunemine on jätkuvalt uurimisküsimused.
> Meandash – mütoloogiline põhjapõder
Meandash on eelkõige idasaami, sealhulgas Koola saamide pärimuses tuntud mütoloogiline põhjapõder.
Temaga seotud lood käsitlevad inimeste ja põhjapõtrade päritolu ning nende omavahelist suhet.
Mõnes pärimuses võib Meandash esineda nii loomana kui ka inimesekujulise üleloomuliku olendina. Tema lood väljendavad kujutlust, et inimeste ja loomade maailm ei olnud algselt teineteisest täielikult eraldatud.
Meandash ei olnud lihtsalt tavaline põhjapõder, vaid mütoloogiline olend, kelle kaudu selgitati inimese ja põhjapõdra erilist suhet.
Nimeliste jumaluste kõrval kuulus saami maailmapilti suur hulk kohalike paikade, loomade ja loodusnähtustega seotud vaime.
Järvel, mäel, metsloomadel või muul olulisel paigal võis olla oma valitseja või kaitsja. Inimene pidi nende olemasoluga arvestama ning hoidma nendega õiget suhet.
> Sieidi – püha loodusobjekt
Sieidi (ka seita, seid) oli saami usundis püha kivi, kalju, puu või puidust objekt, millega seostati üleloomulikku väge ning mille juures võidi ohverdada.
Sieidi ei olnud tingimata jumalus ega mütoloogiline olend. Selle tähendus seisnes paiga või objekti erilises suhtes üleloomulike jõududega.
Sieidi-paigad võisid olla seotud jahi, kalapüügi, põhjapõtrade heaolu või kogukonna kaitsega.
Seetõttu ei anna üksnes tuntud jumaluste loetelu saami mütoloogiast täielikku pilti. Igapäevases elus võis inimese suhe kohaliku püha paiga, loomade või nende kaitsevaimudega olla isegi olulisem kui suhe mõne kõrge taevajumalusega.