Eesti kohanimedes leidub arvukalt ajaloolisi nimekujusid või nimeosi, mida saab võrrelda Skandinaavia vi-, ve- ja vä– vormidega. Nende hulgas esineb näiteks veel va, vu, vo, vii, vig, vy, wi, wie, wif, wig, wios, wis, vee jms.
Eesti kohanimede järelliiteid -va, -ve, -vi, -vu ja -vo on käsitlenud Lauri Kettunen (1955, lk 257–272). Tema seletused lähtuvad sageli nimede võrdlemisest hilisema sõnavaraga või põhinevad rahvaetümoloogial ning seetõttu tuleb neisse suhtuda ettevaatlikult.
Kohanimeuurimise seisukohalt on oluline, et nime tänapäevane kuju ei tarvitse säilitada selle algset hääldust ega tähendust. Nimed on jõudnud meieni eri aegade kirjapanekute kaudu ning nende kuju on sajandite jooksul muutunud.
Seejuures tuleb arvestada, et sarnase kujuga nimeosad võivad pärineda ka teistest keeltest ja sõnadest. Nime võimaliku sakraalse päritolu hindamisel on olulised vanimad kirjapanekud, keeleajaloolised vastavused, maastik ja paiga ajalooline taust.
Skandinaavia sakraalne sõnavara võimaldab nendele nimeosadele lisada veel ühe võimaliku tõlgendussuuna.
Skandinaavia taust
Sõnad vi, vé ja væ (vä) kuuluvad Skandinaavia muinasusundi vanasse sakraalsesse sõnavarasse. Nende põhitähendus oli ‘pühapaik, püha ala, pühamu’ – tavalisest elukeskkonnast eristatud paik, mis oli seotud jumalate, rituaalide ja kultustoimingutega.
Pühapaik ei tähendanud tingimata hoonet. See võis olla ka looduslik või inimeste poolt piiritletud maa-ala.
Skandinaavia eri piirkondades esines sõna erineval kujul: Rootsis ja Gotlandil vi, Norras vé ning Taanis wi ja væ. Need nimekujud on säilinud paljudes kohanimedes, sealhulgas koos jumalanimedega, ning võivad osutada muistsetele kultuspaikadele.
Pühapaikadega võisid olla seotud ka kogukondlikud kogunemised ja õigusemõistmine. Sellistes paikades võisid põimuda usundiline, õiguslik ja ühiskondlik tegevus.
Etümoloogia
Sõnaga vé seostub kaks peamist tähendusvaldkonda.
1. Pühapaik, pühamu. Skandinaavia vi, vé ja vä tähistasid püha või jumalatele pühendatud paika. Sõnapere seostatakse indoeuroopa tüvega *u̯eik- (*weik-), mille tähendusvälja kuuluvad ‘valima, eraldama, ohverdama ja nõiduma’. Sakraalses tähenduses võis see väljendada millegi eraldamist usulisel eesmärgil või pühitsemist kõrgematele jõududele. Vé võis tähistada piiratud või aiaga ümbritsetud püha ala, kus toimusid kultusega seotud rituaalid.
2. Eluase, kogukond ja tingipaik. Vanapõhja sõnal vé on ka tähendus ‘kodu, eluase’. Selle päritolu seostatakse indoeuroopa tüvega u̯ei- ‘punuma, aed’. Hoone võis saada nimetuse vitstest punutud ja saviga kaetud seina järgi. Samasse etümoloogilisse käsitlusse kuuluvad naabri ja kogukonna mõisted, mida on seostatud tingiga (þing) – meesteringiga (Männring), kuhu mehed kogunesid nõu- ja kohtupidamiseks.
Mõlemas tähendusvaldkonnas võib näha seost eraldatud või piiritletud ruumiga. Pühapaik või koosoleku- ja kohtupaik oli tavalisest ümbrusest eristatud ala, eluase aga võis olla piiratud vitstest punutud seinte või taraga. See tähenduslik sarnasus väärib tähelepanu ka Eesti muistsete pühapaikade ja kärajapaikade uurimisel.
Etümoloogilised võrdlused
Järgnevad sõnad ja sõnavormid on koondatud germaani sakraalse sõnavara ning sellega võrreldud indoeuroopa tüvede põhjal. Kõik esitatud sõnad ei kuulu ühte tõendatud etümoloogilisse sõnaperre.
Pühadus, pühitsemine ja pühamu
(1) Vanaindia vinákti, vivékti, vevekti ’eraldama, sõeluma, eristama’;
(2) ruunirootsi (idarootsi) vi ‘püha paik, pühamu’;
(3) vanagutni vi ‘püha paik, pühamu’;
(4) vanataani wi, væ ‘püha paik, pühamu’;
(5) vananorra vé ‘püha paik, pühamu’;
(6) vanaislandi vē ‘pühakoda, tempel’;
(7) vanainglise wēoh, wīg, wīh ‘jumalakuju, iidol’;
(8) vanasaksi wīh ‘tempel’;
(9) ladina victima ‘ohvriloom, ohverdus’;
Nõidus ja ennustamine
(10) vanainglise wicca, wicce ’nõid’; wiglian ‘ennustaja’;
(11) vanainglise wigol ’ennustamisega seonduv’;
(12) germaani wik–kan ’nõid’;
(13) keskalamsaksa wicken ’manama’; wicker ’ennustaja’;
Nõiduse ja ennustamisega seotud sõnade etümoloogiline kuuluvus on osaliselt vaieldav. Neid tuleb käsitleda võrdlusmaterjalina, mitte kindlalt tõendatud sakraalse sõnapere liikmetena.
Elukoht, asula ja küla
(14) vanapõhja vé ’kodu, elupaik’;
(15) gooti weihs ’küla’;
(16) vanaindia víś-, veśa ’elukoht, hoone’; víśas ’inimesed, klann, rahvas’;
(17) vanainglise wīc ’asula, elupaik’;
(18) vanaindia vēśās ’naaber’; võrdluseks kogukondliku kooskäimise ja ’meesteringi’ mõiste.
(19) ladina vīcus ’küla, asula’;
(20) vanakirikuslaavi vьsь (вьсь) ’küla’.
Allikad: de Vries vé 1-2, viðja; Pokorny *u̯eik- ; Babel *wī́xa-z / *wīgá-z; Vikstrand 2001, lk 298 jj.
Võimalikud alternatiivsed seletused
Skandinaavia vi/vé võrdlemisel Eesti kohanimedega tuleb arvestada ka teisi sarnase kujuga sõnu. Sellisteks võivad olla näiteks: vide – ’paju’; viðr – ’mets, puu’; veisa – ’muda, soo’; wise – ’heinamaa’; weide – ’karjamaa’; vik – ’laht’.
Ajaloolistes kirjapanekutes võivad erineva päritoluga nimeosad olla väga sarnased. Samuti võib algne vi-element esineda kirjapanekutes kujul vigh, vid või mõnel muul viisil.
Eraldi tähelepanu väärib vanapõhja vin, mida kohanimedes on seostatud rohumaa või karjamaaga. Selle sõna võimalikku esinemist tuleb hinnata ajalooliste nimekujude ja keeleliste vastavuste põhjal. Vin-sõna lõpu –n kuulub sõna ajaloolisse kujusse ning seda ei saa automaatselt käsitada genitiivitunnusena.
Kokkuvõte
Skandinaavia vi, vé ja vä tähistasid pühapaika, pühamut või eristaatusega maa-ala. Sakraalse sõnapere etümoloogia seostub pühaks eraldamisega. Teine, eluaset tähistav sõnapere on seotud punumise ja ehitistega. Mõlemas võib näha piiritletud ruumi tähenduslikku ühisjoont.
Pühapaigad võisid olla seotud ka tingidega, kus toimusid nõupidamised ja õigusemõistmine. Seetõttu võisid kultuslik, õiguslik ja ühiskondlik tegevus toimuda samas paigas.
KOHANIMEVIHIKU uurimishüpoteesi järgi võivad mõned Eesti kohanimedes säilinud vi-, ve- ja vä- elemendid tähistada muistseid pühapaiku või kogukondlikke kogunemis- ja kärajapaiku. Nende nimede päritolu tuleb hinnata varasemate nimekujude ning paiga ajaloolise ja arheoloogilise tausta põhjal.
Võimalikke kohanimesid
Järgnevad kohanimed on esitatud uurimisnäidetena. Nende varasemates kirjapanekutes leidub vi, ve, vä või nendega võrreldavaid nimeosi. Tegemist on esmaste hinnangutega, mida tuleb alles hakata lähemalt uurima. Kohanime tähenduse mõistmiseks on vajalik sõna kõikide osade selgitamine.
Nimed on valitud Eesti kohanimeraamatust.
Arava, Anija vald (1429 Harowe, 1621 Arraff, 1726 Arrawa Hans, 1871 Arrawa); KNR
Assaku, Rae vald (1241 Assuncauæ, 1384 Assenkaye, 1391 Assienkaywe, 1399 Assenkayue, 1419 Assenkau, 1503 Asenkawfe, 1504 Assenkawen, 1505 Assenkowe, 1507 Assenko, 1536 Assekau, 1552 Asseliul, 1561 Asszekoughe kulle, 1568 Assaka, 1571 Assekul, 1640 Assacka, 1694 Asseküll, 1697 Aszag, 1765 Assak, 1837 Aszack (Allikas: LCD, lk 321-322); KNR
Avinurme, Mustvee vald (sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm, 1686 Awinormhoff, 1695 Avinorm, 1758 Awwinorm); KNR
Hirla, Väike-Maarja vald (1241 Hyruelæ, 1325 Hirwen, 1385 Hirvel, Hyrvel, Hervel, 1505 Hirfell, Hirvell, 1529 Hyruel, 1540 Hirwel, 1583 Hirfvila, 1637 Hirbla, 1653 Hirwel, 1694 Hirvila, 1726 Hierla, 1744 Hirla, Irla, 1871 Hiirla (Allikas: LCD, lk 378-379); KNR
Jõhvi, Jõhvi vald (1241 Gevi, 1336 Geyvi, Yhevis, 1354 Yeve, 1364 Jevy, 1367 Jevi, 1421 Jeve, 1448 Geve, 1491 Gevenn, 1583 Jäffve, 1593 Geve, 1620 Jäffve, 1629 Jewa, 1635 Gewijöggi, 1653 Göbe, 1658 Jöbe, 1732 Johwi (Allikas: LCD, lk 338-339); KNR
Kaave, Jõgeva vald (1514 Kave, 1582 Kawe, 1592 Kawe, 1742 Kawe , 1839 Kawa (Allikas: Pall I, lk 47); KNR
Karla, Rae vald (1241 Karowelæ, 1386 Karwele, 1401 Carol, 1413 Karwele,1419 Karrowll, 1436 Carwel, 1503 Karul, 1504 Karol, 1505 Karull, Carull, Karulle, 1571 Karles, 1694 Karoll, 1697 Carla, 1765 Karla, 1871 Kaarla (Allikas: LCD, lk 409-410); KNR
Koovi, Saaremaa vald (1645 Kowi Niggo, 1798 Kowi, u 1900 Коови); KNR
Urvaste, Rae vald (1241 Vrwas, 1508 Urvess, 1515 Orwesz, 1521 Urves, 1541 Orrieste, 1562 Urwastekulla, 1586 Orfus, 1693 Urbaste, 1694 Orfus / Urbs, 1726 Urwasto (Allikas: LCD, lk 634); KNR
Verevi, Elva vald (1582 Werwa Wielka, 1627 Werewa Kuella, 1796 Werrewi); KNR
Viimsi, Viimsi vald (1241 Uianra, 1372 Vyames, 1385 Vyandes, 1410 Vyamas, 1430 Viamas, 1471 Vyamas, 1555 Wymes, 1589 Wiemes, 1639 Wemes, 1641 Wehmes, 1689 Wiems, 1840 Wiimse,1875 Wihama (Allikas: LCD lk 663-664); KNR
Kasutatud kirjandus
Vikstrand, P. (2001). Gudarnas platser. Förkristna sakrala ortnamn i Mälarlandskapen. Uppsala: Kungl. Gustav Adolfs Akademien för svensk folkkultur.