13: Eesti ala 8.-11.sajandil (viikingiaeg)

1. Sissejuhatus

Viikingiaeg tähistab Eestis noorema rauaaja varasemat osa, u 8.–11. sajandit pKr (umbes 750/800–1050). See periood oli kiirete muutuste aeg, mil kujunes välja eestlaste talupojakultuur muinasaja lõpul. Eesti ala ei moodustanud siis ühtset riiki, vaid oli jaotunud mitmeks suhteliselt iseseisvaks hõimupiirkonnaks või muinasmaakonnaks.

Järgnevalt vaatleme, millised hõimud elasid viikingiajal Eesti eri piirkondades, kuidas nad elatusid ning milline oli nende kultuur, sh usk ja kombed.

2. Piirkondlik eluolu viikingiaegses Eestis

Eesti alal elas viikingiajal eestlaste (ehk muistsete eestlaste) eellaskond, keda tänapäeva geneetika ja keeleteaduse põhjal võib pidada tänapäeva eestlaste otsesteks eelkäijateks. Tollased inimesed ei nimetanud end veel eestlasteks ühtse rahvana, vaid eristusid piirkonniti mitmeks hõimuks või muinasmaakonnaks.

Eesti ala jagunes viikingiajal tinglikult kaheks: ranniku- ja saarepiirkonnad vs sisemaa alad. Nende eluolu erines loodusolude ja naabruse tõttu. Ranniku-Eesti (Lääne-Eesti, saared, Põhja-Eesti) oli avatum mereühendustele, Sise-Eesti (Lõuna- ja Kagu-Eesti) oli eraldatum tihedate metsavööndite taga. Allpool vaatleme eri piirkondi lähemalt.

Peamised asustuspiirkonnad olid:

• Lääne-Eesti saared (Saaremaa ja teised saared);
• Lääne-Eesti rannikuala (Läänemaa);
• Põhja-Eesti (sh Tallinna ümbrus, Harjumaa/Rävala);
• Ida-Eesti (Virumaa);
• Kesk-Eesti (Järvamaa ja Sakala);
• Lõuna-Eesti (Sakala, Ugandi jt);
  

Lääne-Eesti ja saared – mereline rikkus

Lääne-Eesti rannik ning Saaremaa ja teised saared olid viikingiajal Eesti kõige„viikingilikum“ piirkond. Soodne asend Läänemere keskmes andis võimaluse nii kaubelda kui ka röövida.

Arheoloog Marika Mägi on toonitanud, et Eesti saared ja rannikualad kuulusid viikingiajal ühte Põhjala kultuuriruumi: siinsetel elanikel olid sarnased relvad, ehted, ornamendid ja rõivad nagu Skandinaavias.

Saarlased olid tuntud meresõitjad ja sõjamehed. Omavaheline läbikäimine oli tihe, meri mitte ei eraldanud, vaid ühendas. Näiteks on leitud rohkelt araabia hõbemünte just Saaremaalt ja Läänemaalt, mis näitab siit läbi kulgenud kaubateid, mida mööda idamaine hõbe jõudis Läänemerele.

Saarlaste tähtsamaid asulaid ja keskusi oli ilmselt Valjala maalinn Saaremaal, samuti Muhu ja teiste saarte kindlustatud asulad. Saarlastega samasse kultuuriruumi kuuluvad ka teised läänesaared (Hiiumaa jt), mille elanikkond oli ilmselt tihedalt seotud Saaremaa ülikute ja hõimuga.

Peamine elatis tuli traditsioonilisest talupidamisest. Lääne-Eestis ja saartel hariti põldu (odra- ja nisukasvatus, karjakasvatus) ning peeti loomi. Tänu viljakale pinnasele ja merelähedasele kliimale olid saared head teraviljakasvatuse piirkonnad.

Samuti tegeldi kalapüügiga ja hülgeküttimisega – rannikualadele omane oskus, mis kaugemal sisemaal kaotas tähtsuse. Hülgeid küttisid peamiselt rannaelanikud, ent Kagu-Eestis neid enam ei tuntud.

Viikingiajaks jahi tähtsus ranniku piirkonnas üldiselt vähenes, samas kui Saaremaa ja Läänemaa rikkusi suurendas just rauasulatus (Saaremaal Tuiu kandis tegutses tugev rauatootmise keskus) ning vahenduskaubandus.

Poliitiliselt olid Lääne-Eesti ja saared koduks mõjukatele pealikele. Kindlustatud asulad, nagu Muhu linnus ja Saaremaa maalinnad, pärinevad viikingiaja lõpust ja hilisemast ajast, kuid viitavad selle piirkonna jõukusele. Siinsed ülikud kogusid kokku rüüsteretkedelt ja kaubandusest saadud vara, mida on leitud aardeleidudena (hõbeaarded jms).

Merelise elu tõttu puututi kokku ka ohtudega. Tuleb ette kujutada, et Saaremaa ja Hiiumaa mehed võisid sageli rinda pista ka Skandinaavia viikingitega – kord liitlastena, kord rivaalidena. Hilisemad saagad jutustavad saarlastest kui kartmatutest mereröövlitest, kes võisid Rootsini ja Taanini välja purjetada.

Kokkuvõttes oli Lääne-Eesti saarestiku eluolu dünaamiline ja rikkalik, ühendades viljaka maaelu ning Läänemere-kaubanduse võimalused.

Lääne-Eesti rannikuala

Mandri Lääne-Eestis elasid läänlased – muistse Läänemaa hõim. Hilisemates allikates nimetati osa Läänemaast ka Rotalia (Rotelei) ja Maritima aladeks, kuid viikingiajal moodustasid Läänemaa ja Pärnumaa ümbrus tõenäoliselt mitmeid väiksemaid maakondi (nagu Ridala jt).

Läänemaa hõimud asustasid rannikualasid Matsalu lahest kuni võib-olla Liivi laheni. Nende peamised asulad paiknesid viljakatel rannikualadel ja jõesuudmetes (nt Lihula kandis).

Läänemaa inimesed tegelesid põlluharimisega, ent ka meresõidu ja rannapüügi ning kaubandusega. Arheoloogilised leiud (Skandinaavia päritolu esemed) viitavad kontaktidele üle mere. Läänemaa aladel polnud viikingiajal tõenäoliselt ühtset keskset võimu, vaid mitu kohalike vanemate juhitud kihelkonda.

Põhja-Eesti – linnused ja kaubateed

Põhja-Eesti, eriti tänapäeva Tallinna ümbrus, oli samuti oluline piirkond viikingiaegses Eestis. Siinne rannik oli otseses ühenduses Soome ja Rootsiga üle lahe ning siit läks üks haru idasuunalisest kaubateest (Idatee) mööda põhjarannikut Venemaa jõgedele.

Pole siis ime, et Põhja-Eestisse tekkisid varased keskused. Üks silmapaistvamaid oli Iru linnus Pirita jõe ääres (Tallinna lähistel), mis 9.–10. sajandil oli tiheda asustusega kindlustatud asulakoht.

Irus on leitud jälgi nii sadamast kui käsitöötegevusest ning see paistis olevat tollase kaubanduse sõlm – võib-olla Tallinna eelkäija. Iru õitses kuni 11. sajandi alguseni, mil see teadmata põhjustel hääbus. Tõenäoliselt kandus keskus praeguse Tallinna alale (Toompeale), kus oli hilisrauaajal muinaslinnus.

Põhja-Eesti elanikud elasid valdavalt taludes ja külades. Põldudel kasvas oder, nisu ja rukis, peeti veiseid, sigu, lambaid. Arheoloogiline ainestik (nt Rebala kalmed Harjumaal) näitab, et talupojad ja ülikud olid jõukad.

Majanduslikult oli Põhja-Eesti oluline vahenduskaubanduse lüli. Meritsi toodi siia kaupu, mis liikus edasi Venemaa suunas. Samuti on alust arvata, et põhjaranniku elanikud tegid oma laevadega sõite Rootsi ja Gotlandile, sest mõned Rootsi rannikult leitud aarded viitavad Eesti päritolu kaubitsejatele.

Põhja-Eestis asus ka mitu muistset sadamakohta (Tallinna lahes, Virumaa rannikul), kus võidi kaubelda karusnahkade, vaha, päevalilleõli (mida saadi võib-olla Narva jõe kaudu) ja muidugi hinnalise orjarahvaga, sest viikingiajal oli orjade müük ja vahendamine samuti tulus äri.

Kirjalikud teated annavad mõista, et orjaturge leidus ka Eesti ja Läti aladel. Tõenäoliselt sattus osa sõjasaagina saadud noori mehi ja naisi orjusse ning müüdi edasi Araabia kalifaatidesse hõbeda eest.

Ida-Eesti – viljakas ja metsane maa

Eesti kirdeosas paiknes Virumaa hõimupiirkond, mille elanikke nimetatakse virulasteks. Virumaa hõlmas tänapäeva Ida- ja Lääne-Virumaa alad. Tegemist oli olulise piirkonnaga, mis jäi Novgorodi ja Pihkva vürstiriikide naabrusse idas ning oli samas ühenduses ka Soome lahte pidi põhja pool asuvate aladega.

Virumaa kultuuris segunes nii ranniku- kui sisealade jooni. Näiteks on leitud nii Lääne-Eesti mõjutuste kui ka idapoolsete (balti või soome-ugri) elementidega leide. Virumaal oli mitu muistset kindlust, sh Tarwanpe (Tarvanpea, tänapäeva Rakvere kohal) ja Aspirin (tõenäoliselt Purtse).

Virumaalasi pidasid naabrid samuti eraldi rahvaks. Vene kroonika kasutab ilmselt ka nende kohta üldnimetust tšuudid. Skandinaavia allikates on nimetus Virland.

Kohalik rahvas elas külades ja hajataludes, harides viljakaid paekamaraga põlde. Virumaa põhjaosa (Lahemaa kant) oli viljakas, aga metsase Järvamaa piiril asusid suured ühismaad, mida külad ühiselt kasutasid (nn saraskonnad).

Nii Rakvere kui ka Pandivere kõrgustiku ümbrus olid sobivad karja kasvatamiseks, hobuste osatähtsus oli sisemaal suur (kiire liikumisvahendina metsateedel).

Virumaa eripäraks on ka hilisem pärimus, mille järgi just sealt, ühelt metsaselt mäelt olevat pärit saarlaste jumal Tharapita. See 13. saj kroonikas kirja pandud legend osutab Virumaa võimalikele tähtsatele kultuskohtadele.

Virumaal (Rakvere ja Viru-Nigula kandis) olid laialt levinud kivikalmed, kuhu 6.–7. sajandil maeti nii põletatud kui põletamata luid, kuid viikingiajaks mindi ka seal üle valdavalt põletusmatusele.

Virumaa iseärasus seisnes selles, et asudes geograafiliselt kirdenurgas, mõjutasid seda nii sisemaa kui ranniku kultuurid – see paiknes Ranniku- ja Sise-Eesti vahel. Virumaa kohta on Henriku kroonikas hiljem öeldud, et tegu on „viljaka ja ilusa maaga avarate põldudega“, mis viitab heale põllundusele juba viikingiaja lõpuks.

Kesk-Eesti Järvamaa ja Lõuna-Eesti Viljandimaa (Sakala)

Kesk-Eesti mõiste alla võib paigutada Mandri-Eesti sisealad, mis ei kuulu otseselt ei äärmuslikku põhja ega lõunasse. Kesk- ja osaliselt Lõuna-Eesti aladel asusid muistsed Järvamaa ja Sakala maakonnad.

Järvalased elasid tänapäeva Järvamaa piirkonnas. Tegemist oli sisemaa põlluharijate hõimuga, kelle territoorium asetses soode ja metsade keskel.

Sakala hõim (sakalased) asustas umbkaudu tänast Viljandi-, Pärnu- ja osa Tartu- ja Valgamaad. Sakala keskuseks oli Viljandi (estonograafiliselt Felîn) piirkond.

Arheoloogilised leiud Järvamaalt (nt asulakohad, kalmed) näitavad tihedat seotust naaberhõimudega, kuid erilist regionaalset omapära on Järvamaal (võrreldes näiteks Viru- või Sakalamaaga) veidi vähem dokumenteeritud.

Sakalased olid tuntud kui sõjakad ja jõukad talupojad. See omadus võis juurduda juba viikingiajal, mil nad võisid vajada relvi oma maade kaitsmiseks niinimetatud sisemaiste tülide käigus. Hilisem Lembitu nimi seostub just Sakalaga.

Sakala alad olid viljakad ja sealne rahvastik tegeles peamiselt põllumajandusega, kuid olles Lõuna-Eestis, olid nad ka kontaktis lõunapoolsete balti hõimudega (nt latgalitega) ning idas ugandlastega.

Viikingiaja lõpul oli Sakala üks tugevamaid maakondi, mis 13. saj algul suutis naabrite ugandlastega lausa varajasi ristisõdijaid tõrjuda. Järvamaa oli Sakalast väiksem ja ilmselt poliitiliselt vähem mõjukas, kuid omas strateegilist asendit Kesk-Eestis. See võis toimida puhveralana põhja ja lõuna pool asuvate võimsamate hõimude vahel.

Kokkuvõttes iseloomustas Kesk-Eestit rahulik maarahva elu, kus külad hoidsid kokku ja jagasid maid. Suuri linnu polnud, kuid muistseid kantse leidus strateegilistes kohtades. Kohaliku elu rütmi andsid aastaajad, talutööd ja ümbruskonna väiksemad konfliktid või liidud.

Väliskaubandus jõudis siia vahendatult ranniku kaudu. Näiteks võis mõni Virumaa ülik tuua mererannast kaupu sisemaale või Sakala talupojad viia oma saadusi Pärnu jõele laevadele laadimiseks. Kesk-Eesti moodustas nii-öelda selgroo, mis toitis ja andis jõu kogu ühiskonnale, kuigi glamuursed viikingi-seiklused toimusid pigem äärealadel.

Lõuna-Eesti – metsade tagune maailm

Lõuna- ja Kagu-Eestis, hõlmates peamiselt tänapäeva Tartumaa, Võrumaa ja Põlva ümbruse, asus muinashõim Ugandi (ka Ugaunia). Ugandi keskuseks oli Otepää (Odenpe) ja hiljem Tartu (Tarbatu) piirkond.

Lõuna-Eesti (Tartumaa, Võrumaa alad) erines põhjapoolsetest ja rannaaladest oma sisemaise, metsase iseloomu poolest. Tihedad metsad ja sood Kesk- ja Lõuna-Eesti piiril moodustasid loodusbarjääri, mistõttu lõunapoolne kultuuriala arenes osalt isevoolu teed.

Kagu-Eestis (Võrumaa ja Setomaa kandis) püsis kauem arhailisi jooni nii majanduses kui matusekommetes. Näiteks jätkati seal kääbaskalmistute kasutamist: põletatud luud asetati väikestesse muldkääbastesse tihti koos mitme surnuga üheskoos.

Põhja- ja Lääne-Eestis olid samal ajal kalmistuteks madalad kivivared ja põletusmatus domineeris täielikult. Seega, Lõuna-Eesti matusekombestik eristus mõnevõrra – võib-olla Balti hõimude (lätlaste) mõjul, kel olid samuti kääpad.

Elatusvahendid Lõuna-Eestis olid mitmekesisemad. Lisaks põlluharimisele ja karjakasvatusele mängisid seal kauem rolli jahindus ja kalastus. Nii on Kagu-Eesti arheoloogilistes leiumaterjalides rohkesti hobuse- ja metsloomaluid, mis viitab hobuste pidamise ja ulukite küttimise suuremale osakaalule võrreldes näiteks Põhja-Eestiga.

Kopraid ja põtru kütiti Lõuna-Eesti metsades liha ja väärtuslike nahkade pärast ning need olid sealkandis olulised, samas kui rannikualal polnud metsaloomade küttimine enam igapäevane elatusallikas.

Põlde hariti Lõuna-Eestis ilmselt alepõllunduse võtetes (metsa põletamine uueks põlluks). Järvamaa ja Ugandi (Tartumaa) piirkonnas on viiteid kolmeväljasüsteemi levikule viikingiaja lõpul.

Asustuse keskusi Lõuna-Eestis oli hõredamalt. Emajõe suudmesse tekkis Tartu (Tarbatu), millest sai tähtis kauplemiskoht (hiljem rajas sinna Jaroslav Tark linnuse Jurjevi). Otepää ja Viljandi olid samuti hilisviikingiajal kindlustatud keskused, mis viitab, et ka sisemaal suurenes organiseeritus.

Lõunapiirkonna inimesed puutusid rohkem kokku idapoolsete naabritega – Novgorodi ja Pihkva vürstiriikidega – ning lõunas balti hõimudega (näiteks latgalid Ugandi naabruses). See tähendas nii kaubavahetust (peamiselt karusnahad vahetati soola, metalli ja ehete vastu) kui ka aeg-ajalt konflikte.

Lõuna-Eesti lõunapiiril (tänase Eesti-Läti piiri kandis) elasid juba läänemeresoome hõimud, kes segunesid latgalite ja liivlastega. Muistse Võrumaa lõunaosas võisid elada tänapäeva setode ja lätlaste esivanemad.

Üldiselt oli Lõuna-Eesti elu rahulik talupojakultuur, mis väliste mõjude ees püsis kauem traditsioonilisena. Sellest piirkonnast kasvasid hiljem välja Ugandi ja Sakala muistsed maakonnad, mis 13. sajandi algul olid piisavalt tugevad, et ristisõdijatele tõsist vastupanu osutada.

Kokkuvõte

Erinevad allikad kinnitavad, et viikiniaegse Eesti ala piirkonnad olid selgelt eristatud. Skandinaavlased kasutasid Saaremaa kohta nime Eysysla (Ösel), Läänemaa kohta Adalsysla (“Suurmaa”), Harjumaa/Rävala kohta Refaland ja Virumaa kohta Virland.

Lõuna-Eesti alad hõlmasid ka väiksemaid maakondi nagu Nurmekund, Vaiga, Mõhu, Alempois jt (vt kaardilt), kuid tõenäoliselt olid need tihedalt seotud kas Ugandi või Sakalaga.

Idaslaavi kroonikates koondati eestlased nimetuse tšuud alla, kuid eristati muuhulgas Ugaunia (Ugandi) ja teisi alasid.

Üldiselt võib aga öelda, et viikingiaja Eesti ala koosnes hajusatest väikestest võimukeskustest, mida juhtisid kohaliku eliidi esindajad (vanemad, pealikud). Nad võisid vastavalt oludele kas omavahel sõdida või moodustada liitusid.

3. Uskumused ja kultuspaigad viikingiaegses Eestis

Viikingiaegse Eesti elanike usund oli muinasusund, mis polnud kirja pandud ja mida tunneme vaid arheoloogiliste leidude ning hilisemate rahvapärimuste kaudu. Üldjoontes võime öelda, et see oli loodususund: usuti esivanemate hingedesse, loodusvaimudesse ja kaitsejumalatesse.

Kahjuks on otseseid allikaid väga vähe, mistõttu on teadlased pidanud palju oletama. Selge on see, et polnud templeid ega kirikuid. Pühad toimingud toimusid looduslikes pühapaikades – hiites, allikatel, ohvrikivide juures. Hilisem rahvapärimus kinnitab, et hiied (salumetsad) olid pühad, samuti allikad ja suured kivid, kuhu viidi ande jumalatele.

Arvatavasti kogunesid kogukonnad suurteks ühisteks rituaalideks hiitesse, eriti tähtsatel pööripäevadel või enne suuri sõjakäike, et paluda soosingut. Isiklikumal tasandil võis iga talu peremees-perenaine ohverdada kodu lähedal mõnele allikale või kivile, et tagada pere õnn.

Matusekombed annavad uskumuste kohta kõige käegakatsutavamat infot. Viikingiajaks oli põletusmatus kogu Eestis valdav. Ilmselt usuti, et tule läbi vabaneb hing kehast ja saab minna teispoolsusesse. 8.–10. sajandil hakkasid kõikjal Eestis laibad kremeeritud kujul maapõue jõudma.

See oli suur muutus võrreldes varasemaga, kuid esines ka laibamatuseid. Põletatud luud pandi kas kivikirstu (põhja- ja lääneosas) või väikestesse muld- või kivikääbastesse (lõunaosas). Surnutele anti kaasa tarbeesemeid, toitu, relvi – ilmselt usus, et need kuluvad ära järgmises ilmas.

Näiteks on Ida-Virumaalt Püssi asulast leitud 10. sajandi põletusmatuse ase, kust tuli välja kolm odaotsa, mõõk, võitlusnoa jäänused, kirves, mõned ehted ja hobuseriista osad. Selline leid näitab, et surnu varustati sõjamehena ka hauatagusel teel.

Paadimatused, kus surnud põletati paadilaadsetes puukonstruktsioonides levisid samuti viikingiajal, näiteks Harjumaal Rae ja Rebala arheoloogilised leiud viitavad sellistele matustele.

Kuigi kindlaid jumalanimesid Eesti viikingiaegsetest uskumustest ei teata, on pakutud, et võidi austada taevajumalat (mõnel piirkonnas kutsuti ehk Taara või Uku), metsavaime, maaema ning muid loodusjõude.

Hilisem Henriku Liivimaa kroonika (13. saj) mainib, et saarlastel oli jumal Tharapita, kes „lendas Virumaalt Saarmaale“ – see vihjab mingile äikese- või sõjajumalale. Samuti jutustavad rahvalaulud taevataadi ja pikse usust.

Tõenäoliselt polnud eesti muinasusund ühtne panteon nagu Skandinaavia Odin-Thor-Freyr süsteem, vaid pigem hajus usk, kus igal hiiel ja hõimul võis olla oma kaitsevaim.

Arheoloogid on viimasel ajal avastanud ka spetsiaalseid kultuspaiku. Üks märkimisväärne leid on Saaremaal Tõnija küla juures Saunamäel, kus viikingiaja algusesse jääva kalmekompleksi juurde oli ehitatud inimesekõrgune kivimüür.

Sealt on leitud inimese koljutükke ja hambaid, loomaluid, palju savinõude kilde ning terveid potte toidu ja joogiga. See viitab ilmselt esivanemate kultusele. Arvatakse, et Saunamäel tehti rituaale esivanemate vaimude auks ning müüriga püüti pühitseda koht eriliselt pühaks.

Sellised avastused näitavad, et viikingiaegsed eestlased tegelesid aktiivselt rituaalidega, mis kandsid edasi nende maailmapilti ja usku hinge surematusse. Hingedeaja kommetest võib oletada, et usuti hingede jätkuvat kohalolu (nt hing jääb seni, kuni keha tuhastub).

Kokkuvõttes oli viikingiaegne Eesti usund polüteistlik-animistlik. Austati mitmeid vägevaid jõude. Pühapaikadesse ei püstitatud kivist templeid, vaid austati loodust ennast.

Rituaalid nii matustes kui argielus kandsid hoolt, et esivanemate vaimud oleks leplikud ja et loodusjõud soosiksid inimesi. See vaimne maailm püsis eestlastel kuni ristisõdade ajani, mil vana usk tõrjuti formaalselt kristluse poolt välja. Ent rahva mälus elas see veel sajandeid.

Kokkuvõtlik tabel usundilistest joontest viikingiajal

Alljärgnev tabel esitab ülevaate eri piirkondade usundilistest joontest viikingiajal – peamised austatud jumalused või vaimud ning pühapaikade tüübid. Teave on tuletatud peamiselt kroonikatest ja arheoloogiliste leidude põhjal, täpsed jumalanimed peale Saaremaa on oletuslikud.

Nagu nähtub, olid hiied universaalsed pühapaigad üle Eesti, need olid kogukonna pühad keskused. Lisaks hiitele austati erilisi loodusobjekte: näiteks Tammealused kivid (ohvrikivid), kuhu viidi enne uue töö algust ande (mune, viljateri, münte); pühad allikad, kuhu käidi ravivett võtmas ja ohvriande viimas (nt allikasse visati hõbemünt või lindike puu külge); pühad puud (enamasti tammed või pärnad), kuhu toodi ohvrilooma verd või riputati andisid.

Iga piirkonna rahvas pidas oma maa mõnd punkti eriliseks – olgu selleks hiieniidu männik Läänemaal või Emajõe äärne ohvrikivi Tartumaal. Need paigad ühendasid kogukonda usuliste tavade kaudu.

4. Allikad

1. Tvauri, A. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu: Tartu Ülikool, 2012.
2. Lang, V. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikool, 2003.
3. Mägi, M. In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. Leiden: Brill, 2018.
4. Mägi, M. “Viikingiaegne Saaremaa”. – Mo Saaremaa, 2021.
5. Jonuks, T. Eesti muinasusund. (doktoritöö, 2013) – vt. ka Lintrop, A. Dateeritud usund, Keel ja Kirjandus 6/2023 (arvustus).
6. Läti Henriku Liivimaa kroonika (13. saj) – eestlaste jumala Tharapita ja saarlaste sõjakuse kirjeldused.
7. Saxo Grammaticus. Gesta Danorum (u 1200) – Ølandi merelahingu kirjeldus (saarlased ja kurelased).
8. Nestor (Vana-Vene kroonika). Esmakroonika (11.–12. saj) – teated Jaroslavi retkest Tartusse (1030) ja Jurjevi hävingust (1061).
9. Loodusveeb. “Eesti muinas- ja rahvausund ning loodus.” (loodusveeb.ee, 2020) – ülevaade hiite ja ohvrikommete kohta.
10. Maavalla Koda. Andmed hiite kohta Eestis (www.maavald.ee, vaadatud 2025).
11. Vikipeedia. “Eesti viikingiaeg” (et.wikipedia.org) – rahvaarv, asustus ja elatusviisid.
12. Vikipeedia. “Viking Age in Estonia” (en.wikipedia.org) – üldkontekst, skandinaavia nimed ja rahvusvahelised suhted.

 Prindi