Paljud Eesti vanemad kohanimed viitavad tähendusväljadele, mis ei ole üksnes geograafilised ega praktilised, vaid võivad seostuda kultuse, pühaduse ja usundilise maailmatõlgendusega. Nimed võivad sisaldada viiteid hiitele, pühadele paikadele, ohverdamisele, jumalustele või muudele sakraalsetele nähtustele. Selliste nimede mõistmiseks tuleb arvestada maailmaga, milles need tekkisid ja kus maastikul võis olla ka usundiline tähendus.
Eesti ala ei olnud muinasajal kultuuriliselt ega usundiliselt ühtne. Siin kohtusid ja põimusid erinevad kultuurilised ning usundilised traditsioonid. Sakraalsete kohanimede mitmekesisus võib seetõttu peegeldada mitte ainult keele arengut, vaid ka uskumuste kihistumist ja erinevate traditsioonide mõju. Läänemere piirkonna tihedate kontaktide tõttu tuleb arvestada ka germaani ja skandinaavia usundiliste arusaamade võimaliku mõjuga.
Seetõttu tuleb kultusega seostatava kohanime seletamisel küsida:
- Mida mõisteti kultuskoha, ohverdamiskoha või pühapaiga all?
- Milline oli maailm, milles need nimed sündisid?
- Milline oli inimese ja maastiku vaheline suhe?
Ilma selle taustata võib ka keeleajalooliselt põhjendatud seletus jääda poolikuks.
Religioon kui elu struktuur
Tänapäeval nähakse religiooni sageli isikliku veendumuse, kirikus käimise või kultuurilise pärandina. Sellest vaatenurgast võib tunduda, et ka muinasajal oli usk üks selgelt eristatav eluvaldkond teiste seas.
Uusajale eelnenud ühiskondades ei olnud usund aga tingimata ülejäänud elust sellisel viisil eraldatud. Maailmakorra seletamine, sotsiaalsed suhted, aja käsitamine, rituaalid ja arusaamad nähtavast ning nähtamatust maailmast võisid moodustada omavahel seotud terviku.
Ka maastik ei pruukinud olla neutraalne ruum. Mägi, allikas, puu või kivi võis omandada tähenduse, mis ulatus kaugemale selle praktilisest kasutusest. Mõnda paika võidi seostada jumaluse, vaimolendi, esivanemate, rituaali või pühadusega.
Kui seda võimalust ei arvestata, võime tõlgendada vana kohanime üksnes tänapäevase mõtteviisi kaudu ning jätta osa selle võimalikust algsest tähendusest tähelepanuta.
Muinasusk ja kristlik mõtteraamistik
Oluline on eristada muinasusundi ja kristliku teoloogia mõisteid.
Sõna jumal ei ole universaalse sisuga mõiste. Kristlikku Jumala-käsitlust ei saa automaatselt üle kanda varasematele usunditele. Eri usundilistes traditsioonides võidi jumaluste, vaimolendite, pühade paikade ja kultusesemete suhet mõista erinevalt. Jumalus võis olla seotud konkreetse paiga või rituaaliga ning tema kohalolu võidi väljendada või tajuda erineval viisil.
Ka pühadus ei pruukinud olla alati paiga muutumatu omadus. Paiga eriline tähendus võis olla seotud kindla aja, rituaali või tegevusega.
Seetõttu ei saa muinasusundi mõisteid tõlgendada üksnes kristliku teoloogia kaudu. Sama sõna või nähtus ei pruugi erinevates usundilistes süsteemides tähendada sama asja.
Kas me otsime kadunud usku?
Usundilise tähendusega kohanimesid uurides otsime paratamatult ka kadunud usundiliste traditsioonide jälgi, kuid mitte selleks, et neid elustada või propageerida. Eesmärk on neid mõista.
KOHANIMEVIHIK püüab mõista maailmakogemust, milles vanad kohanimed sündisid.
Muinasusundit käsitletakse siin mitte usulise programmina, vaid kultuurilise ja maailmavaatelise süsteemina, mille tundmine võib aidata selgitada kohanimede tekkepõhjusi. Kui kohanimi osutab kunagisele jumalusele, rituaalile või pühaks peetud paigale, kuulub see seos ajaloolise uurimise valdkonda ka juhul, kui nime algne tähendus on hiljem ununenud.
Miks käsitleme mütoloogilisi tegelasi?
KOHANIMEVIHIKUS leidub ka käsitlusi erinevate mütoloogiliste tegelaste ja jumaluste kohta. Seda ei tehta mütoloogia kui jutustava pärimuse pärast, vaid selleks, et aidata ära tunda võimalikke sakraalseid elemente kohanimedes.
Jumaluste nimed, epiteedid ja funktsioonid võisid kajastuda kohanimedes ja maastikuga seotud nimetustes. Sellised võimalikud viited ei pruugi säilinud nimekujus enam olla otseselt äratuntavad, vaid võivad esineda muutunud või hiljem ümbertõlgendatud kujul. Ilma vastava usundilise ja mütoloogilise taustata võib nende olemasolu võimalus jääda uurimisel tähelepanuta.
Mütoloogia käsitlemine on siin uurimise abivahend, mitte usuline seisukohavõtt.
Ristiusu mõju ja nimede ümbertõlgendamine
Ristiusu kinnistumisega ei kadunud varasem sakraalne maastik tingimata üleöö, kuid selle tähendused võisid muutuda.
Mitmel pool Euroopas on varasema sakraalse tähendusega paiku kristianiseeritud, pühitsetud ümber või tõlgendatud uues usundilises raamistikus. Selliste protsesside võimalust tuleb arvestada ka vanade kohanimede uurimisel.
Nime varasem tähendus võis kultuurilise ja keelelise keskkonna muutudes muutuda läbipaistmatuks ning nime võidi hakata hiljem teisiti mõtestama. See ei eelda nime teadlikku muutmist või varasema tähenduse kustutamist, vaid võib olla pikaajalise keelelise ja kultuurilise muutuse tulemus.
Seetõttu võib hilisem, juba tuttavaks saanud nimekuju või seletus varjata nime varasemat tähendust.
Metodoloogiline lähtekoht
Kohanimede uurija ei saa alati piirduda üksnes häälikulise või vormilise analüüsiga. Kui on põhjust oletada, et nimi võib sisaldada sakraalset elementi, tuleb küsida: milline oli selle tekkimise aja maailmapilt, kuidas mõisteti pühadust, mis võis teha ühest paigast kultuskoha ning milliste jumaluste, vaimolendite või rituaalidega võis paik olla seotud?
Just seetõttu käsitleb KOHANIMEVIHIK muinasusundeid ja religiooni eraldi teemadena. Need ei ole kõrvalepõige, vaid üks võimalikest vahenditest vanade kohanimede mõistmisel.
Toponüümika ja arheoloogia võivad seejuures teineteist täiendada. Kohanimi võib osutada paiga kunagisele tähendusele või säilitada jälje varasemast traditsioonist, kuid nimi üksi ei tõenda selle vanust ega algset funktsiooni. Arheoloogia võib aidata määrata paiga kasutusaega ja tegevuse iseloomu, kuid ei pruugi tõendada kohanime tekkimise aega ega paiga oletatavat sakraalset tähendust. Eri liiki tõendusmaterjali tuleb seetõttu hinnata koos, säilitades nende vahel selge metodoloogilise piiri.
Kokkuvõtteks
Vana kohanime uurimisel ei piisa alati nime keelelisest analüüsist. Kui nimi võib olla seotud pühaduse, kultuse, rituaali või jumalusega, tuleb arvestada ka selle tekkimise aja usundilise maailmapildiga.
Usundiline tõlgendus ei ole iseenesest tõend kohanime päritolu kohta, vaid üks uurimisvõimalus, mida tuleb hinnata koos nime ajalooliste kujude, keeleliste seoste, paiga iseloomu, arheoloogiliste andmete ja muu allikmaterjaliga.
Usundilise tausta tundmise eesmärk ei ole seega leida kohanimedest tingimata religioosseid tähendusi, vaid osata neid võimaliku seletusena ära tunda ja kriitiliselt kontrollida.