Püha tähistab midagi, mida peetakse tavalisest erinevaks, eriliseks või kõrgemate jõududega seotuks. Sellist kohta, eset või nähtust käsitletakse eraldatuna igapäevasest maailmast ning sellele omistatakse eriline tähendus. Eesti püha ja soome pyhä kuuluvad vanasse läänemeresoome sõnavarasse, kuid selle täpne päritolu ei ole kindlalt teada.
Sarnase tähendusega sõnu leidub paljudes keeltes, kuid need ei pärine tingimata ühest algtüvest. Näiteks germaani keeltes esineb sõnatüvi (wīhaz, gooti weihs, vanaülemsaksa wīh), mis tähistab püha või pühitsetud kohta. Teine germaani sõnarühm (heilig, helig, hellig) on seotud terviklikkuse, puutumatuse ja rikkumatuse mõistega. Balti ja slaavi keeltes (nt leedu šventas, vene svjatoj) ning ladina (sacer, sanctus) ja kreeka (hagios) keeltes on samuti omaette sõnad püha tähistamiseks.
Läänemeresoome keeltes on pakutud seost sõnadega piht ja piha, mis tähendavad piiritletud või aiaga eraldatud ala (õu, hoov, karjaaed). See viitab võimalusele, et püha võis algselt tähistada eraldatud ja piiridega tähistatud ruumi, millel oli kogukonna jaoks eriline tähendus. Samuti on tähenduslikult lähedane sõna puhas, kuigi see ei pärine samast tüvest.
Kohanimes viitab nimeosa püha sageli paigale, mida on peetud eriliseks – olgu selleks jõgi, allikas, kivi, mets või muu loodusobjekt. Selline koht ei pruugi olla seotud kindla usundiga, vaid pigem arusaamaga, et tegemist on tavalisest erineva või erilise paigaga.
Seetõttu aitab märksõna püha koos selle võõrkeelsete vastetega paremini mõista kohanimedes esinevaid sakraalseid tähendusi ning kirjalikes allikates kasutatud religioosset sõnavara.
Etümoloogia
Alljärgnev etümoloogia koondab eri keelkondades kasutatud sõnu, millega on tähistatud püha, pühitsetut või sakraalset. Need sõnad ei pärine alati samast algtüvest, kuid võimaldavad võrrelda, kuidas püha mõistet on eri keeltes väljendatud ning milliseid tähendusnihkeid on aja jooksul toimunud.
(1) alggermaani *wī́xa-z/*wīgá-z, *wī́xia- ’püha’;
(2) alggermaani *wī́xan-, *wī́xian-/*wīgián-, *wī́xēn-; *wikkēn ’pühitsema’;
(3) gooti weihs, wīh-s ‘püha’;
(4) vanaülemsaksa wīh, wīhi ’püha’ (8.saj);
(5) keskülemsaksa wīch ’püha’;
(6) vanasaksi wīh- ’püha’; wīh ‘tempel’;
(7) islandi heilagur ’püha’;
(8) norra hellig ’püha’;
(9) rootsi helig ’püha’;
(10) taani hellig ’püha’;
(11) saksa heilig ’püha’;
(12) vanaülemsaksa heilag ’püha’;
(13) gooti hailis ’terve’;
(14) ladina săcer ’pühitsetud, püha’;
(15) ladina sānctus ‘pühitsetud, püha, puutumatu’;’
(16) prantsuse saint, sacré ’püha’;
(17) vanavene svyaty (alates 11.saj) ’püha’; (alates 15.saj) ’pühadus’;
(18) vene svyaty ’religioosselt austatud, jumalik’, ’sügavalt austatud, kallis’;
(19) vanakirikuslaavi svętъ ’püha’;
(20) vene svjatój ’püha’;
(21) vanapreisi swenta– ’püha’;
(22) läti svēts ’püha’;
(23) leedu šventas ’püha’:
(24) kreeka hagios ’püha, pühitsetud’;
(25) luulesaami ájlis ’püha’; basse ’püha’, ’ohvrikoht, ohver’;
(26) lapi ailes, passe ’püha’;
(27) soome pyhä ’püha’;
(28) liivi pivà, püvà ’püha, jumalaga seotud’;
(29) vanaindia pūtá- ’puhas’;
(30) ladina pŭtus ’puhas, rikkumata, moonutamata’;
(31) soome puhdas ’puhas’;
(32) eesti puha ’täiesti, tervenisti, üleni, kogu ulatuses, ainult, üksnes’;
(33) eesti puhas ’määrdumatu, mustuseta; aus, siiras, õige; veatu , laitmatu; lisanditeta; täielik, ehtne’;
(34) luulelapi puhtēs ’puhas’;
(35) luulelapi pihē ’sisehoov’;
(36) soome piha ’õu, hoov’.
Allikad: Pokorny sak, peu-1, u̯eik; ΛΓΩ святой; Ihre ailes, passe; Babel *weik-; Kettunen pivà, püvà; ETY puha, puhas; Grundström pihē, puhtes.
Vt ka märksõnu vi, ve, vä ja viha ning artiklit Vi, vé, vä – skandinaavlaste pühapaik
