Lüganuse – ajalooline ja arheoloogiline ülevaade

Lüganuse on alevik Ida-Virumaal Purtse jõe ääres ning ajaloolise Lüganuse kihelkonna keskus. Asustus kujunes siin välja juba muinasajal. 13. sajandil oli Lüganuse üks Virumaa suuremaid külasid ning hiljem sai sellest kirikukihelkonna keskus.

Lüganuse ajalugu seostub muistse Askala kihelkonna, Purtse jõe äärsete linnuste, keskaegse kiriku ja lähedal asuva Püssi mõisaga. Tähelepanuväärne on ka asula paiknemine looduslikult hästi kaitstud jõekäärus, kus on oletatud varasema kindlustatud koha olemasolu.

1. Asukoht ja looduskeskkond

Lüganuse paikneb Purtse jõe ääres, Püssi linnast põhja pool. Jõgi voolab siin sügavas orus ning moodustab käänakuid, mille vahele jäävad kõrgemad kaldapealsed.

Lüganuse kirik asub järskude nõlvadega seljandikul, mille kõrgus ümbritseva maastiku suhtes on ligikaudu 6–8 meetrit. Seljandik on umbes 200 meetrit pikk ja 40–70 meetrit lai.

Selline asukoht pakkus häid looduslikke kaitsetingimusi. Jõgi ja järsud kaldad piirasid ligipääsu mitmest suunast ning kõrgemalt alalt oli võimalik jälgida ümbruskonda.

Lüganuse ümbruses on Purtse jõgi seotud Kohtla ja Erra jõe veestikuga. Läheduses paikneb Uhaku karstiala, kus osa veest liigub maa-aluste vooluteede kaudu.

Jõeorg, selle kõrval paiknevad põllumajandusmaad ning ühendused ranniku ja sisemaaga lõid soodsad tingimused asustuse kujunemiseks.

2. Purtse jõgi ja ühendus merega

Purtse jõgi on ligikaudu 51 kilomeetrit pikk ning selle valgla hõlmab umbes 810 km². Jõgi suubub Soome lahte Purtse küla juures.

Lüganuse asub jõesuudmest ligikaudu 10–15 kilomeetrit ülesvoolu.

Purtse jõe alamjooks on kohati kärestikuline ning selles leidub madalamaid lõike. Suuremate merelaevade regulaarset liikumist jõesuudmest Lüganuseni ei ole ajaloolistes allikates dokumenteeritud.

Väiksemate paatide ja parvede kasutamine võis sobiva veeseisu korral olla võimalik, kuid nende liikumise täpne ulatus ei ole teada.

Purtse jõe suudmeala pakkus looduslikke eeldusi väiksemate veesõidukite randumiseks. Jõe alamjooksu kärestikud ja madalad lõigud piirasid aga suuremate laevade liikumist.

3. Muinasaegne asustus

Lüganuse piirkond oli asustatud juba rauaajal.

Kirikuaiast lõuna pool ja selle ümbruses on tuvastatud rauaaegne asulakoht. Esimesed vastavad arheoloogilised tähelepanekud pärinevad 1978. aastast, mil piirkonda uurisid Ülle Tamla ja Ain Mäesalu.

Hilisemad uuringud on andnud täiendavaid tõendeid varasemast inimtegevusest.

Asulakohast ja selle lähiümbrusest on leitud savinõude katkeid, põlenud kive ja muid asustusele iseloomulikke leide.

Lüganuse kiriku ja kirikuaia arheoloogilised uuringud on aidanud selgitada ka piirkonna keskaegset asustust ning matmiskombeid.

Asulakoha paiknemine looduslikult kaitstud jõekäärus näitab, et Lüganuse asukoht oli inimeste jaoks oluline juba enne keskaegse kiriku rajamist.

Asula suurus

1241. aasta Taani hindamisraamatus on Lüganuse küla suuruseks märgitud 45 adramaad.

See oli üks suuremaid külasid Virumaal ja kogu toonases Põhja-Eestis.

Võrdluseks oli samas piirkonnas Purtse küla suurus 32 adramaad, Erra küla 28 ja Varja küla 24 adramaad.

Adramaa oli maa suuruse ja maksustamise arvestusühik, mitte otsene talude või elanike arvu näitaja. Siiski osutab 45 adramaa suurune küla märkimisväärsele asustusele ja majanduslikule tähtsusele.

4. Kas Lüganusel võis olla muinaslinnus?

Lüganuse kirik paikneb kõrgel, järskude nõlvadega seljandikul Purtse jõe käärus. Selle asukoha põhjal on oletatud, et siin võis muinasajal paikneda linnus või muu kindlustatud asula.

Sellist võimalust on käsitlenud muu hulgas Evald Tõnisson.

Arheoloogilised uuringud on kinnitanud rauaaegse asustuse olemasolu kiriku läheduses, kuid seni ei ole leitud kindlaid tõendeid ulatuslike muinasaegsete kaitserajatiste kohta.

Villu Kadakas ja Tõnno Jonuks käsitlesid seda küsimust Lüganuse kiriku ja kirikuaia 2012.–2013. aasta uuringute ülevaates.

Võimalik viikingiaegne kindlustatud koht

Viikingiajal, ligikaudu 8.–11. sajandil, võisid jõgede ääres paiknevad kõrgendikud olla sobivad nii asustuseks kui ka kaitseks.

Lüganuse asukoht võimaldas kasutada jõeorgu loodusliku kaitsetõkkena. Siin võis olla kindlustatud asula või ajutine kaitsekoht, mis ei tarvitsenud sarnaneda suuremate vallidega ümbritsetud linnustega.

Praeguste arheoloogiliste andmete põhjal ei ole siiski võimalik Lüganuse kiriku kohal paiknenud viikingiaegset linnust kinnitada.

Läheduses asunud Purtse Tarakallas oli seevastu kindlalt kasutusel olnud muinaslinnus.

5. Askala muinaskihelkond

Muinasajal kuulus Lüganuse ajaloolise Viru maakonna Askala ehk Askælæ muinaskihelkonda.

Nimi Askælæ on säilinud 1241. aasta Taani hindamisraamatus. Hiljem kujunes suuremal osal sellest alast Lüganuse kirikukihelkond.

Askala paiknes Virumaa põhjarannikul ning hõlmas Purtse jõe alamjooksu ja selle ümbruse asustusalasid.

Kihelkond piirnes põhjas Soome lahega, idas Alutagusega, lõunas Lemmu ja läänes Mahu piirkonnaga.

Asustus oli tihedam ranniku läheduses ning Purtse jõe ääres. Lõunapoolsed soised ja metsased alad olid hõredamalt asustatud.

Askala linnused

Askala piirkonna tähtsamate kindlustatud paikade hulka kuulusid Purtse Tarakallas ja Alulinn.

Tarakallas oli suur linnus Purtse jõe paremal kaldal. Selle kindlustusetappe on dateeritud 7.–9. sajandist kuni 13.–14. sajandini.

2024. aasta arheoloogilistel kaevamistel leiti Tarakallast muu hulgas 13. sajandi importkeraamikat, mis näitab sidemeid kaugemate kaubanduspiirkondadega.

Purtse jõesuudme lähedal asunud Taramäel on samuti avastatud suuremahulisi kindlustusrajatisi. Selle muinasaegne kasutamine on üks arheoloogiliste uuringute küsimusi.

Alulinn asus Aa küla lähedal soosaarel ning on seotud piirkonna muinasaegse kaitse- ja rituaalse maastikuga.

Lüganuse oli üks Askala muinaskihelkonna suuremaid teadaolevaid asustuskohti.

Askala rahvaarv ja majandus

Taani hindamisraamatu andmete põhjal on Askala kihelkonna suuruseks arvestatud ligikaudu 221–231 adramaad.

Elanike arvuks on pakutud umbes 2000 inimest. Tegemist on ajalooliste maakasutusandmete põhjal tehtud hinnanguga.

Piirkonna majandus põhines põllumajandusel, loomakasvatusel, kalapüügil ning käsitööl. Ranniku lähedus võimaldas osaleda ka merelises kaubanduses.

Purtse jõe äärsed linnused ja suured külad osutavad arenenud asustusvõrgustikule, milles Lüganusel oli oluline koht.

6. Lüganuse nime ajaloolised kujud

Lüganuse nimi esineb kirjalikes allikates alates 13. sajandist.

Eesti kohanimeraamatus ja Eesti Keele Instituudi kihelkonnaülevaates on esitatud järgmised ajaloolised nimekujud:

• 1241 Lygenus – küla;
• 1315 Luggenhusen;
• 1523 Loggenhussen;
• 1583 Luggenhusz;
• 1732 Liggäne;
• 1782 Lügganes, Lügganüs;
• 1796 Lügganduse Külla;
• 1840 Lügganusse.

Saksakeelseks nimekujuks kujunes Luggenhusen.

Vanimas kirjapanekus Lygenus puudub hilisemale saksakeelsele nimele iseloomulik -husen. See on oluline asjaolu nime päritolu uurimisel.

7. Lüganuse nime tähendus

Lüganuse nime päritolu kohta on esitatud mitu seletust.

Paul Johansen ja August Saareste on seostanud kohanime aadlisuguvõsaga von Luggenhusen, kelle valduses oli Lüganuse küla juba 13. sajandil.

Lauri Kettunen pidas seevastu algseks eestikeelset külanime ning arvas, et suguvõsanimi kujunes selle saksapärase kohandamise tulemusel.

Kettunen võrdles nime muu hulgas väljendiga liga-loga ning soome sõnaga lika ‘mustus’, millel on läänemeresoome keeltes mitmesuguseid vasteid.

Ta juhtis tähelepanu ka nime lõpu -nus : -nuse ebaharilikule kujule.

Johansen jõudis hiljem samuti seisukohale, et saksakeelne -husen võib olla algse kohanime rahvaetümoloogiline ümberkujundus.

Seega peetakse võimalikuks, et Lüganuse oli algselt kohalik külanimi, millest kujunes hiljem saksa aadlisuguvõsa nimi.

Lüganuse nime täpne tähendus ei ole seni kindlaks tehtud.

8. Lüganuse kirikukihelkonna kujunemine

13. sajandi alguses jõudis Virumaale Taani võimu kehtestamisega seotud ristiusustamine.

Askala piirkonnas toimus ristimine 1219.–1220. aasta paiku. Seejärel kujundati varasemast muinaskihelkonnast kristlik kirikukihelkond.

Ajaloolane Enn Tarvel on arvanud, et Lüganuse kirikukihelkond võis kujuneda juba 1220.–1221. aastal.

Kirikukihelkond oli olemas hiljemalt 14. sajandil. Lüganuse kirikut on esimest korda kirjalikult mainitud 1373. aastal.

Kirikukihelkonna keskuseks kujunes varasem Lüganuse küla.

Kiriku rajamine

Lüganuse Ristija Johannese kirik rajati Purtse jõe ääres paiknevale kõrgele seljandikule.

Kiriku vanimaks säilinud osaks on peetud pikihoonet, mille ehitusaeg on paigutatud 14. sajandisse.

Paul Johansen on kiriku võimaliku asutajana nimetanud Harbertust, keda on seostatud Luggenhusenite suguvõsa kujunemisega.

Kirikule anti Ristija Johannese nimi.

15. sajandil ehitati kirik ümber: pikihoone võlviti kahelööviliseks ning lisati ümar läänetorn.

Lüganuse kirik on tähelepanuväärne näide Põhja-Eesti keskaegsest maakirikust.

Kirikuaed ja matmispaik

Lüganuse kiriku ümbruses on matmispaik, mida kasutati juba keskajal.

Arheoloogilised uuringud on aidanud täpsustada matmiste aega ning kiriku ehituslugu.

2012.–2013. aastal uurisid Villu Kadakas ja Tõnno Jonuks kiriku ning kirikuaia arheoloogilisi ja ehitusloolisi küsimusi.

2018. aasta uuringutel dokumenteeriti kiriku põranda alt leitud hauakambreid ja nende kohal paiknenud paeplaate.

Kiriku ja kirikuaia pikaajaline kasutamine näitab Lüganuse tähtsust piirkondliku usulise keskusena.

9. Lüganuse keskajal ja varauusajal

Keskajal kuulus Lüganuse Taani võimu all olnud Põhja-Eesti alade hulka ning hiljem Saksa ordu ja teiste võimukandjate halduskorraldusse.

15. sajandil seostati Lüganuse piirkonda Alutaguse haldusjaotusega ning Narva lääni koosseisuga.

Kihelkonna mõisate hulka kuulusid muu hulgas Erra, Aa, Aidu, Maidla, Purtse ja Püssi.

Kirikukihelkonna piirid muutusid kesk- ja varauusajal mitmel korral.

Liivi sõda, 17. sajandi Vene-Rootsi sõjad ja Põhjasõda mõjutasid tugevalt piirkonna asustust ning majandust. Kannatada sai ka Lüganuse kirik.

18. sajandil algas järkjärguline taastumine.

Aastatel 1788–1795 töötas Lüganusel pastorina Otto Wilhelm Masing, kellest kujunes hiljem üks olulisemaid eesti kirjakeele ja rahvahariduse arendajaid.

10. Lüganuse ja Püssi

Lüganuse ja Püssi paiknevad lähestikku Purtse jõe ääres ning nende ajalugu on tihedalt seotud.

Püssi nime varasem kirjapanek Püssz pärineb 1472. aastast.

Püssi mõisast kujunes üks piirkonna tähtsamaid mõisakeskusi. Selle valdused olid seotud Purtse mõisaga, mis kuulus hiljem Püssi kõrvalmõisate hulka.

Püssi mõisa saksakeelne nimi oli Neu-Isenhof ehk Uus-Isenhof. Purtse mõisa nimetati Alt-Isenhofiks ehk Vana-Isenhofiks.

Need nimed olid seotud Purtse jõe ajaloolise saksakeelse nimega Ise.

Püssi mõisa ja Lüganuse kiriku seos

Alates 17. sajandist kuulus Lüganuse kiriku patronaadiõigus Püssi mõisale.

Patronaadiga kaasnes mõisniku õigus ja kohustus osaleda kiriku ülalpidamises ning teatud kiriklike ametikohtade täitmises.

Püssi mõisa ümbrus kujunes hiljem Lüganuse aleviku osaks.

Endise mõisa pargis paiknevad koolihooned ja teised avalikus kasutuses olnud ehitised.

1977. aastal liideti Lüganuse asulaga ka Püssi asundus.

Halduslikud sidemed

19. sajandi vallareformide järel kujunes Püssi vallast üks piirkonna kohalikke omavalitsusüksusi. 20. aastal nimetati Püssi vald Lüganuse vallaks.

Nii jäid Lüganuse ja Püssi omavahel seotuks nii mõisamajanduse, kirikukorralduse kui ka kohaliku halduse kaudu.

11. Lüganuse 19. ja 20. sajandil

19. sajandil muutus Lüganuse piirkonna majanduslik ja ühiskondlik elu.

Talurahvareformid, koolihariduse areng ning kohaliku omavalitsuse kujunemine muutsid senist mõisakeskset ühiskonnakorraldust.

1870. aastal avatud Balti raudtee ja Püssi raudteejaam parandasid piirkonna ühendusi.

Lüganuse säilitas siiski oma ajaloolise tähtsuse kiriku, kooli ja kohaliku halduse keskusena.

Tänapäeval on Lüganuse alevik Lüganuse valla keskus ning selle ajaloolise ilme kujundavad endiselt Purtse jõe org, keskaegne kirik ja Püssi mõisaga seotud hooned ning park.

Kokkuvõte

Lüganuse on üks Virumaa vanemaid kirjalikult dokumenteeritud asustuskohti. 1241. aasta Taani hindamisraamatus esineb see nimega Lygenus ning 45 adramaa suuruse külana.

Asula paiknes Purtse jõe ääres looduslikult hästi kaitstud seljandikul. Arheoloogilised leiud kinnitavad rauaaegset asustust ning on andnud alust oletada, et siin võis olla ka varasem kindlustatud koht.

Muinasajal kuulus Lüganuse Askälä kihelkonda, mille tähtsamate linnuste hulka kuulus Purtse Tarakallas. Lüganuse oli üks selle muinaskihelkonna suuremaid asustuskohti.

Lüganuse nimi on vanem kui selle hilisem saksakeelne kuju Luggenhusen. Uurijad on pakkunud nimele mitmesuguseid seletusi, kuid selle algne tähendus ei ole teada.

13. sajandil kujunes Lüganusest kristliku kirikukihelkonna keskus. Hiljem oli selle areng tihedalt seotud Püssi mõisa, kohaliku kirikukorralduse ja haldusega.

Lüganuse ajalooline tähtsus seisneb pikaajalises järjepidevuses: muinasaegsest suurest külast kujunes kirikukihelkonna keskus, mille roll piirkonna asustus- ja haldusvõrgustikus on säilinud tänapäevani.

---

Kasutatud allikad ja kirjandus

1. Eesti Keele Instituut (2016). Eesti kohanimeraamat. Märksõnad „Lüganuse 1“, „Lüganuse 2“, „Purtse“ ja „Püssi“.
2. Eesti Keele Instituut. Eesti kihelkonnad: Lüganuse kihelkond.
3. Johansen, Paul (1933). Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Kopenhaagen–Tallinn.
4. Liber Census Daniae ehk Taani hindamisraamat. Virumaa külade ja Askälä kihelkonna andmed.
5. Kadakas, Villu; Jonuks, Tõnno (2014). „Arheoloogilised uuringud Lüganuse kirikus ja kirikuaias“. Arheoloogilised välitööd Eestis 2013, lk 135–148.
6. Kadakas, Villu (2020). Archaeological Studies of Medieval Rural Churches in Northern Estonia. Doktoritöö, Tallinna Ülikool.
7. Tõnisson, Evald (2008). Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20.
8. Tarvel, Enn. Uurimused Eesti muinaskihelkondade ja varase kirikukihelkondliku jaotuse kohta.
9. Eesti Entsüklopeedia. Artiklid „Lüganuse“, „Lüganuse kihelkond“ ja „Püssi“.
10. EELK Lüganuse koguduse ajalooülevaated.
11. Arheoloogilised välitööd Eestis 2018. Lüganuse kiriku põrandauuringute ülevaade.
12. Purtse jõe hüdroloogilised andmed ja piirkondlikud keskkonnauuringud.
13. Lüganuse valla ning kohalike kodulooallikate ajalooülevaated.