Pühapaigad ei ole vaid uusaja pärand
Pühapaikade üle peetavas arutelus on viimasel ajal kõlanud seisukoht, et enamik neist kuulub tegelikult alles 19.–20. sajandisse. Selle põhjenduseks tuuakse asjaolu, et pühapaikade kohta käiv teave pärineb peamiselt rahvapärimusest ning varasemad arheoloogilised tõendid on kas napid või puuduvad. Selline lähenemine on allikakriitiliselt mõistetav ja vajalik. Ent probleem tekib siis, kui sellest tehakse liiga lihtne järeldus: kui varasemaid leide ei ole, siis ei ole ka varasemat pühapaika.
Küsimus ei ole aga ainult selles, mida meil ei ole, vaid ka selles, mida me ei ole harjunud kasutama.
Pühapaikade uurimisel on seni tuginetud peamiselt kahele allikale: rahvapärimusele ja arheoloogiale. Rahvapärimus on tõepoolest hiline – suuresti kirja pandud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Arheoloogilised leiud on aga pühapaikade puhul sageli vähesed või raskesti tõlgendatavad. Kui need kaks allikat ei kinnita varasemat päritolu, tekibki mulje, et pühapaigad on hilised.
Selline järeldus jätab aga tähelepanuta kolmanda allikaliigi – kohanimed.
Kohanimi ei ole pelgalt tähis kaardil. See on keeleline jälg, mis on seotud paiga tähendusega selle nime tekkimise ajal. Erinevalt rahvapärimusest ei teki kohanimed tavaliselt tagantjärele. Need kujunevad välja koos paiga kasutuse ja tähendusega ning kinnistuvad keeles. Kui nimi viitab pühadusele, ohverdamisele, keelule või üleloomulikule kogemusele, siis ei ole see juhuslik hiline lisandus, vaid osutab sellele, kuidas paika mõisteti juba nime tekkimise hetkel.
Just siin peitub oluline metodoloogiline nihe. Rahvapärimus räägib sellest, mida mäletati. Arheoloogia näitab seda, mis on säilinud. Kohanimi aga osutab sellele, kuidas paika nimetati ja mõtestati ajal, mil ei olnud ei kirjapanekut ega säilinud esemeid. Selles mõttes ei kirjelda kohanimi ainult minevikku – ta on ise selle osa.
Pühapaikade puhul on eriti oluline mõista, et religioosne tegevus ei pruugi jätta selgeid materiaalseid jälgi. Rituaalid võivad olla seotud orgaaniliste ainete, ajutiste toimingute või lihtsalt kohaloleku ja kogemusega. Selline tegevus ei pruugi säilida arheoloogiliselt. Kui pühadus seisneb mitte ehitistes ega esemetes, vaid paiga erilisuses, siis võib arheoloogia jääda vaikseks.
See ei tähenda aga, et tähendus kaob. Sageli säilib see kohanimes.
Paik, kus enam ei ohverdata, võib siiski kanda nime, mis viitab ohvrile. Koht, mille rituaalid on ununenud, võib säilitada oma erilisuse nime kaudu. Nii muutub kohanimi sageli ainsaks allesjäänud jäljeks varasemast pühadusest – märgiks, et paik ei olnud kunagi lihtsalt „tavaline“.
Kui selline nimi on lisaks dokumenteeritud varasemates kirjalikes allikates – olgu need kaardid, vakuraamatud või muud ürikud –, nihkub pühapaiga ajaraam automaatselt tagasi. Nimi ei saa olla noorem kui selle kirjalik fikseerimine, ning enamasti on ta sellest vanem. See tähendab, et paiga tähendus ulatub vähemalt sellesse aega, kui nimi kasutusele tuli – sageli aga veelgi varasemasse.
Siinkohal muutub küsitavaks väide, et pühapaigad on hilised ainult seetõttu, et pärimus on hiline. Pigem võib rahvapärimus olla üks hilisemaid kihte pikemas tähendusahelas, mille varasemad kihid on säilinud kohanimedes.
Oluline on ka see, et pühapaika ei saa käsitleda staatilise objektina. Sama paik võib eri aegadel täita erinevaid rolle: olla kord kalmistu, kord ohverdamiskoht, kord ravipaik või kogunemispaik. Mõnel hetkel võib ta kaotada oma rituaalse tähenduse, et see hiljem uuesti omandada. Sellises muutumises ei ole midagi ebatavalist. Vastupidi – see on tüüpiline.
Kohanimi võib seejuures toimida kui pidepunkt, mis seob need erinevad ajakihid. Ta ei pruugi säilitada kõiki tähendusi, kuid hoiab alles märgi, et paik on olnud eriline.
Seetõttu on pühapaikade uurimisel otstarbekam rääkida paiga biograafiast kui ühest kindlast dateeringust. Küsimus ei ole ainult selles, millal paik „algas“, vaid selles, kuidas tema tähendus on ajas kujunenud, muutunud ja säilinud.
Sellest vaatenurgast ei ole põhjendatud taandada pühapaiku üksnes uusajale. Arheoloogiliste leidude puudumine ei tõesta pühaduse puudumist, vaid näitab pigem selle raskesti tabatavat iseloomu. Rahvapärimuse hilisus ei tähenda nähtuse hilist tekkimist, vaid selle hilist fikseerimist. Kohanimed aga viitavad sellele, et paiga tähendus võib olla märksa vanem kui kumbki neist allikatest eraldi näitab.
Pühapaikade uurimisel ei piisa küsimusest „kus on leiud?“ ega „millal see üles kirjutati?“. Sama oluline on küsida: „mida ütleb nimi?“
Alles siis hakkab maastik ise rääkima.
KOHANIMEVIHIKU vaates ei ole pühapaik ei pelgalt arheoloogiline objekt ega üksnes pärimuslik konstruktsioon. See on koht, mille tähendus on kujunenud eri ajastute kihistuste kaudu ning mida ei saa mõista üheainsa allikaliigi alusel.
Kohanimi on selles tervikus keskne lüli.
See ei anna lõplikku vastust, kuid ilma selleta jääb küsimus poolikuks.
