Religiooniga seotud mõisteid

Religiooni määratlemine ei ole lihtne. Selle kohta on pakutud väga erinevaid definitsioone ning ükski neist ei hõlma ühtviisi hästi kõiki religioosseid nähtusi.

Üldiselt võib religiooni mõista uskumuste, tavade, rituaalide ja väärtuste kogumina, mille kaudu inimesed suhestuvad jumaluste, vaimude, esivanemate, pühaks peetavate nähtuste ning maailma korraga.

Religioon ei tähenda ainult seda, mida inimesed usuvad, vaid ka seda, mida nad teevad. Rituaalid, ohverdamine, palved, pühad, keelud ja pühapaikade kasutamine võivad olla sama olulised kui uskumused või õpetused.

Religioon on ka sotsiaalne nähtus. See võib ühendada inimesi ühiste tavade ja väärtuste kaudu, kujundada kogukonna identiteeti ning anda seletusi inimese, looduse ja maailma kohta.

Varasemate usundite uurimisel tuleb arvestada, et tänapäevane mõiste religioon ei pruugi vastata sellele, kuidas inimesed ise oma uskumusi ja rituaale mõistsid. Need võisid olla igapäevaelu loomulik osa, mida ei käsitatud sellest eraldiseisva „religioonina”.

Sõnu usk ja usund kasutatakse sageli lähestikku, kuid uurimistöös on neid kasulik eristada.

Usk võib tähendada inimese või kogukonna uskumist, veendumusi ja usaldust üleloomulike olendite, jõudude või usundiliste tõekspidamiste suhtes. Sõna kasutatakse ka konkreetse religiooni tähenduses, näiteks ristiusk.

Usund on laiem mõiste, mis hõlmab lisaks uskumustele ka rituaale, kombeid, kultust, pühapaiku, usundilisi rolle ja muid ajalooliselt ning kultuuriliselt kujunenud nähtusi.

Seetõttu kasutatakse KOHANIMEVIHIKUS ajalooliste usundiliste traditsioonide käsitlemisel enamasti sõna usund. Näiteks muinaspõhja usund ei tähenda ainult seda, millesse inimesed uskusid, vaid laiemalt kogu vastavat usundilist traditsiooni.

Mõiste paganlus ei tähista üht kindlat usundit.

Ladina paganus tähendas algselt muu hulgas maa- või külaelanikku ning hilisantiigis hakati seda kasutama ka mittekristlase tähenduses. Selle tähendusmuutuse täpse kujunemise kohta on esitatud erinevaid seletusi ning seda ei saa taandada üksnes sellele, et vanad usundid säilisid kauem maapiirkondades.

Kristlikus kasutuses kujunes paganast üldnimetus inimestele, kes ei kuulunud kristlikku usku.

Sarnase tähendusega on rootsi hedning (‘pagan’) ja hedendom (‘paganlus’).

Ka Läti Henrik nimetab oma kroonikas paganateks erinevaid ristimata rahvaid sõltumata sellest, millised olid nende tegelikud uskumused ja rituaalid.

Seetõttu tuleb ajalooallikates sõnaga pagan olla ettevaatlik. Paganlus ei olnud üks konkreetne usund, vaid kristlikust vaatepunktist kasutatud koondnimetus väga erinevatele usundilistele traditsioonidele.

Kristlus on monoteistlik religioon, mille keskmes on usk ühte Jumalasse ning Jeesusesse Kristusesse. Kristlus kujunes 1. sajandil pKr ning levis järgnevatel sajanditel eri piirkondadesse ja kultuuridesse.

Eesti ala usundiloo seisukohalt muutus kristlus eriti oluliseks keskajal. Selle levik ei tähendanud siiski varasemate uskumuste, rituaalide ja kommete kohest kadumist. Vanemad usundilised kujutelmad võisid püsida rahvapärimuses, muutuda või põimuda kristlike kujutelmade ja kommetega.

Seetõttu ei tule kristlust ja sellele eelnenud usundilisi traditsioone käsitleda alati kahe selgelt eraldatud kihina. Usundilised muutused võivad toimuda pika aja jooksul ning erinevad kujutelmad ja kombed võivad eksisteerida kõrvuti.

Universaalreligioon on religioon, mille õpetus ja usuline kuuluvus ei ole põhimõtteliselt seotud ühe kindla rahva, hõimu, piirkonna või kohaliku pärimusega. Universaalreligioon võib levida erinevate rahvaste ja kultuuride hulgas.

Universaalreligioonide hulka kuuluvad näiteks kristlus, islam ja budism. Eesti usundiloo seisukohalt on neist kõige olulisem kristlus.

Universaalreligiooni levimine ei tähenda, et selle õpetus ja praktika oleksid kõikjal ühesugused. Kohalikus kultuurikeskkonnas võib religioon põimuda varasemate uskumuste, kommete ja pärimusega ning omandada rahvapäraseid vorme.

Seetõttu võivad universaalreligioon ja rahvausund eksisteerida samas ühiskonnas üheaegselt: kristlus võib olla ametlik religioon, samal ajal kui selle rahvalik tõlgendus moodustab osa kohalikust rahvausundist.

Rahvausund ehk rahvausk tähistab rahva seas elavaid usundilisi tõekspidamisi, kujutelmi, kombeid ja rituaale, mis ei tarvitse kattuda ametliku religiooni õpetuse ja praktikaga.

Eesti uurimisloos on mõistet kasutatud erinevas tähenduses. M. J. Eisen, O. Loorits ja I. Paulson kasutasid nimetust rahvausk muu hulgas vanema, eelkristliku päritoluga usundilise pärandi kohta. Rahvausku on käsitletud ka väga pikaajalise traditsioonina ning kasutatud isegi muinasusundi sünonüümina.

Tõnno Jonuks kasutab mõistet rahvausund kitsamas tähenduses, tähistades sellega eelkõige kesk- ja uusaegset rahvalikku usundit ning kristliku religiooni rahvalikku tõlgendust.

Käesolevas käsitluses kasutatakse rahvausundit viimasele lähedases tähenduses. Eesti rahvausundisse võivad kuuluda kristlikud tõekspidamised ja kombed, kuid nendega võivad põimuda ka varasemad või teistsuguse päritoluga usundilised kujutelmad ja tavad.

Rahvausundis säilinud nähtust ei saa üksnes selle olemasolu põhjal pidada muutumatult muinasajast pärinevaks. Usundilised kujutelmad ja kombed võivad aja jooksul muutuda, saada uusi tähendusi ning põimuda teiste traditsioonidega.

Animism on religiooniteaduses kasutatav mõiste maailmakäsitluste kohta, milles inimesi ümbritsevat keskkonda ei mõisteta lihtsalt elutute objektide kogumina. Loomadel, taimedel, paikadel, kividel, veekogudel ja muudel nähtustel võidakse tajuda hingelisust, vaimsust, tahet või muud toimivat olemust.

Sõna animism pärineb ladina sõnast anima, mille tähenduste hulka kuuluvad hing, eluhingus ja elujõud.

Animistlikus maailmapildis on inimene osa suhete võrgustikust, kuhu kuuluvad ka teised olendid ja paigad. Nendega võidakse suhelda, neilt midagi paluda, neid tänada ning nende suhtes järgida keelde ja kohustusi.

Animistlik maailmapilt ei välista jumalate olemasolu. Loodusvaimud, esivanemad, kohaga seotud olendid ja nimelised jumalused võivad kuuluda samasse usundilisse keskkonda.

Animatism on religiooniteaduses kasutatav mõiste uskumuste kohta, mille kohaselt looduses ja inimestes võib toimida nähtamatu, umbisikuline vägi või elujõud.

Mõiste on seotud ladina sõnaga animatus, mis tähendab ‘elustatud’ või ‘hingestatud’.

Erinevalt animismis esinevatest hingelistest olenditest ei pea animatistlik vägi olema isikustatud. Sellel ei ole tingimata oma nime, kuju, sugu ega iseseisvat tahet. Vägi võib avalduda inimestes, loomades, taimedes, esemetes, paikades ja loodusnähtustes.

Sellist väge võidakse pidada koondatavaks, edasiantavaks või mõjutatavaks rituaalide, amulettide ja mitmesuguste keeldude järgimise kaudu.

Seega rõhutab animism hingeliste ja vaimsete olendite olemasolu ning inimese suhteid nendega, animatism aga keskendub väele, mis võib toimida ka ilma isikustatud kandjata.

Mõlemad arusaamad võivad esineda ühes ja samas usundis ning kuuluda ka jumalate ja esivanemate austamisega seotud maailmapilti.

Maausk on tänapäeva Eestis kasutatav nimetus pärimuslikule loodususule ja sellega seotud maailmavaatele. Tänapäevane organiseerunud maausuline liikumine kujunes 20. sajandi lõpul. Maausulises enesekäsitluses on olulised side looduse ja esivanematega, pärimus ning looduslikud pühapaigad.

Maausu mõiste seostub ka ajalooliste nimetustega maarahvas ja maakeel. See ei tähenda siiski, et muistse Eesti elanikud oleksid ise oma usundit maausuks nimetanud või et Eesti alal oleks eksisteerinud üks muutumatu ja ühtne usundisüsteem.

Maausk ja animism ei ole sünonüümid. Animism on religiooniuurimise analüütiline mõiste, millega kirjeldatakse maailmapilti, kus inimene on vastastikuses suhtes looduse, paikade ja mitteinimlike olenditega. Maausk on seevastu konkreetse kultuurilise ja ajaloolise taustaga usuline traditsioon, milles võivad esineda animistlikud kujutelmad.

Samuti tuleb eristada maausku ja rahvausundit. Rahvausund on laiem mõiste, millega kirjeldatakse rahva seas levinud uskumusi ja usulisi tavasid. Eesti rahvausundis on eri aegadel põimunud kristlikud ning erineva päritoluga vanemad usundilised elemendid.

Kohalik usundiline pärand on KOHANIMEVIHIKUS kasutatav teoreetiline koondmõiste, mis tähistab Eesti alal eri aegadel tuntud uskumusi, jumalusi, rituaale ja pühapaigatraditsioone. See hõlmab nii kohalikke kui ka teiste rahvaste vahendusel levinud ja omavahel põimunud usundilisi mõjutusi ega tähista üht kindlat või muutumatut usundit.

Muinasusund on üldnimetus muinasajal eksisteerinud usundiliste kujutelmade, uskumuste, rituaalide, kultuste ja tavade kohta.

Mõistet ei tule mõista ühe kindla ja muutumatu religiooni nimetusena. Eesti ala muinasusundid kujunesid pika aja jooksul ning neid mõjutasid muutused eluviisis ja ühiskonnas, samuti kontaktid teiste rahvaste ja kultuuridega. Seetõttu on paljudel juhtudel täpsem rääkida muinasusunditest mitmuses.

Muinasusund on eelkõige ajaline mõiste: see määratleb usundilised nähtused nende kuulumise järgi muinasaega, mitte nende ühise õpetuse või päritolu järgi. Eesti ala muinasusunditesse võisid seega kuuluda nii varasemad kohalikud uskumused ja tavad kui ka eri aegadel mujalt saabunud usundilised mõjutused.

Muinasusund ja kohalik usundiline pärand ei ole sünonüümid. Muinasusund tähistab muinasaegseid usundilisi nähtusi, kohalik usundiline pärand aga KOHANIMEVIHIKUS kasutatava koondmõistena Eesti alal eri aegadel tuntud uskumusi, rituaale, jumalusi ja pühapaigatraditsioone ning nende ajaloolist põimumist.

Püha tähistab midagi, millel on eriline usundiline staatus ja mida käsitatakse tavalisest erinevalt.

Pühaks võidakse pidada paika, aega, eset, olendit või toimingut. Pühadusega võivad kaasneda erilised reeglid, keelud ja käitumisviisid.

Pühapaiga puhul võib eristaatus väljenduda eraldatuses, puutumatuses, kasutuspiirangutes või erilistes käitumisreeglites. Püha algtähendus ei tarvitse olla „eraldatud”, kuid pühadus võib anda paigale või esemele eristaatuse, mis eristab seda tavalisest.

Religiooniga seoses ei tähenda müüt valet või väljamõeldist. Religiooniteaduses ja antropoloogias tähistatakse selle sõnaga traditsioonilist tähendusrikast jutustust, mis võib käsitleda maailma, inimeste, jumaluste, kommete või oluliste nähtuste algust ja olemust.

Müütides tegutsevad sageli jumalad, esivanemad, kangelased ja teised mütoloogilised tegelased.

Paljud müüdid seletavad, kuidas miski alguse sai või miks maailm ja ühiskond on korraldatud just sellisel viisil. Müüdid võivad anda eeskujusid, põhjendada kombeid ja norme ning olla seotud rituaalidega.

Müüdi ja rituaali seos võib olla väga tugev, kuid kõik müüdid ei pea olema seotud konkreetse rituaaliga ning kõigil rituaalidel ei pea olema teadaolevat müütilist seletust.

Mütoloogia

Mütoloogia tähendab mingi rahva, kultuuri või usundiga seotud müütide ja mütoloogiliste pärimuste kogumit ning nende omavahelisi seoseid.

Mütoloogia võib hõlmata jutustusi maailma ja inimeste tekkest, jumalustest, esivanematest, kangelastest, üleloomulikest olenditest, surmast ja teispoolsusest ning maailmakorra kujunemisest.

Mütoloogia ei ole tingimata ühtne ja kindlalt kujunenud süsteem. Eriti suulise pärimusega kultuurides võivad samade tegelaste ja sündmuste kohta säilida erinevad või isegi vastuolulised jutustused. Pärimus võib aja jooksul muutuda ning võtta vastu mõjutusi teistest kultuuridest ja usunditest.

Sõna mütoloogia kasutatakse ka müütide uurimise tähenduses, kuid sellisel juhul on täpsem rääkida müüditeadusest või müütide uurimisest.

KOHANIMEVIHIKUS kasutatakse mõistet mütoloogia eelkõige müütide ja mütoloogiliste pärimuste terviku tähenduses.

Religioon ei väljendu ainult uskumustes, vaid ka tegudes.

Rituaal ehk riitus on sümboolse või usundilise tähendusega korrastatud tegevus või talitus, mida viiakse läbi kindlate tavade järgi. Rituaalid võivad olla seotud jumaluste, vaimude, esivanemate, pühade paikade, inimese elukaare või kogukonna jaoks oluliste sündmustega.

Rituaali eesmärk võib olla näiteks tänamine, palumine, kaitse taotlemine, kontakti loomine, tervendamine või kogukonna ühise korra kinnitamine.

Kultus tähendab religioosset austamist ning sellega seotud tegevuste tervikut. Jumaluse või muu püha olendi kultusega võivad olla seotud rituaalid, palved, ohverdamine, pühad, pühapaigad ja kultusesemed.

Kultus võib olla kogukondlik või seotud väiksema rühma, perekonna või üksikisikuga.

Tänapäeva kõnekeeles kasutatakse sõna kultus ka teistes ja mõnikord negatiivsetes tähendustes, kuid usundiloos on see neutraalne termin.

Ohver on jumalusele, vaimule, esivanemale või muule usundiliselt olulisele olendile või jõule määratud and. Ohvriks võis olla toit, jook, loom, ese või midagi muud, millel oli andja jaoks väärtus või rituaalne tähendus.

Ohverdamine on rituaalne toiming, mille käigus ohver antakse või pühendatakse.

Ohverdamise eesmärgid võivad olla väga erinevad. Ohvriga võidi tänada, paluda abi või kaitset, täita kohustust, kinnitada suhet või püüda taastada häiritud tasakaalu. Seetõttu ei saa ohverdamist käsitada ühe universaalse toiminguna, mille tähendus oli kõikides usundites sama.

Looma ohverdamine ei tähendanud tingimata kogu looma loovutamist. Mõnes traditsioonis võidi jumalusele määrata ainult teatav osa, ülejäänud liha aga tarvitada rituaalsel söömaajal.

Ohvrit ei pea tingimata mõistma tasuna või kaubana jumalusega. See võib olla ka suhte loomise ja hoidmise vahend – midagi antakse, tänatakse, palutakse või kinnitatakse vastastikust sidet.

Maagia tähistab uskumusi ja praktikaid, mille puhul arvatakse, et eriliste toimingute, sõnade, esemete, sümbolite või teadmiste abil on võimalik mõjutada sündmusi, inimesi või ümbritsevat maailma.

Maagilised praktikad võivad hõlmata näiteks loitse, ennustamist, kaitset, tervendamist, ilma mõjutamist või kahju tekitamist.

Religiooni ja maagia vahele on püütud tõmmata selget piiri. Ühe klassikalise eristuse järgi pöördub religioosne rituaal jumaluse poole palve või ohvriga, maagia aga püüab soovitud tulemust saavutada kindla toimingu kaudu. Tegelikus usundilises praktikas ei ole nende piir siiski alati selge ning sama tegevust võidakse eri vaatenurkadest tõlgendada erinevalt.

Eesti rahvapärimuses on eriliste teadmiste või võimetega inimeste kohta kasutatud mitmesuguseid nimetusi, näiteks teadja, nõid, lausuja, ennustaja, arst ja soolapuhuja. Need nimetused ei tähista tingimata sama rolli.

Kristlikus kultuuriruumis hakati osa varasemaid või rahvapäraseid maagilisi praktikaid käsitlema keelatud nõiduse või ebausuna. Suhtumine neisse sõltus siiski ajast, paigast ja konkreetsest praktikast.

Šamanism on koondmõiste usundilistele praktikatele, mille keskmes on erilise vahendaja suhtlemine vaimude või teiste mitteinimlike olenditega. Sellist vahendajat nimetatakse tavaliselt šamaaniks.

Šamaan võib rituaali käigus saavutada muutunud teadvusseisundi ehk transi. Selleks on eri traditsioonides kasutatud näiteks rütmilist trummimängu, laulu, tantsu, korduvat liikumist ja muid tehnikaid.

Transs ei ole eesmärk omaette, vaid vahend. Selle kaudu võidakse otsida kontakti vaimudega, saada teadmisi, ennustada, tervendada või aidata kogukonda mõne muu probleemiga.

Kõiki transsi, trummi või vaimudega suhtlemist sisaldavaid usundilisi praktikaid ei ole siiski põhjust automaatselt nimetada šamanismiks. Mõistet kasutatakse eri uurimistraditsioonides erinevalt ning selle rakendamisel tuleb arvestada konkreetse kultuurilise kontekstiga.

Kosmoloogia tähendab religiooni kontekstis arusaama maailma või universumi ülesehitusest, tekkest ja korrast ning inimese kohast selles tervikus.

Eri usundite kosmoloogiad võivad olla väga erinevad. Maailma võidakse kujutada ühe tervikuna või mitmest tasandist koosnevana; eraldi võivad olla inimeste, jumaluste, vaimude või surnute asupaigad.

Mõnes traditsioonis ühendab maailma eri osi maailmapuu, mägi, sammas või muu keskpunkti sümbol.

Kosmoloogiat ei tule samastada tänapäevase teadusliku kosmoloogiaga. Religiooni uurimisel tähendab see eelkõige seda, kuidas mingi kultuur maailma ehitust ja inimese kohta selles mõtestas.