Nimeosad vad ja koole tähistavad kohti, kus jõge, oja või sood sai suhteliselt hõlpsasti ületada. Sellised koolmekohad olid muistsetes liikumisvõrkudes väga olulised ning nende juurde kujunesid sageli teed, peatuspaigad ja hiljem ka asulad.
Etümoloogia A
(1) ladina vādō ’minema, astuma, kõndima’;
(2) ladina vadum ’madal koht vees, koolmekoht’; ’veekogu, meri’;
(3) germaani wadam ’koolmekoht’;
(4) vanapõhja vað ’vesi; madal koht’;
(5) vanapõhja vaðall, vaðill, veðill ’kahlama; koolmekoht jões’;
(6) norra vodul, vodl ’madal koht jões’;
(7) vanarootsi vaþa ’sumpama, kahlama läbi vee või lume’;
(8) vanarootsi odh, ödhe ’koolmekoht’;
(9) ruuni (9.-12. saj) ōðr ’koolmekoht’;
(10) rootsi vad ’noot, kalapüügi riist’;
(11) keskalamsaksa wat ’madal koht’;
(12) vanaülemsaksa wat ’madal koht jões’;
Allikad: KLH 19:398-408; Pokorny u̯ādh-, u̯ədh-; de Vries vaðall, vað.
Eesti keeles tähendab vad koolmekohta. Germaani keeltes tähistavad samatüvelised sõnad läbi vee või märja maa kahlamist ning madalat jõeületuskohta. Sõna koole päritolu ei ole päris selge. On arvatud, et see võis algselt kirjeldada madalat või kitsast veekohta, kuid võimalik on ka seos slaavi sõnaga kol ‘post, vai’, sest koolmekohti tähistati sageli puidust vaiade või muude maamärkidega.
Etümoloogia B
(13) vanaiiri cōil, cōel ’õhuke, kitsas’;
(14) läti kaîls ’alasti, paljas; vilets’;
(15) slaavi kolótъ ’seisma, tapma, lõhestama, hakkima’;
(16) slaavi kolъ ’post, vai’.
Allikas: Walde qoilo; qel-, qelā-.
Koolmekohad ei olnud juhuslikud ületuskohad. Sageli kujunesid need välja juba metsloomade radadel ning jäid kasutusele sajanditeks, sest erinevalt teedest muutusid need vähe. Nende ümber arenesid liikumisteed, kaubandus, suhtlus ja lõpuks ka püsiasustus.
Koolmekohad võimaldasid ületada nii jõgesid kui ka soid. Nende kaudu pääses kuivadele soosaartel paiknenud elupaikadele, pelgupaikadele, kultuskohtadele või hilisematele talukohtadele. Sellised läbipääsud olid sageli ainsad kindlad ühendusteed ning säilitasid oma tähtsuse väga pikka aega.
Koolmekohad olid tavaliselt tähistatud. Selleks kasutati kasvavaid puid, puidust vaiu, üksikuid suuri kive, kiviridu või tugevdatud kaldaid. Mõnikord näitasid õiget ületuskohta üksnes sisse tallatud rajad. Hästi nähtavad tähised aitasid leida õige tee ka suurvee ajal või talvistes oludes.
Koolmekohad olid sageli ka piiripaigad – ühe maa ja teise maa, kuiva ja märja ning oma ja võõra vahel. Sellised üleminekupaigad omandasid sageli rituaalse tähenduse. Nende läheduses võis leiduda ohvripaiku, pühasid puid või kive, mis rõhutasid paiga erilist staatust.
Kuigi suurem osa muistseid koolmekohti on jõgede süvendamise, sildade rajamise, maaparanduse ja teede ümberkujundamise tõttu kadunud, on nende mälestus sageli säilinud kohanimedes. Kohanime vanus, varased kirjapanekud ning ajalooline maastik võimaldavad neid olulisi ületuskohti ka tänapäeval vähemalt osaliselt taastada.
Kohanimede uurimisel
Lisaks otsestele koolmekohti tähistavatele nimeosadele vad ja koole tasub tähelepanu pöörata ka kohanimedele, mille eesosas esineb Üle- ( nt Ülejõe ‘siit mindi üle jõe’ või ‘koht teisel pool koolmekohta’), samuti vanadele Silla- nimedele, mis võivad pärineda ajast enne sildade rajamist. Soo- ja rabamaastikel võivad muistsetele läbipääsudele viidata ka nimed nagu Soosilla, Sooküla või Rabasaare.
Sõnaosa vad võib esineda nii kohanime ees- kui ka järelosana ning olla liidetud mõne teise maastikku või kasutust kirjeldava nimeosaga. Näiteks võib kohanime Hälvati ühe võimaliku tõlgenduse järgi seostada kiviga (häll), mille juurest algas koolmekoht või kividega tähistatud ületusrada.
Kokkuvõte
Nimeosad vad ja koole viitavad enamasti muistsetele koolmekohtadele ehk paikadele, kus jõgesid või soid sai ületada. Sellised kohad kujunesid tähtsateks liikumis-, kaubandus- ja asustussõlmedeks ning olid sageli ka piiripaigad, millel võis olla rituaalne tähendus. Kuna koolmekohad püsisid maastikul sageli sajandeid samas kohas, võivad nende mälestust tänapäeval kanda üksnes kohanimed, isegi kui ületuskoht ise on ammu kadunud.
Võimalikke kohanimesid
Kolgaküla, Kuusalu vald (1290 Kolco, 1547 dorp Kulck, 1592 Kolkekulle, 1637 Kolck, 1699 Kolck Bÿÿ); KNR.
Koolma, Lüganuse vald (1796, 1913 Kolma); KNR.
Vadi, Mustvee vald (1599 Wadey, 1624 Waddikill, 1811 Waddi, 1839 Waddai); KNR.
Vatla, Lääneranna vald (sks Wattel, 1320 Wattele, 1586 Wattelby); KNR.
Vägeva, Jõgeva vald (1558 Dirick to Weggevade); KNR.
