Pikker ja Pikne kuuluvad Eesti vanimate äikese ja välguga seotud nimetuste hulka, kuid nende tähendus ei näi olevat täiesti sama. Kui Kõu tähistab pigem müristavat taevast väge, siis Pikker ja Pikne näivad olevat seotud välgulöögi enda, selle relva või aktiivse lööjaga. Juba nimi viitab millelegi pikale, teravale ja löövale.
Eesti Etümoloogiasõnaraamat seob sõnad pikker ja pikne sõnaga „pikk“, kuid see seletus jätab lahtiseks, miks just pikkus peaks äikese puhul oluline olema. Tõenäolisemalt võib siin peituda kujutlus pikast välgunoole või piigi sarnasest relvast. Seda toetavad mitmed germaani ja balti paralleelid.
Etümoloogia
(1) vanapõhja pik ’teravik, astla või nõelaga pulk, piik’;
(2) rootsi picka ’täksima, torkima’;
(3) saksa pik ’piik’;
(4) liivi piťki ’äike, müristamine’;
(5) leedu pìktas ’kuri, tige, raevukas’, pỹkti ’vihastama, vihane olema’;
(6) läti pikts ‘kuri, terav, vägivaldne’, pìkt ‘vihastama, kurjaks saama’.
Allikad: de Vries pik; Babel *pAik-; Pokorny peiĝ-1 ja peik̂-; Kettunen piťki.
Selline sõnavara – vanapõhja pik ’teravik, piik’, rootsi picka ’torkima, täksima’ ning saksa pik samuti ’piik’ – sobib hästi relvastatud äikesejumala kujutlusega, kus välk ei ole lihtsalt valgus taevas, vaid jumaliku relva löök.
Huvitav on ka liivi piťki ’äike, müristamine’, mis näitab, et sama tüvi võis Läänemere piirkonnas olla otseselt seotud äikesega. Balti vasted – leedu pìktas ja läti pikts tähenduses ’kuri, vihane, raevukas’ – ei viita küll otseselt välgule, kuid võivad peegeldada äikesejumalale omistatud iseloomu: vihast, löövat ja karistavat taevast jõudu. Sarnane seos esineb paljudes indoeuroopa usundites, kus äikesejumal on ühtaegu viljakuse tooja ja ohtlik sõdalane.
Võimalik on ka mõju Ukko lisanimest Pitkäinen (’pikk’), kuid Pikkeri relvaline ja tegevuslik iseloom näib olevat sellest vanem ja sügavam kujutlus. Pikker ei ole lihtsalt „pikk“, vaid pigem „piigiga lööja“.
Pikse palve
Oluline vihje peitub niinimetatud Pikse palves, mis pandi kirja 1640. aastatel Võhandu jõe sündmustega seoses. Loe sellest artikli lõpus esitatud linkide kaudu.
Seal esineb jumaluse nimi eri kujul: pealkirjas „Woda Picker“, tekstis aga „Pöha picken“. Seda on peetud trükiveaks, kuid võimalik on ka palju sisulisem seletus.
Filoloogiliselt võib Picker sisaldada vanapõhja meessoost nimetava käände tunnust -r, samas kui picken võib tähistada sõna määratud vormi ehk konkreetset objekti – justkui „seda püha piiki“. Sellisel juhul toimub palves huvitav nihe: algul pöördutakse jumaluse enda poole, hiljem aga tema relva ehk välgupiigi poole. See võiks seletada, miks kasutatakse eri vorme ilma, et tegemist oleks kirjaveaga.
Ka nimeosa „Woda“ ei pruugi olla vigane kirjakuju. Seda on püütud lugeda kujul „Võta Pikker, härja anname palves…“ või seostada germaani jumala Wodaniga (Oden). Tõenäolisem on siiski seos skandinaavia sakraalse sõnaga vi ja selle vastega viha tähenduses ’püha’. Sellisel juhul võiks „Woda Picker“ tähendada hoopis „Püha Pikkerit“. Nii muutub kogu palve palju loogilisemaks ning kaob vajadus oletada mitut trükiviga samas tekstis.
Kõik see viitab võimalusele, et Pikker ja Pikne ei olnud algselt päris üks ja sama mõiste. Pikker näib olevat rohkem personifitseeritud jumalus – välgu heitja või relvastatud taevane sõdalane. Pikne seevastu võib tähistada välgulööki ennast, jumaluse relva või sama jumaluse aktiivset ilmumist looduses.
Hiljem sulasid need kujutelmad rahvapärimuses kokku ning neid hakati kasutama peaaegu sünonüümidena. Siiski võib nende taga peituda erinevate usundikihtide põimumine: läänemeresoome loodususund, balti-indoeuroopa äikesejumala kujutelmad ning võimalikud germaani-skandinaavia mõjutused. Selles mõttes ei pruugi Pikker ja Pikne olla lihtsalt kaks nime samale olendile, vaid pigem vana ja mitmekihilise taevajõu erinevad tahud.
Võimalikke kohanimesid
Piigaste, Kanepi vald (1450, Pyks, 1582 Piggasth, 1628 Pihast, Pigast, 1638 Pigastkyllo, 1684 Pixbhoffläger, Pixtkylla, 1723 Pigast, Pixt); KNR
Pikaküla, Paide linn (14.saj Pytke, 1564 Pitke, 1686 Pitkakylla, 1712 Pitkacülla); KNR
Pikavere, Raasiku vald (1241 Pikæuækæ, 1277 Pickevere, 1288 Pitkever, 1290 Pittekevir, 1381 Pitkeierwe, 1407 Pittuer, 1446 Pitkever, 1493 Pitkever, Pittver, 1496 Pytkever, 1515 Pickeuer, 1521 Pittichfer, 1530 Pitgever, 1537 Pithkegerue, 1542 Pytteckver, 1554 Pitfer, 1567 Pittkfer, 1586 Pydtfer, 1639 Pittkfehr, 1693 Pickfer, 1732 Pitkawerre, 1782 Pikkawerre (Allikas: LCD, lk 549); KNR
Pikru, Viljandi vald (1415 Pitkenoruas, 1583 Pykierah, 1585 Pikori, 1624 Pickfer, 1797 Pikfer); KNR
1) Loe sündmusest lähemalt
Valk, H. (2015). Pühast Võhandust, Pühalättest ja ohvrijärvest Otepää lähistel. Ajalooline Ajakiri, 1/2
2) Pikse palve 1644
Gutsleff J. (1644). Kurtzer Bericht und Unterricht von der Falsch-helig genandten Bäche in Liefland Wõhhanda. Dorpat. „Pikse palve“ vt lk 198 (362).
3) Pikse palve 1939
Pikse palve : 1644. Kommenteerija: Oskar Loorits, Kujundaja: Märt Laarman, 1939.
4) M. J. Eisen Kõu ja Pikker
