Püha ruumi kaks erinevat käsitlust
Eesti maausus seostub püha paik sageli hiie, püha metsa, allika, kivi või muu loodusliku kohaga. Muinaspõhja usus kasutati lisaks mõistet vi (vanaislandi vé, taani væ), mis tähistas eraldatud püha ala.
Vi ei olnud tingimata hoone ega tempel. See oli tavalisest elukeskkonnast eraldatud paik, kus toimusid rituaalid, ohverdused ja kogukondlikud kogunemised. Sellises kohas kohtusid sümboolselt inimeste ja jumalate maailm.
Vi kui eraldatud püha ala
Sõna etümoloogia viitab eraldamisele. Muinasaegses germaani ja skandinaavia traditsioonis ei olnud alade piiramine mõeldud füüsiliseks kaitseks vaenlase eest, vaid sellel oli sügavalt rituaalne, õiguslik ja religioosne tähendus. Piiratud ala moodustas erilise “rahuaia” (friðgarðr), kus vägivald olid rangelt keelatud.
Alade piiramiseks võidi kasutada sarapuutokke, mis löödi maasse ringi või ruudu kujuliselt (höslur) või üksikuid poste, mille vahele tõmmati köis (véband). Kasutati ka suuri kive või kergeid okstest punutud aedu. Määrav ei olnud vorm, vaid selle sakraalne funktsioon.
Kuigi paljud pühapaigad olid õues, tunti ka hooneid. Saagades kirjeldatakse pühamuid või templeid – hof’e, mida kasutasid kogukonnad või pealikud.
Rituaalid ja kogukond
Vi oli koht, kus toimusid rituaalid. Siin ohverdati (blót), peeti pidustusi ja koguneti olulisteks sündmusteks. Püha ei olnud abstraktne omadus, vaid realiseerus tegevuses – rituaalid andsid paigale tähenduse ja kinnistasid selle rolli kogukonna elus.
Blót ühendas inimesed, jumalad ja maastiku — see oli ühtaegu usuline, sotsiaalne ja poliitiline sündmus, mis tugevdas kogukonda ja pealiku autoriteeti.
Seega ei olnud vi ainult rituaalide paik. See oli ka sotsiaalne keskus. Mõnel juhul võis see olla seotud kogu piirkonna kogukonnaga, teisal aga väiksema rühma või kohaliku asustusega. See varieeruvus näitab, et vi ei olnud ühtne institutsioon, vaid paindlik nähtus, mille vorm sõltus kohalikest oludest.
Oluline aspekt vi mõistmisel on selle seos õigusega. Allikad viitavad, et vi võis toimida varjupaigana – sinna põgenenud inimene sai kaitse ning paigas kehtis eriline rahu. Püha ala rikkumine oli tõsine süütegu.
Püha ruum õiguslikes kontekstides
Püha ruumi idee laienes ka õiguslikele tegevustele. Kohtud (ting) toimusid sageli samasugustes vaiade või köitega piiritletud alades. Otsused tehti jumalate ja kogukonna „silme all“. Rikkumine (nt vere valamine) oli tõsine üleastumine.
Ringi sees istusid või seisid osalejad (vabad mehed) näoga sissepoole – see tagas võrdsuse ja avalikkuse. Sellist „meeste ringi“ (mannringr) mainitakse allikates just seoses koosolekute ja kohtupidamisega.
Eestis vastab sellele funktsioonile kärajate koosolekuplats.
Miks on see oluline Eesti kohanimede uurimisel?
Vi-, ve– ja væ-tüved esinevad arvukates Skandinaavia kohanimedes ning tähistavad sageli muistseid pühapaiku. Sarnaseid nimeosi leidub ka Eesti kohanimedes.
Neid on varem seletatud peamiselt keeleliste või maastikuliste tähenduste kaudu. Skandinaavia võrdlusmaterjal võimaldab neid käsitleda ka sakraalsest vaatenurgast. See ei tähenda, et iga vi-, ve- või vä-tüvega kohanimi oleks kindlasti seotud kultuspaigaga, kuid selline võimalus väärib uurimist.
Kokkuvõte
Vi, ve ja væ tähistasid muinaspõhja usus eraldatud püha ala, kus toimusid rituaalid ja kogukondlikud sündmused. Erinevalt paljudest maausuga seotud pühapaikadest rõhutas vi eelkõige piiritletud ja rituaalselt määratletud ruumi.
Selline ruum võis olla looduslik, inimeste poolt märgistatud (véband, höslur) või ka tempel või pühamu. See täitis nii religioosset, sotsiaalset kui õiguslikku rolli.
Sarnaste nimeosade esinemine Eesti kohanimedes ei tõesta iseenesest pühapaika, kuid võib osutada seni vähe tähelepanu saanud sakraalsele kihistusele. Seetõttu on vi-, ve- ja vä-tüved olulised märksõnad Eesti kohanimede uurimisel.
Vt ka märksõnu vi, vé, vä ja viha
Kasutatud kirjandus
Vikstrand, P. (2001) Gudarnas platser. Förkristna sakrala ortnamn i Mälarlandskapen. Uppsala: Kungl. Gustav Adolfs Akademien för svensk folkkultur (lk 298 jj).
Engdahl, J. (2017) Varför vi? En studie av undersökta vi-platser från järnåldern i Sverige. Stockholms universitet.
