Kõu on Eesti rahvapärimuses tuntud äikese, müristamise ja taevajõuga seotud nimetus. Tänapäeva keeles kasutatakse sõna peamiselt müristamise tähenduses, kuid vanemas pärimuses võis Kõu olla ka isikustatud üleloomulik jõud.
Rahvapärimuses öeldakse, et kõu müristab, kõu kärgatab või kõu lööb. Sellised väljendid viitavad sellele, et Kõud ei nähtud üksnes loodusnähtusena, vaid tegutseva ja tahtelise väena.
Sageli on Kõud samastatud Äikese, Pikse või Pikkeriga. Nende nimede päritolu ei pruukinud siiski olla sama ning võimalik, et algselt tähistasid need erinevaid taevajõuga seotud kujutelmi.
Senised seletused
Rahvapärimuse kogujad on käsitlenud Kõud peamiselt Eesti äikesejumalana või äikese isikustatud kehastusena. Eesti etümoloogiasõnaraamatu järgi on nime seostatud sõnaga kõuk, mis tähendab ‘(kauget) esivanemat’, kuigi selle sõna päritolu ei ole lõplikult selge.
Nime on võrreldud ka soome sõnaga kouko, mis võis tähendada tonti, vaimu, kummitust või surma. Need seosed viitavad võimalusele, et Kõu tähendus võis minevikus olla laiem kui pelgalt müristamine.
Etümoloogia
(1) vanaindia kā́uti ’hüüdma, hääldama, ohkama’;
(2) vanainda kū́jati ’uriseb, sumiseb, pobiseb’;
(3) kirikuslaavi kyjь ’haamer’;
(4) leedu káuju, kóviau, káuti (*kāu̯i̯ō) ’lööma, sepistama’;
(5) norra kaue ’lugupeetud inimene’.
Allikad: Pokorny kā̆u-, kē̆u-, kū-; de Vries kauði; ETY kõu, kõuk.
Mida nimi võis tähendada?
Kui Äikese nime ümber koondunud etümoloogiad viitavad peamiselt vanaisale, esivanematele ja taevasele väele, siis Kõue etümoloogiad osutavad hoopis teistsugusele tähendusväljale.
Peaaegu kõik teadaolevad paralleelid seostuvad heli, mürina, hüüu, löömise või sepistamisega. Seetõttu võib oletada, et Kõu ei tähistanud algselt mitte niivõrd taevast olendit kui äikese kuuldavat avaldumist – mürinat, kärgatust või taevast lööki.
Võimalik seos vanaindia sõnadega kā́uti (‘hüüdma’) ja kū́jati (‘uriseb, sumiseb’) lubab oletada, et äikese mürinat võidi tajuda jumaliku häälena. Müristamine ei olnud lihtsalt heli, vaid märguanne taevase jõu kohalolust.
Sarnasele tõlgendusele viitavad ka kirikuslaavi kyjь (‘haamer’) ning leedu káuti (‘lööma’, ‘sepistama’). Paljudes Euroopa usundites kujutatakse äikest taevase relva löögina, mille heli kostab üle maa mürinana. Kõue nimi võib peegeldada just sellist kujutlust.
Etümoloogilise materjali põhjal ei näi Kõu olevat otseselt germaani päritolu. Esitatud paralleelid osutavad pigem laiemale põhjapoolsele või indoeuroopalisele tähendusväljale, kus keskseteks kujunditeks on heli, löök, mürin ja sepistamine.
Seetõttu ei saa välistada, et Äike ja Kõu tähistasid algselt erinevaid nähtusi. Kui Äike võis olla vana taevane vägi või esivanemlik olend, siis Kõu võis tähistada selle väe kuuldavat avaldumist – müristamist.
Võimalikke kohanimesid
Alljärgnevate nimede puhul võib kaaluda võimalust, et neis on säilinud Kõue nime või sellega seotud tüvede jälgi. Nagu alati kohanimeuurimises, tuleb lähtuda ajaloolistest nimekujudest ning vältida kiireid järeldusi.
Kaubi (Eikla mõis), Saaremaa vald (1645 Kaupi Simon, 1798 Kaubi); KNR
– Nime tüvi Kau- võimaldab võrrelda seda Kõue võimalike varasemate häälikukujudega.
Kaude, Jõgeva vald (1467 Koudes, 1474 Kautz, 1601 Kaudekulla, 1839 Kaude); KNR
– Varased vormid sisaldavad Koud- ja Kaut-tüvesid, mis võivad pakkuda huvi Kõue nime uurimisel.
Kauksi, Põlva vald (1582 Kawkfer, 1588 Kauksi, Kaukefer, 1592 Kaukszy, Kaukofer, 1601 Kowcksi, 1627 Kaugasitz, Kauwist, 1638 Koggositz, 1686 Kaugosidtz Kylla, 1757 Kauckst, 1805 Kaukasitz, 1839 Kaugs); KNR
– Nime arvukad ajaloolised vormid näitavad mõningast häälikulist muutumist, mis võimaldab kaaluda ka teisi seletusi.
Kõue, Kose vald (1241 Køy, 1319 Kouve, 1379 Kowe, 1492 Kowe, 1495 Kouwe, 1501 Köw, 1503 Kouw, 1521, Kow, 1524 Kowe, 1589 Kau,1695 Kouw, 1796 Koukülla (Allikas: LCD, lk 454); KNR
– Kõue küla nimi on üks huvitavamaid võimalikke paralleele. Nimekujud sisaldavad järjepidevalt tüvesid Køy-, Kou-, Kouw- ja Kowe-, mis väärivad võrdlemist sõnadega Kõu ja Kõuk.
Kokkuvõte
Kõu on üks Eesti rahvapärimuse vanemaid äikese ja müristamisega seotud nimetusi. Etümoloogilised paralleelid viitavad peamiselt heli, mürina, löömise ja sepistamise kujunditele.
Praeguste andmete põhjal ei ole võimalik kindlalt öelda, kas Kõu tähistas algselt jumalust, loodusnähtust või nende kahe ühendust. Samuti ei saa välistada, et Kõu ja Äike kuulusid algselt erinevatesse usundilistesse kujutelmadese, mis hiljem rahvapärimuses omavahel segunesid.
Käesoleva artikli eesmärk ei ole anda lõplikku vastust, vaid koondada olemasolev materjal ning avada võimalikke uurimissuundi edasiseks tööks.
