Etümoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade päritolu, algupärast tähendust ja ajaloolist arengut. See keskendub sellele, millistest osadest sõna koosneb, kuidas selle kuju ja tähendus on ajas muutunud ning millistes keeltes leidub selle vasteid või eelkäijaid.
KOHANIMEVIHIKUS ei ole kohanimede ja märksõnade etümoloogiate esitamise eesmärgiks sõnade päritolu lõplik määratlemine. Selle asemel püütakse leida keeli, milles esineb sarnase tüvega sõnu, ning selgitada ja võrrelda nende tähendusi. See annab kohanimede uurijale võimaluse võrrelda eri keeltes ja eri ajastutel kasutatud sõnavorme ning hinnata nende võimalikku seost uuritava nimega. Paljude sõnade tüved ja arenguteed jäävad ebaselgeks ning ka näiliselt „läbipaistvate“ sõnade tähendus ei ole kunagi täiesti kindel. Seetõttu kasutatakse saidi sissekannetes sageli väljendeid nagu „võib-olla“, „tõenäoliselt“, „arvatavasti“ jms, mis peegeldavad nii uurija kui ka kasutatud allikate ebakindlust. Ajaloo ja keele uurimine on paratamatult seotud nii tõlgenduste kui ka erineva tõenäosusastmega oletustega.
Rahvaetümoloogia
Rahvaetümoloogia on keeleteaduslik nähtus, mille puhul tundmatu või arusaamatuks muutunud sõna või sõnaosa kohandatakse kujult ja tähenduselt tuttavama sõna järgi. See toimub sageli siis, kui algne sõna pärineb võõrkeelest või kui selle tegelik etümoloogia on keelekasutajatele teadmata.
Sellisel juhul võib sõna saada uue kuju või isegi uue tähenduse, mis tundub keelekasutajale loogilisem ja arusaadavam.
Näiteks tähendab rootsikeelne sõna skepp [šepp] ‘laev’, kuid eesti keeles võib sellest rahvaetümoloogilise kohandumise tulemusel kujuneda sõna sepp.