Eestis on mitmeid kohanimesid, milles esineb vi, vé, vä või nendega sarnaseid sõnaosi (nt vii, vig, vy, wi, wie, wif, wig, wios, wis, vee, vea, vei, va, woi, vu vms). Kohanimede järelliiteid va, ve, vi, vu ja vo on analüüsinud L. Kettunen (Kettunen, 1955, lk 257 – 272), kuid tema uurimuste rahvaetümoloogilisi seletusi ei ole siinkohal põhjust kommenteerida.
Skandinaavia taust
Sõnad vi, vé ja væ (vä) kuuluvad Põhjala vanimasse sakraalsesse sõnavarasse. Skandinaavia allikate põhjal tähistasid need eeskätt pühapaika või pühamut. See ei olnud tingimata hoone, vaid pigem eraldatud ala – koht, mis oli pühendatud jumalatele ja kus toimusid rituaalid. Sellistes paikades ohverdati (blót), koguneti ja suheldi üleloomulike jõududega. Samas võis vi olla ka sotsiaalse ja õigusliku tähendusega ruum. Nimeosad on seotud muinasaegse skandinaavia usuga ja neid ei seostata kristlusega.
Vi, vé ja vä levik Skandinaavias
Skandinaavias eristatakse vi vorme järgmiselt: vi oli kasutusel peamiselt idapoolses osas (Rootsis ja Gotlandil), läänepoolses osas (Norras) oli kasutusel vé ning lõunaosas (Taanis) væ.
Sõna kasutus Skandinaavias oli väga laialdane ja kestis tõenäoliselt kogu rauaaja vältel, võib-olla kauemgi – seega vähemalt tuhande aasta jooksul. Tegemist oli ühe kesksema terminiga pühapaiga tähistamiseks. Kristluse levikuga kadus vi aga kiiresti igapäevasest keelest, kuna see oli tihedalt seotud vana usuga. Mõiste ise ei kadunud siiski täielikult, vaid säilis kohanimedes.
Etümoloogia
Sõnade vi, vé ja væ algne tähendus on ’midagi, mis on püha’, ’püha paik’ või ’pühamu’. Need tulenevad alggermaani omadussõnast *wīha ’püha’, mis omakorda pärineb indoeuroopa tüvest *u̯eik- ’eraldama (midagi) kõrgemate jõudude jaoks’.
(1) Ruunirootsi (idarootsi) vi ’püha paik, pühamu’;
(2) vanagutni (gotlandi) vi ’püha paik, pühamu’;
(3) vanataani wi, væ ’püha paik, pühamu’;
(4) vananorra vé ’püha paik, pühamu’;
(5) vanaislandi vē ’pühakoda, tempel’;
(6) vanainglise wīh ’jumalakuju’;
(7) vanasaksi wīh ’tempel’; wīh- ’püha’;
(8) gooti weihs ’püha’;
(9) vanaülemsaksa wīh, wīhi ’püha’;
(10) vanapõhja vé ’kodu, elukoht’;
(11) gooti weihs ’küla’;
(12) ladina vicus ’küla, talu’;
(13) ladina victima ’ohvriloom, ohverdus’;
(14) gooti weihs ’preester’;
(15) ruunirootsi uiuē ’templi preester’.
Allikad: de Vries vé; Pokorny u̯eik-1.
Kui vaadata seda etümoloogilist ahelat tervikuna, ilmneb, et sama tüvi seob omavahel mitu olulist tähendusvälja: püha, ohverdamine, kogukond ja elupaik. See viitab, et muistse inimese jaoks ei olnud need eraldi kategooriad, vaid moodustasid ühtse maailma, kus püha paik oli ühtaegu nii rituaalne keskus kui ka kogukonna osa.
Vi kohanimedes
Skandinaavia saagades tähendas vé jumalate elukohta, samuti püha paika, kus mingi jumalus asus. Kohanimedes võivad vi ja vé esineda nii ees-, vahe- kui tagaliitena. Vi-koha eesliide viitab enamasti teofoorsele tähendusele, st et koht oli pühendatud mingile konkreetsele jumalusele, kuid võib tähendada ka muud kuuluvust. Sõna keskel asuva vi puhul on nimes esile toodud veel teisigi pühapaigale iseloomulikke omadusi.
Järelosana võis vi tähistada talu, küla või piirkonna keskset kultuskohta. Kuid tegemist võib olla ka mingi muu funktsiooniga – näiteks ’kodu’, ’elukoht’, ’maja’, ’talu’, ’küla’, ’koht, kus elas kultusi toimetav preester’, ’taraga piiratud püha ala’, ’kohtupidamise koht’ vms. On tõenäoline, et needki vasted olid seotud kultusega.
Mõiste tõlgendamine Eesti kohanimedes
Eesti alal muutub pilt märksa keerulisemaks. Kuigi vi, vé, vä ja sarnaste nimeosade esinemine kohanimedes on selgelt tuvastatav, ei saa nende tähendust siin sama kindlalt määratleda kui Skandinaavias. Me ei tea, kes need nimed andsid, millises keelekeskkonnas need kujunesid ega kuidas neid tegelikult kasutati. Samuti on võimalik, et samu mõisteid kasutasid erinevad rahvad – germaanlased, skandinaavlased, varased eestlased ja võib-olla ka saamid.
Tuleb ju arvestada sellega, et kohanimed on jõudnud meieni hiliste kirjapanekute kaudu, sageli võõrkeelsete kirjutajate vahendusel. Nimede kuju on ajas muutunud, neid on kohandatud uutesse keelesüsteemidesse ning ristiusu tingimustes võidi paganlikke tähendusi teadlikult varjata või ümber tõlgendada. Seetõttu ei saa me kunagi täielikult taastada nende algset kasutust ega sisu.
Siiski annab Skandinaavia võrdlusmaterjal olulise lähtekoha. Kui samad või sarnased sõnatüved esinevad Eesti kohanimedes, on põhjust oletada, et vähemalt osa neist võib viidata muistsetele kultuskohtadele või nendega seotud funktsioonidele. See ei ole kindel tõend, vaid uurimissuund, mis vajab iga konkreetse nime puhul eraldi analüüsi.
Võimalikud alternatiivsed seletused
Võrdluseks võib tuua nimeosi, mis võivad tuleneda ka teistest sarnastest sõnadest, nagu vide ’paju’, viðr ’mets, puu’; veisa ’muda, soo’; wise ’heinamaa’; weide ’karjamaa’; vik ’laht’ jne. Kuid uuemas kirjapildis võib ka vi esineda vigh või vid kujul.
Kõige keerulisem on eraldada vanapõhja sõna *vin, mis algselt tähendas ’omandit’ või ’karjamaad’, kuid hiljem seostati seda sageli neile aladele tekkinud asustusega. Probleemiks on sõna lõpus olev germaani keelte varasem genitiivitunnus -n, mis keskaja jooksul asendus -s-ga.
Kokkuvõttes
võib öelda, et vi, ve ja vä viitavad muistsele arusaamale pühast ruumist kui eraldatud ja tähenduslikust kohast, kus toimus kontakt üleloomuliku maailmaga. Skandinaavias oli see mõiste selgelt seotud kultuspaikade ja rituaalidega. Eesti alal on sama mõiste jäljed küll olemas, kuid nende tähendus on aja jooksul muutunud ning hägustunud ja seetõttu raske tuvastada.
Seega ei anna need märksõnad kohanimes kindlat vastust, vaid suunavad uurija otsima – märkama maastikku, võrdlema allikaid ja kaaluma erinevaid võimalusi.
Võimalikke kohanimesid
Alu, Rapla vald (1241 Alafæ, 1318 Alven, 1325 Alwen, 1409 Alwen, 1410 Alven, 1410 Aluwen, 1456 Alun, 1464 Allun, 1470 Allone (Allove?), 1528 Allow, 1523 Allo, 1732 Allo (Allikas: LCD, lk 312-313); KNR
Arava, Anija vald (1429 Harowe, 1621 Arraff, 1726 Arrawa Hans, 1871 Arrawa); KNR
Assaku, Rae vald (1241 Assuncauæ, 1384 Assenkaye, 1391 Assienkaywe, 1399 Assenkayue, 1419 Assenkau, 1503 Asenkawfe, 1504 Assenkawen, 1505 Assenkowe, 1507 Assenko, 1536 Assekau, 1552 Asseliul, 1561 Asszekoughe kulle, 1568 Assaka, 1571 Assekul, 1640 Assacka, 1694 Asseküll, 1697 Aszag, 1765 Assak, 1837 Aszack (Allikas: LCD, lk 321-322); KNR
Avinurme, Mustvee vald (sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm); KNR
Haiba, Saue vald (1241 Howympæ, 1325 Haukimpe, Hawiipe, 1327 Hawenpe, 1332 Hawenpe, 1337 Hawenpe, 1341 Havempe, 1500 Havepe, 1381 Hauwenpe, 1373 Höwepe, 1390 Houwenpe, 1394 Howenpe,1432 Howenpe, 1565 Houempe, 1563 Haiba, 1565 Aiba, 1566 Haybe, Hayba, Ayba, 1637 Hayba, 1732 Haiba,1789 Aiwa (Allikas: LCD, lk 374); KNR
Hirla, Väike-Maarja vald (1241 Hyruelæ, 1325 Hirwen, 1385 Hirvel, Hyrvel, Hervel, 1505 Hirfell, Hirvell, 1529 Hyruel, 1540 Hirwel, 1583 Hirfvila, 1637 Hirbla, 1653 Hirwel, 1694 Hirvila, 1726 Hierla, 1744 Hirla, Irla, 1871 Hiirla (Allikas: LCD, lk 378-379); KNR
Jõhvi, Jõhvi vald (1241 Gevi, 1336 Geyvi, Yhevis, 1354 Yeve, 1364 Jevy, 1367 Jevi, 1421 Jeve, 1448 Geve, 1491 Gevenn, 1583 Jäffve, 1593 Geve, 1620 Jäffve, 1629 Jewa, 1635 Gewijöggi, 1653 Göbe, 1658 Jöbe, 1732 Johwi (Allikas: LCD, lk 338-339); KNR
Karla, Rae vald (1241 Karowelæ, 1386 Karwele, 1401 Carol, 1413 Karwele,1419 Karrowll, 1436 Carwel, 1503 Karul, 1504 Karol, 1505 Karull, Carull, Karulle, 1571 Karles, 1694 Karoll, 1697 Carla, 1765 Karla, 1871 Kaarla (Allikas: LCD, lk 409-410); KNR
Kavilda, Elva vald (1495 Cawelecht); KNR
Koovi, Saaremaa vald (1645 Kowi Niggo, 1798 Kowi, u 1900 Коови); KNR
Põlva, kihelkond ajaloolisel Võrumaal (1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölwse, 1795 Poelwa); KNR
Vee, Põhja Pärnumaa vald (sks Wehof, 1514 Wekulle, 1564 Wehe, 1601 Wige, 1638 Wiohl); KNR
Vellavere, Elva vald (1582 Welewer, 1638 Wellower, 1796 Wöllafer, sks Wellafer); KNR
Verevi, Elva vald (1582 Werwa Wielka, 1627 Werewa Kuella, 1796 Werrewi); KNR
Viimsi, Viimsi vald (1241 Uianra, 1372 Vyames, 1385 Vyandes, 1410 Vyamas, 1430 Viamas, 1471 Vyamas, 1555 Wymes, 1589 Wiemes, 1639 Wemes, 1641 Wehmes, 1689 Wiems, 1840 Wiimse,1875 Wihama (Allikas: LCD lk 663-664); KNR
VT ka artiklit ’Vi, vé, vä – skandinaavlaste pühapaik.’
