KOHANIMEVIHIKUS käsitletakse sageli religiooni, kultuspaiku ja sakraalse tähendusega kohanimesid. See võib esmapilgul tunduda liialdusena, sest tänapäeval nähakse religiooni sageli eraldiseisva eluvaldkonnana. Muinasajal see nii ei olnud.
Muistses ühiskonnas moodustasid igapäevaelu, loodus, kogukond, võim ja rituaalid terviku, milles sakraalset ja praktilist ei olnud võimalik selgelt lahutada. Seetõttu ei ole sakraalsed kohanimed midagi haruldast või ootamatut. Vastupidi – neid tuleb eeldada kõikjal, kus inimesed on pikema aja jooksul elanud, tegutsenud ja oma ümbrust tähendustega sidunud.
Eesti ala ei ole selles osas erand.
Muinasaegsed sakraalsed kohanimed on normaalne nähtus
Eesti alal on elatud väga kaua ning siin on eri aegadel tegutsenud erinevate uskumuste ja traditsioonidega rahvad. Ometi on sakraalseid kohanimesid sageli käsitletud üksikute eranditena, mis viitavad vaid mõnele hiiele, ohvrikivile või rituaalikohale.
Kui aga religiooni mõista kogu maailmapilti kujundava nähtusena, muutub ka maastik teistsuguseks. Pühaks võidi pidada mitte ainult üksikut puud, kivi või allikat, vaid ka tervet orgu, küla, saart või piirkonda.
Kohanimede laiem uurimine viitab sellele, et sakraalne mõõde võis ulatuda tervete asustusüksuste ja suuremate piirkondadeni. Mitmed muinasajal asustatud kihelkonnad, maakonnad ja saared võivad kanda nimesid, mille taust on seotud muistsete jumaluste, kultuslike mõistete või religioosse maailmapildiga.
Kristlikud ja muinasusulised kohanimed
Eestis leidub ka arvukalt kristlikke kohanimesid. Nende hulka kuuluvad pühakute nimed ning kiriku, kabeli või muu kristliku praktikaga seotud nimed.
Muinasusulised kohanimed tekkisid enamasti kogukondade igapäevase kasutuse käigus ja peegeldasid kohalikke uskumusi. Kristlikud kohanimed olid sagedamini seotud kirikuinstitutsioonide, vallutuse või administratiivse korraldusega. Seetõttu erineb nende kujunemislugu sageli muinasusuliste nimede omast.
Sakraalne või mitte?
Kohanimede uurimisel kohtab sageli nimesid, mis viitavad millelegi pühale: hiis, ohver, püha, kivi, allikas, mägi, saar või järv.
Küsimus ei ole siiski ainult selles, kas nimi „kõlab sakraalselt“. Peaaegu igale sakraalsele tõlgendusele võib leiduda ka mitte-sakraalne seletus. Kohanimedel võib olla mitu võimalikku etümoloogiat ning sageli ei ole võimalik midagi lõplikult tõestada.
Seetõttu tuleb hinnata erinevate seletuste tõenäosust ning asetada nimi laiemasse ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti. Tähenduslikuks muutuvad siis lisaks nimekujule ka piirkonna ajalugu, maastik, usundilised paralleelid ja teiste sarnaste nimede olemasolu.
Nimed säilivad, tähendused muutuvad
Kohanimed võivad säilida väga kaua. Samal ajal võivad nende algsed tähendused aja jooksul hägustuda või kaduda.
Eestis mõjutasid seda eriti ristiusustamine ning hilisemad katsed muistset minevikku uuesti tõlgendada. Seetõttu on paljude vanade kohanimede algne tähendus tänapäeval raskesti mõistetav.
Just seetõttu on kohanimede uurimine ühtaegu nii keele-, ajaloo-, usundi- kui ka kultuurimälu uurimine.
Kohanimede uurimine kui ajaloo rekonstrueerimine
Kohanime arengut jälgides saab uurija näha, kuidas mõisted, uskumused ja maailmapildid on ajas muutunud.
Sakraalsete kohanimede puhul on võimalik jälgida mitte ainult nime kujunemist, vaid ka selle taga oleva tähendusmaailma muutumist. Sellest vaatenurgast aitab kohanimede uurimine rekonstrueerida olulisi osi muistsest sakraalsest maastikust ning mõista paremini, kuidas inimesed oma maailma tajusid ja mõtestasid.
Sakraalsed kohanimed ei ole seega juhuslikud erandid Eesti maastikul. Need on jäljed maailmast, kus religioon ei olnud kõrvaline eluvaldkond, vaid loomulik osa maastiku, kogukonna ja inimese omavahelistest suhetest.
