Mitmekihiline usundimaastik
Eesti muinasajast rääkides kasutatakse sageli väljendit „eesti muinasusk“, justkui oleks tegemist olnud ühtse ja tervikliku usundiga. Arheoloogilised, keelelised ja rahvapärimuslikud andmed viitavad siiski sellele, et tegelikkus võis olla märksa mitmekesisem.
Usundid ei teki ühe hetkega ega püsi muutumatuna. Need arenevad koos rahvaste, keelte ja kultuuridega. Eesti ala on olnud aastatuhandeid erinevate liikumiste, kontaktide ja mõjutuste ristumiskoht. Seetõttu on tõenäoline, et siin eksisteerisid eri aegadel või kõrvuti mitmed usundilised traditsioonid, mis üksteist mõjutasid ja osaliselt ka segunesid.
Sarnasele järeldusele on jõudnud ka usundiloolane Tõnno Jonuks, kelle hinnangul ei saa Eesti muinasaja usundit käsitleda ühe tervikliku süsteemina. Erinevates piirkondades võisid olla erinevad uskumused, kombed ja pühad paigad ning nende tähendus võis ajas muutuda.
Jonuksi ja KOHANIMEVIHIKU käsitluse erinevus
Tõnno Jonuks käsitleb Eesti ala muinasusundeid peamiselt ajaliste ja ühiskondlike muutuste kaudu. KOHANIMEVIHIK lähtub seevastu eelkõige kohanimedest.
Kuna enamik säilinud kohanimesid ja nende ajaloolisi kirjapanekuid pärineb muinasajast märksa hilisemast ajast, ei ole võimalik eristada usundilisi arenguetappe sama täpsusega nagu arheoloogilise materjali põhjal. Seetõttu keskendub KOHANIMEVIHIK usundilistele kihistustele, mille võimalikke jälgi võib kohanimedes veel tuvastada.
Anima ja deus
Üks võimalik viis nende kihistuste kirjeldamiseks on eristada kahte laiemat usundilist lähenemist.
Esimeses nähakse loodust hingestatuna – puudel, kividel, allikatel, loomadel ja teistel nähtustel on oma vägi või hing. Seda nimetatakse animismiks. KOHANIMEVIHIKUS kasutatakse selle maailmapildi kohta mõistet animism või eestikeelse vastena maausk.
Teises keskendutakse nimelistele jumalustele, kellele rajatakse kultuskohti, tuuakse ohvreid ning kelle poole pöördutakse abi või kaitse saamiseks.
Sellise eristuse jälgi võib märgata ka keskaegsetes kirjalikes allikates. Näiteks eristab Läti Henrik oma kroonikas termineid anima (hing, vaim) ja deus (jumal). Mida need mõisted Eesti ala erinevate rahvaste jaoks täpselt tähendasid, ei ole võimalik enam kindlalt teada, kuid nende eristamine viitab sellele, et kõiki üleloomulikke olendeid ei tajutud ühesugustena.
Muinaseesti usk ja muinaspõhja usk
Käesolevas töös kasutatakse esialgse tööversioonina jaotust muinaseesti usk ja muinaspõhja usk. Tegemist ei ole lõpliku liigitusega ning see võib uurimistöö edenedes muutuda.
Muinaseesti usu alla on koondatud Eesti alal esinenud või oletatavad kohalikud usundilised kihistused, sealhulgas anima-traditsioon ning võimalikud saami, läänemeresoome, balti ja slaavi päritolu mõjud.
Muinaspõhja usu alla on koondatud peamiselt Skandinaavia usundilise traditsiooniga seotud jumalused, kultusmõisted ja pühapaigad, mille võimalikke jälgi võib leiduda Eesti kohanimedes.
Selline jaotus on loodud uurimistöö lihtsustamiseks. Tulevikus võib see asenduda täpsema liigitusega, näiteks anima- ja deus-traditsioonide põhjal, kui kohanimede analüüs võimaldab usundiliste kihistuste ulatust ja levikut paremini hinnata.
Ristiusk
Alates 13. sajandist kujundas Eesti ala usundilist maastikku üha enam ristiusk, mis muutus järgnevatel sajanditel valdavaks.
Käesoleva uurimistöö põhitähelepanu ei ole suunatud ristiusule, vaid sellele eelnenud usundilistele kihistustele, mille jälgi võib olla säilinud kohanimedes. Ristiusuga seotud kohanimesid käsitletakse üksnes juhul, kui need aitavad mõista varasemate usundiliste traditsioonide muutumist või asendumist.
Kohanimed kui usundiliste kihtide kandjad
KOHANIMEVIHIKU eesmärk ei ole määrata lõplikult ühegi kohanime kuuluvust konkreetse rahva või usundi juurde, vaid uurida ja võrrelda erinevaid võimalikke usundilisi kihistusi, mis võivad olla säilinud Eesti kohanimedes.
Kohanimed võivad säilitada mälestusi uskumustest ja kultustest, mis on ammu kadunud. Mõned nimed näivad olevat seotud pühade looduspaikade, hingede või väega, teised aga viitavad konkreetsetele jumalustele või kultuskohtadele. Nii aitavad kohanimed paremini mõista, millised usundilised traditsioonid on mingis piirkonnas kunagi mõju avaldanud.
Kokkuvõte
Eesti ala usundiline minevik oli tõenäoliselt mitmekihiline. Erinevad maailmapildid, uskumused ja kultused võisid siin eksisteerida eri aegadel või kõrvuti ning mõjutada üksteist.
KOHANIMEVIHIK käsitleb neid mitte ühe muinasusu, vaid Eesti ala muinasuskudena. Kohanimed pakuvad võimalust nende kihistuste jälgi märgata, võrrelda ja paremini mõista.
