kirjed

vad   ’koolmekoht jões’; (rootsi);vad   ’piir, piirirada, piiriala’ (rootsi) ;vad  ’noot, kalapüügi riist’ (rootsi);vað ’vesi; madal koht’ (vanapõhja);vaðall, vaðill, veðill  ’kahlama; koolmekoht jões’ (vanapõhja);vadum ’madal koht vees, koolmekoht’; ’veekogu, meri’ (ladina);vager ’meremärk’ (taani);vak ’ärkvelolek’; vaka ’valvama’ (rootsi);vakt ’vahiteenistus, valvur’; vakta ’valvama’(rootsi);vál’kau  ’rännutee’ (lapi);vand  ’vesi’ (taani);vanduo  ’vesi’ (leedu);vann  ’vesi’ (norra);var ’kartlik, valvas, ettevaatus, kaitse’ (islandi, norra, rootsi,

Nimeosad vad ja koole tähistavad kohti, kus jõge, oja või sood sai suhteliselt hõlpsasti ületada. Sellised koolmekohad olid muistsetes liikumisvõrkudes väga olulised ning nende juurde kujunesid sageli teed, peatuspaigad ja hiljem ka asulad. Etümoloogia A (1) ladina vādō ’minema, astuma, kõndima’;(2) ladina vadum ’madal koht vees, koolmekoht’; ’veekogu, meri’;(3) germaani wadam ’koolmekoht’;(4) vanapõhja vað ’vesi; madal koht’;(5)

Vara, varda, varder, vaht ning nende arvukad ajaloolised nimekujud (nt ward, wardh, waard, war, vard, word, vord, vor, vård, ver, vall jt) kuuluvad vanasse sõnavarasse, mis on seotud vahipidamise, valvamise, kaitse ning märgutuledega. Muinasajal ja keskajal oli vahipidamine osa ulatuslikust teavitus- ja kaitsesüsteemist, mille eesmärk oli märgata vaenlase liikumist ning anda sellest kiiresti edasi märgutulede

Vete, viti ning nende ajaloolised nimekujud (vita, wita, witan, vite, vete, vette, vede jt) kuuluvad vanasse sõnavarasse, mis on seotud märkide, tähiste ja märgutuledega. Neid sõnu kasutati paikade kohta, mille ülesanne oli näidata teed, anda hoiatussignaale või edastada teateid järgmisele vaatluspunktile. Sellised tähised kuulusid muistsete liikumis- ja kaitsevõrkude juurde ning olid kasutusel kogu Läänemere piirkonnas.

Eestis on mitmeid kohanimesid, milles esineb vi, ve, vä või nendega sarnaseid sõnaosi (nt vii, vig, vy, wi, wie, wif, wig, wios, wis, vee, vea, vei, va, woi, vu jms). Kohanimede järelliiteid va, ve, vi, vu ja vo on analüüsinud L. Kettunen (1955, lk 257–272), kuid tema seletused lähtuvad peamiselt nimekujude seostamisest hilisema sõnavaraga ning

Kohanimedes seostub nimeosa viha esmapilgul eesti sõnaga viha tähenduses ‘vaenulikkus, pahameel’, samuti sõnadega (sauna)viht või viherpuu (türnpuu). Nimeelementi on sageli peetud ka isikunimeliseks. Keeleajaloolisest vaatenurgast ei saa siiski välistada, et viha võib mõnel juhul olla seotud alggermaani omadussõnaga *wīha ‘püha’, mis pärineb indoeuroopa tüvest *u̯eik- ‘eraldama (midagi) kõrgemate jõudude jaoks’. Samast tüvest pärinevad ka skandinaavia

wachen ’valvama’, Wache ’valve, valveteenistus’ (saksa);wacht ’valve, valvamine’ (alamsaksa);wadam  ’koolmekoht’ (germaani);waden  ’vesi’ (keskalamsaksa); wær ’tähelepanelik, ettevaatlik’ (vanainglise); wæter, weter  ’vesi’ (vanainglise);wara ’tähelepanu, hool’ (vanaülemsaksa);warde ’ootama, valve, vahitorn’ (keskalamsaksa); wardja ’valvel olema, kaitsma’ (gooti);wardô ’märkama’ (germaani);wardôn ’valvel olema, muretsema’ (vanasaksi); warian ’valvama, valvur’ (vanainglise);wars ’ettevaatlik’ (gooti); wart ’kaitsja, valvur’ (vanaülemsaksa);Wart’valvur’ (saksa);warta’vaatetorn, vaatluskoht, vaatleja’ (vanaülemsaksa); Warte ’vahitorn’