Teine viis mõista püha ruumi Kui eesti keeles räägime pühapaigast, seostub see sageli hiie, püha metsa või erilise loodusliku kohaga. Skandinaavia muinasusundis kasutati aga teistsugust mõistet – vi (vanaislandi vé, taani væ). See sõna ei tähistanud üksnes pühapaika, vaid ka viisi, kuidas püha ruum oli mõtestatud, piiritletud ja ühiskonnas kasutusel. Vi ei olnud pelgalt koht […]
Vi, vé, vä – skandinaavlaste pühapaik Loe edasi »
Muinaspõhja mütoloogias ei ole Oden kunagi olnud jumal, keda oleks nimetatud ainult ühe nime ja ühe kuju kaudu. See mitmetähenduslikkus kajastub selgelt ka kohanimedes. Odenit on neis harva nimetatud tema „päris“ nimega; enamasti esinevad hoopis tema iseloomustavad maskid ja varjunimed. Saagade ja Eddade põhjal on Odenil ligikaudu kakssada nimekuju, millest igaüks rõhutab mõnd tema rolli,
Pühapaigad ei ole vaid uusaja pärand Pühapaikade üle peetavas arutelus on viimasel ajal kõlanud seisukoht, et enamik neist kuulub tegelikult alles 19.–20. sajandisse. Selle põhjenduseks tuuakse asjaolu, et pühapaikade kohta käiv teave pärineb peamiselt rahvapärimusest ning varasemad arheoloogilised tõendid on kas napid või puuduvad. Selline lähenemine on allikakriitiliselt mõistetav ja vajalik. Ent probleem tekib siis,
Pühapaikade vanus ja kohanimed Loe edasi »
Küsimusele, mis on kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik, ei ole lihtne vastata – kuigi esmapilgul näivad need mõisted enesestmõistetavad. Kultuskoht on justkui paik rituaalideks, ohverkoht paik andide toomiseks ja pühapaik koht, mida peetakse pühaks. Selline jaotus loob mulje selgusest, kuid lähemal vaatlusel hakkavad piirid hägustuma. Esiteks ei ole selge, mida tähendab religioosses mõttes „koht“. Kas see
Kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik – mõisted ja nende segunemine Eesti maastikul Loe edasi »
Püha kui piir ja eristus Sõnad püha ja hiis kuuluvad eesti vanema maailmapildi kõige olulisemate mõistete hulka. Neid ei saa mõista ainult religiooni või jumalate kaudu. Need aitavad pigem mõista, kuidas inimene on maailma enda ümber korrastanud ja kogenud. Kõige lihtsamalt öeldes on püha mingit laadi piirikategooria. See tähistab eraldatust – vahet selle vahel, mis
Tacituse Nerthuse kirjelduse analüüs Rooma ajaloolase Tacituse teos Germania * sisaldab üht varasemat ja mõjukamat kirjeldust Põhja-Euroopa sakraalsest ruumist. Alljärgnevalt analüüsin kirjeldatud pühapaiga olemust. Vastava lõigu (pt 40) eestikeelne tekst on AI tõlge. Ladinakeelne tekst pärineb veebiportaalist HEIMSKRINGLA. Tõlge Langobardide seas annab vähesus au: paljude ja väga võimsate rahvastega ümbritsetuna ei ole nad kaitstud mitte
Pühapaik kui puutumatu ruum Loe edasi »
Religioon Religiooni määratlemine ei ole lihtne ülesanne. Selleks on pakutud väga erinevaid definitsioone ning sageli öeldakse, et neid on peaaegu sama palju kui uurijaid. Seetõttu ei ole võimalik anda ühtainsat täpset definitsiooni, mis hõlmaks kõiki religioosseid nähtusi. Üldiselt võib religiooni mõista kui uskumuste, tavade ja rituaalide süsteemi, mille kaudu inimesed suhestuvad üleloomulikuks või pühaks peetavate
Religioon ja sellega seotud mõisteid Loe edasi »
Juhend kohanimede uurijale Eestis on tuhandeid kohanimesid, mille tegelikku tähendust me enam ei tea. Paljud neist pärinevad ajast, mil maailmapilt, keel ja uskumused olid teistsugused kui praegu. Suur osa neist jääbki ilmselt seletuseta, kuid otsime siiski võimalusi, kuidas meie kohanimesid teadlikumalt ja metoodilisemalt uurida. KOHANIMEVIHIKU peamine eesmärk on Eesti kohanimede selgitamine ajalooliste ja keeleliste allikate
Kuidas kasutada KOHANIMEVIHIKUT? Loe edasi »
Paljud Eesti vanemad kohanimed viitavad tähendusväljadele, mis ei ole üksnes geograafilised ega praktilised, vaid seostuvad kultuse, pühaduse ja religioosse maailmatõlgendusega. Nimed, mis sisaldavad viiteid hiitele, pühadele paikadele, ohverdamisele, jumalustele või muudele sakraalsetele nähtustele, ei ole juhuslikud keelelised kujundid. Need peegeldavad maailmakogemust, milles maastik oli tähendustega struktureeritud. Eesti ala ei olnud muinasajal kultuuriliselt ega usundiliselt ühtne.
Kohanimede uurimine eeldab kultuse mõistmist Loe edasi »
Äike ei olnud muistsetele läänemeresoome rahvastele pelgalt loodusnähtus. See oli isikustatud taevajõud – olend, kes võis karistada, kaitsta, puhastada ja anda vihma. Saami (lapi) keeltes* tunti äikesejumalat nimede all Aija, Atja, Áddjá, Tiermes, ning mitmed neist vormidest osutavad tähendusele ’vanaisa, vana mees’ või ’esivanem’. Sama kujutlus – äike kui austatud ja kardetud „vanaisa“ – võib
Äike – vanaisa taevas Loe edasi »