Autori nimi:Lea Stroh

Pühapaigad ei ole vaid uusaja pärand Pühapaikade üle peetavas arutelus on viimasel ajal kõlanud seisukoht, et enamik neist kuulub tegelikult alles 19.–20. sajandisse. Selle põhjenduseks tuuakse asjaolu, et pühapaikade kohta käiv teave pärineb peamiselt rahvapärimusest ning varasemad arheoloogilised tõendid on kas napid või puuduvad. Selline lähenemine on allikakriitiliselt mõistetav ja vajalik. Ent probleem tekib siis, […]

Küsimusele, mis on kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik, ei ole lihtne vastata – kuigi esmapilgul näivad need mõisted enesestmõistetavad. Kultuskoht on justkui paik rituaalideks, ohverkoht paik andide toomiseks ja pühapaik koht, mida peetakse pühaks. Selline jaotus loob mulje selgusest, kuid lähemal vaatlusel hakkavad piirid hägustuma. Esiteks ei ole selge, mida tähendab religioosses mõttes „koht“. Kas see

Juhend kohanimede uurijale Eestis on tuhandeid kohanimesid, mille tegelikku tähendust me enam ei tea. Paljud neist pärinevad ajast, mil maailmapilt, keel ja uskumused olid teistsugused kui praegu. Suur osa neist jääbki ilmselt seletuseta, kuid otsime siiski võimalusi, kuidas meie kohanimesid teadlikumalt ja metoodilisemalt uurida. KOHANIMEVIHIKU peamine eesmärk on Eesti kohanimede selgitamine ajalooliste ja keeleliste allikate

Paljud Eesti vanemad kohanimed viitavad tähendusväljadele, mis ei ole üksnes geograafilised ega praktilised, vaid seostuvad kultuse, pühaduse ja religioosse maailmatõlgendusega. Nimed, mis sisaldavad viiteid hiitele, pühadele paikadele, ohverdamisele, jumalustele või muudele sakraalsetele nähtustele, ei ole juhuslikud keelelised kujundid. Need peegeldavad maailmakogemust, milles maastik oli tähendustega struktureeritud. Eesti ala ei olnud muinasajal kultuuriliselt ega usundiliselt ühtne.