Eesti kohanimede uurimisel kohtab sageli eeldust, et nime lõpp -soo tähistab tingimata sood või rabamaastikku. Selline tõlgendus näib esmapilgul loomulik, sest soid on Eestis palju ning sõna soo on eesti keeles vana ja hästi tuntud. Ometi ei pruugi kõik -soo lõpuga kohanimed olla selle sõnaga seotud. Kohanimesid ei tohiks tõlgendada üksnes tänapäevase eesti keele põhjal, […]
Soo Eesti kohanimedes – kas alati soo? Loe edasi »
Kõu on Eesti rahvapärimuses tuntud äikese, müristamise ja taevajõuga seotud nimetus. Tänapäeva keeles kasutatakse sõna peamiselt müristamise tähenduses, kuid vanemas pärimuses võis Kõu olla ka isikustatud üleloomulik jõud. Rahvapärimuses öeldakse, et kõu müristab, kõu kärgatab või kõu lööb. Sellised väljendid viitavad sellele, et Kõud ei nähtud üksnes loodusnähtusena, vaid tegutseva ja tahtelise väena. Sageli on
Kõu – iidne müristaja Loe edasi »
Äike on Eesti rahvapärimuses tuntud äikese ja taevajõuga seotud nimetus. Tänapäeval kasutatakse sõna peamiselt ilmastikunähtuse kohta, kuid vanemas pärimuses võis see tähistada ka isikustatud üleloomulikku olendit või taevast väge. Eesti rahvausundis esinevad äikese kohta ka nimed Kõu, Pikker ja Pikne. Sageli on neid käsitletud sama taevase jõu erinevate nimedena, kuid nende päritolu ja algne tähendus
Äike – vanaisa taevas Loe edasi »
Äike on üks võimsamaid ja tähelepanuväärsemaid loodusnähtusi. Välk, müristamine, tormituul ja vihm on mõjutanud inimeste elu tuhandeid aastaid ning pole üllatav, et eri rahvad on püüdnud neid nähtusi seletada üleloomulike jõudude, esivanemate, vaimude või jumaluste kaudu. Käesolevas ülevaates kasutatakse mugavuse mõttes mõistet äikesejumalad, kuid kõik siin käsitletavad nimed ei pruukinud algselt tähistada samasuguseid olendeid või
Eesti ala äikesejumalad Loe edasi »
Lohukivid on üks Eesti esiajaloo tuntumaid, kuid samas kõige raskemini mõistetavaid muistiseid. Neid on uuritud juba pikka aega ning nende kohta on esitatud mitmeid erinevaid tõlgendusi, mis käsitlevad nii nende levikut, kasutusaega kui ka võimalikku tähendust. Käesolev artikkel annab esmalt lühikese ülevaate peamistest akadeemilistest käsitlustest ning seejärel esitab autori tõlgenduse lohukivide kasutusest. Selline lähenemine võimaldab
Milleks kasutati lohukive? Loe edasi »
Muinaspõhja mütoloogias ei ole Oden kunagi olnud jumal, keda tunti vaid ühe nime ja ühe kuju kaudu. See mitmetähenduslikkus kajastub ka ajaloolistes kohanimedes. Odenit on neis harva nimetatud tema põhinimega; enamasti esinevad tema iseloomustavad maskid ja varjunimed (heitid). Saagade ja Eddade põhjal on Odenil kümneid tuntud nimesid, millest igaüks rõhutab mõnd tema rolli, omadust või
Pühapaikade üle peetavas arutelus on viimasel ajal kõlanud seisukoht, et enamik neist kuulub tegelikult alles 19.–20. sajandisse. Põhjendus on lihtne: pühapaikade kohta käiv teave pärineb peamiselt rahvapärimusest ning varasemad arheoloogilised tõendid on sageli napid või puuduvad. Selline lähenemine on allikakriitiliselt mõistetav ja vajalik. Probleem tekib aga siis, kui sellest tehakse järeldus, et kui varasemaid leide
Pühapaikade vanus ja kohanimed Loe edasi »
Küsimusele, mis on kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik, ei ole lihtne vastata, kuigi esmapilgul näivad need mõisted enesestmõistetavad. Kultuskoht on paik rituaalide läbiviimiseks, ohverkoht paik andide või ohvrite toomiseks ning pühapaik koht, mida peetakse pühaks. Selline jaotus loob mulje selgusest, kuid lähemal vaatlusel hakkavad piirid hägustuma. Esiteks ei ole selge, mida tähendab religioosses mõttes „koht“. Kas
Kultuskoht, ohverkoht ja pühapaik – mõisted ja nende segunemine Eesti maastikul Loe edasi »
Pühapaik on koht, mida peetakse tavalisest maailmast eristatuks. See võib olla looduslik paik, rituaalne kogunemiskoht või inimese jaoks erilise tähendusega maastiku osa. Erinevates usundites on pühapaiku mõistetud erinevalt, kuid neid ühendab arusaam, et tegemist ei ole tavalise ruumiga. Kõige üldisemalt võib pühapaika käsitleda kui piiri või üleminekukohta, kus inimese ja üleloomuliku maailma vaheline piir muutub
Nerthuse kultus Tacituse järgi Rooma ajaloolase Tacituse teos Germania * sisaldab üht vanimat säilinud kirjeldust germaani rahvaste usundist. Eriti tähelepanuväärne on peatükk 40, kus kirjeldatakse jumalanna Nerthuse kultust. Seda kirjeldust on sageli käsitletud Maaema kultusena, kuid sama oluline on selle tähendus pühapaiga olemuse mõistmisel. Tacituse tekst näitab, kuidas pühapaik, kultus ja ohverdamine võivad moodustada ühe
Pühapaik kui puutumatu ruum Loe edasi »