Kõu on tõenäoliselt üks vanemaid Eesti alal tuntud äikese ja müristamise nimetusi ning väga võimalik, et ta esindab muistset indoeuroopalikku või vähemalt väga vana põhjapoolset taevajõu kujutelma. Kuid on raske öelda, kelle jumalus ta oli, sest Eesti ala ei olnud keeleliselt ega usundiliselt kunagi ühtne. Rahvapärimuse järgi võis Kõu olla eestlaste äikesejumal. Öeldakse, et kõu […]
Kõu – iidne müristaja Loe edasi »
Äike on üks vanemaid ja arhailisemaid taevajõu nimetusi Eesti rahvapärimuses. Kuigi hilisemates pärimustes esinevad sagedamini nimed Pikker, Pikne ja Kõu, võis Äike algselt tähistada just isikustatud taevast väge – olendit, kes tõi vihma, puhastas õhku, kaitses inimesi ja karistas üleastujaid. Erinevalt Pikkerist, kes näib olevat relvastatud välguheitja, või Kõust, kes väljendab müristavat väge, kannab Äike
Äike – vanaisa taevas Loe edasi »
Äikesejumalad on Põhja-Euroopa mütoloogias laialt levinud olendid, kes kehastavad loodusjõude nagu müristamine, pikselöök ja vihm ning on sageli seotud viljakuse, kaitse ja korra sümbolitega. Äike kui nähtus oli põllumajanduslikus ja looduslähedases ühiskonnas ühtaegu hirmutav ja elutähtis, tuues vihma, viljakust, kuid samas ka hävingut. Seetõttu oli äike ilmselt üks esimesi loodusjõude, mida hakati isikustama ja millele
Eesti ala äikesejumalad Loe edasi »