Muinaspõhja mütoloogia, tuntud ka kui skandinaavia või vanapõhja mütoloogia, on põhjagermaani rahvaste kujutluslik ja usundiline pärand, mis kujunes pika aja jooksul välja Põhja-Euroopa ja Skandinaavia aladel. Muinaspõhja mütoloogia on indoeuroopa päritolu, seotud germaani hõimudega, kuid peegeldab eelkõige islandlaste, norralaste, taanlaste ja rootslaste püüdlust mõista looduse jõude, elu ja surma saladusi ning oma kohta universumis. Allikad […]
Muinaspõhja mütoloogiast tuntud jumal Oden on väga mitmetahuline kuju ning tema kohta on säilinud rohkesti lugusid ja tõlgendusi. Käesolev ülevaade ei püüa vastata küsimusele, „kes Oden tegelikult oli“, vaid annab lühikese ja selge pildi tema päritolust, omadustest ja rollist. Eesti kohanimede põhjal võib järeldada, et Odenit tunti ja austati ka praeguse Eesti aladel. Käesolevas tekstis
Eesti rahvapärimuses on vägilaste ja hiiglaste kujund keskne vahend, mille abil seletatakse maastikku, minevikku ja kogukondlikke väärtusi. Kalevipoja kõrval on Suur Tõll teine tuntuim ja selgelt määratletud tegelane. Tõllu-ainestik koondub eeskätt Saaremaale, kuid ta on tuntud ka Muhus ja Hiiumaal. Lood moodustavad rikkaliku muistendikorpuse, milles põimuvad mütoloogilised motiivid, kohapärimus ja rahvusromantiline tõlgendus. Suur Tõll –
Eesti alade muinasusund kujunes välja keeruka kultuurilise põimumise tulemusel, kus kohtusid ja segunesid erinevate hõimude uskumused. Sageli räägitakse maausust kui ühtsest põlisest religioonist, kuid tegelikkuses on see mitmekihiline nähtus, mille juured ulatuvad eri aegadesse ja eri rahvastesse. Oluline on rõhutada, et need kihistused ei tähenda järjestikuseid rahvastiku väljavahetamisi, vaid pikaajalisi kultuurilisi ja usundilisi mõjusid, mis
Muinasajal oli usk lahutamatu osa inimese igapäevaelust. See ei olnud pelgalt usuline praktika, vaid viis maailma mõista, hirmudega toime tulla ja kogukonda koos hoida. Inimesed elasid keskkonnas, kus loodus ja elu ise olid ettearvamatud ning sageli ohtlikud. Seetõttu pakkus usk selgitusi ja kindlustunnet seal, kus teadmised ja teaduslik arusaam puudusid. Maailma seletamise vajadus Muinasaegne inimene
Miks usuti muinasajal kõrgematesse olevustesse Loe edasi »
Esialgu ei olnud midagi peale maagiliste jõududega üüratu kuristiku – Ginnungagap’i (’maagiline kuristik’), mis laius igavesti igas suunas. Siis tekkis kuristiku põhjapoolses servas pime, ürgse jää ja külma riik Nifelheim (’pimeduse riik’ ka ’surmariik’). Selle keskel oli allikas Hvergelme (’pulbitsev pada’). Allikast said alguse üksteist Elivagari jõge (’jäälained’), mis voolasid haigutavasse tühjusesse ja mida kaugemale
Rahututel aegadel püüti rahvast vaenlase ootamatu rünnaku eest hoiatada märgutulede abil. Need süüdati maastikul kõrgemates kohtades, üksteisele nähtavana, nii et moodustusid tulede ahelad. Märgutulesid kasutati ka signaalina, näiteks siis, kui oli vaja mobiliseerida sõjaväge. Oluline on rõhutada, et märgutuled ei olnud mõeldud meresõidu juhendamiseks, vaid sotsiaalsete ja militaarsete signaalide edastamiseks – märgiks, et „midagi on
Märgutuledega seotud kohanimed Loe edasi »
Kohanimede uurimine eeldab ajaloo tundmist ning vastupidi – ajaloo tõlgendamisel on sageli vaja mõista, mida kohanimed tähendavad. Kohanimed ei ole pelgalt nimetused, vaid teeviidad, mis juhatavad erinevate ajalooliste teemade juurde ning aitavad neid paremini mõtestada. Ilma ajaloolist tausta arvestamata ei ole võimalik ühtegi kohanime usaldusväärselt seletada. Kohanimede uurija töö eeldab teadmisi mitmest teadusharust, sealhulgas arheoloogiast,
Juturobot selgitab tausta Loe edasi »
Kohanimede uurimisel on hindamatuks allikaks vanad üleskirjutused, mis Eesti kontekstis ulatuvad tagasi 13. sajandi algusesse, kuid leidub ka vanemaid. Peamisteks allikateks on Henriku Liivimaa kroonika, mis käsitleb ajavahemikku 1180 -1227, ning Taani kuninga Valdemar II Võitja ülesandel koostatud Taani hindamisraamat, mis muuhulgas sisaldab üle 500 Põhja-Eesti kohanime aastast 1241. Arhiivid sisaldavad suuri koguseid ajaloolist materjali,
Mis ei ole kohanimed? Loe edasi »
Keel on meie peamine vahend mõtete edasiandmiseks ning teadmiste ja kogemuste vahendamiseks. Iga päev kasutame keelt oma ümbruses olevate paikade nimetamiseks ja tuvastamiseks. Keele abil saame edastada vajalikku teavet kohtade kohta nii oma vahetus ümbruses kui ka kaugemal asuvate paikade kohta. Meil on vajadus rääkida ümbritsevast maastikust ja kirjeldada lähikonda. Soovime üksikasjalikult kirjeldada erinevaid pinnavorme,