Kasa, kase, kos, kose, kost tähistavad mingist materjalist hunnikut või kogumit. Mõisteid saab jaotada nelja erinevasse tähendusrühma: Kalmukünkad ja kultuskohad kuuluvad tõenäoliselt ristiusueelsesse või sellele vahetult järgnenud aega. Märgutulede süsteemset kasutamist saab seostada ajajärguga, mil Eesti alad kuulusid Rootsi suurvõimu alla. Märgutuledega seotud sõnad ei ole oma sisult kultuslikud, kuid võivad pärineda varasemast ohvritule või […]
Eestis on kuus Kose-nimelist küla või asumit; ajaloolisel Harjumaal oli ka samanimeline kihelkond. Tõenäoliselt leidub sama nimega ka talusid või muid maastikuobjekte. Nime seletuseks on pakutud paigaga seotud koske või kärestikku, ehkki selles oletuses kaheldakse. KNR Kose-nimelised külad on erineva vanusega. Vanim neist on Harjumaal Kose vallas asuv küla, mis on kirja pandud 1241. aastal
Sõna kummel ja selle variandid, näiteks kumbel, kumbl, kuml, võivad eri kohanimedes tähistada erinevaid elemente, kuid nende peamine tähendus on ‘märk’ või ‘tähis’. Maismaal võisid need osutada kalmistule, kividest kuhjatud hauatähisele, piirimärgile või kivivaremele. Märgid või tähised võisid olla ka puidust (2). Saartel ja rannikualadel võib nimi tähendada mere- või maamärke, mis kujutasid endast koonusesse
lá, lǫ ’rannavesi’, ’meri’, ’laine’ (vanapõhja);lacus ’järv, tiik, soo, raba’ (ladina);ladde ’küla, maakoht’ (lapi);laddelats ’talupoeg’ (lapi);lai’htú ’niiske maa’ (lapi);landi ’maamees’, ’kaasmaalane’ (vanapõhja);leðja ’laeva tüüp – lodi’ (vanapõhja); < ladija, lodija (vanaslaavi);ledung ’mereline väekohustus keskaegses Skandinaavias’;lehto ’salu’ (lapi);lind ’allikas’ (vanaislandi);lind ’vedelik, jook; vesi, tiik, järv’ (vanaiiri);lintë ’piir’ (lapi);lulle- ’ida-’ ilmakaar (lapi);
Lüganuse on tänapäeval väike alevik Ida-Virumaal, mis asub Püssi linnast vahetult põhjas Purtse ja Kohtla jõgede vahel. See on ühtlasi Lüganuse valla ajalooline ja kiriklik keskus. Lüganuse aleviku territooriumil on avastatud mitmeid olulisi muinasaegseid asulakohti (peamiselt Lüganuse asulakoht ja Kirikumäe ala), mida täiendavad kivikalmed ning võimalikud hajusad elupaigajäljed. Need leiud näitavad, et ala oli Virumaa
M – algustähega kohanimede võimalikud seletused avaldatud kirjetes ja artiklites Mustja –mustMustla – mustMustu – mustMädapea – Mädapea
meðal, miðil ’keskel, vahel’ (vanapõhja);medel ’keskmine, vahepealne’ (rootsi);medhios ’keskmine, keset, keskel’ (indogermaani);medius ’keskel olev, keskmine’ (ladina);midde ’keskmine’ (vanafriisi);miðr < germaani medja ’keskmine’ (vanapõhja);miehttse ’tühermaa’ (lapi);mierre ’piir’ (lapi);mil’la, mil’lú ’veski’ (lapi);mitil, metal ’keskel’ (vanaülemsaksa);mitti ’keskmine’ (vanaülemsaksa);Moos ’sammal’ (saksa);mor’tú ‘langetatud puud’ (lapi);mose ’raba, sammal’ (norra, taani);mosi ’raba, sammal’ (vanapõhja) < *musan (muinaspõhja);moskús ’eraldatud, piiratud ala’ (lapi);most ’sild’
Mädapea küla asub Viru maakonnas, Rakvere ja Tapa vahelisel alal. Kohanimeraamatus on pakutud, et nime lähtekohaks võis olla mingi isikunimi või ka sügisesed küpsenud marjad; hilisemates kirjapanekutes on oletatud seost sõnaga mätas. KNR Taani Hindamisraamatus (1241) on küla mainitud nime all Metapæ . Küla oli selleks ajaks juba välja kujunenud ning võis olla asustatud ammu
Eestis on paarkümmend kohanime, mille eesliiteks on sõna must. Seda on püütud seletada isiku- või loodusnimena, kuid enamasti on nende kohanimede tähendus jäänud loogilise selgituseta. Must võib küll olla seotud isiku mingi omaduse, mõne loodusnähtuse, sündmuse või seigaga, kuid sellisel juhul peaks seda olema võimalik ka tõestada ja põhjendada. Mustjõgede puhul, mis asuvad peamiselt soistel
Rõuge vallas on kaks Mustahamba nimelist kohta – Mustahamba ja Kahrila-Mustahamba. Kohanime Mustahamba on seostatud kellegi „mustade hammastega“, sest 1839. a. kirja pandud nimekuju Melsob tõlgendatakse lätikeelse mõiste melni zobi ’mustad hambad’ järgi. Mustahamba (1684 Musti Hambo Lande, 1694 Mellasup Rein, 1765 Dorf Mustahamba, 1773 Muste Hamm, 1811 Malsup, 1839 Melsob; läti Melnzobji); KNR Kahrila-Mustahamba (1627 Musthamba Lauer, 1638 Mustam