MÄRKSÕNAD

gaard  ’talu’ (taani);gálga  ’võllapuu’ (vanapõhja);gar(d)  ’tara, hoov, aed’ (norra);gard  ’suletud ala, elamu’ (vanasaksi);gård  ’õu, hoov, tara, talu, mõis (rootsi);gar̃das  ’karjaaedik’ (leedu);garden  ’hoov, tara, talu’; garde  ’taraga piiratud ala’ (lapi);garðr  ’tara, aedik, hoov, talu’ (vanapõhja); gards  ’maja’; garda  ’tõke, aedik, karjaaed’ (gooti);gart  ’ring, sõõr; ringkond’; garto  ’aed’ (vanaülemsaksa);geard  ’suletud ala või krunt’ (vanainglise);ĝher  ’haarama, hõlmama, ümbritsema’ […]

haamer  ’kalju, kaljune küngas’ (taani);hack  ’hekk, suletud ala, piirdega eraldatud mets’ (keskalamsaksa);haff  ’sadam, meri’ (ülemsaksa);hag  ’hekk; tarastatud ala; mets (saksa);hag, hac  ’aedik, tara, piirdeaed, muldvall, kaitsevall, linn’ (vanaülemsaksa 8.saj);haga  ’paigaldama, korraldama’ (vanapõhja);hagan  ’salu, metsatukk, hiis’ (vanaülemsaksa);hagan  ’tara, aed’ (lapi);hagar ’sobilik, kohane, kasulik’ (vanapõhja);haga-zussa  ’nõid’ (vanaülemsaksa);hage  ’aed, tara; aas, nurm’ (norra);hage  ’tarastatud heinamaa’ (rootsi);hagh  ’aedik, aiaga

Germaani päritolu sõnad hage ja hagi tähistavad algselt piirdega eraldatud ala. Selliseks võis olla tara, hekk, aedik, müür või muldvall, samuti aiaga piiratud karjamaa, heinamaa, õuemaa, mets, park või püha paik. Need sõnad esinevad paljudes Eesti kohanimedes kas iseseisvalt või liitsõna osana ning võivad olla väga vanad. Algselt lihtsa taraga eraldatud maatükid või karjakoplid võeti

íeg ’saar’ (vanainglise);is, norra íss ‘jää’; ísa ‘jäätuma’ (rootsi);is, ys, us, os ’jõesuue’ (vanapõhja);

jáu’re  ’järv’ (lapi);jaura  ’soo’ (leedu);jor’tá  ’pinnas’ (lapi);

kádde  ’rand’ (lapi);kagh  ’aed, kast’ (indoeuroopa);kaîls ’alasti, paljas; vilets’ (läti);kaivo  ’kaev’ (lapi);kaksa  ’ümbritsev müür, müüriga piiratud ala’ (vanaindia); kārand, kōrand  ’taluõu, talu; pere’ (liivi);kartano  ’mõis, talu; õu, hoov’ (soome);kas, (dial) kas(se) ’hunnik, kuhi’ (taani);kasa  ’kivihunnikusse matma’ (vanapõhja);kasā ’hunnik’ (muinaspõhja);kase  ’tulepaak, signaaltuli, lõke’ (rootsi);kasi (dial), kas, kasa, kase ’hunnik, kuhi, virn, haohunnik’; ’tulepaak, märgutuli, lõke’ (rootsi);kast ’kivihunnik’

Kasa, kase, kose, kost ja teised sarnased nimekujud tähistavad algselt kokku kuhjatud materjali või sellest moodustatud kuhilat. Selliseks võis olla looduslik kivihunnik, inimese rajatud kalmuküngas, kultuslik kivialtar või märgutule jaoks kokku pandud puuvirn. Kohanimedes tuleb nende tähenduste vahel vahet teha nime vanuse, ajaloolise tausta ja ümbruskonna järgi. Mõisteid saab jaotada nelja erinevasse tähendusrühma: Kalmukünkad ja

Sõna kummel ning selle variandid (kumbel, kumbl, kuml jt) tähistavad algselt märki või tähist. Kohanimedes võivad need viidata nii hauatähistele, piirimärkidele ja kivikuhjatistele kui ka meremärkidele või märgutuledele. Maismaal võisid need osutada kalmistule, kividest kuhjatud hauatähisele, piirimärgile või kivivaremele. Märgid võisid olla rajatud nii kivist kui ka puidust (2). Saartel ja rannikualadel võib nimi tähendada

Land ’maa’ (saksa); lá, lǫ  ’rannavesi’, ’meri’, ’laine’ (vanapõhja);lacus  ’järv, tiik, soo, raba’ (ladina);ladde  ’küla, maakoht’ (lapi);laddelats  ’talupoeg’ (lapi);*lag ‘seadusega määratud, asukoht, amet’, mitmus *lǫg ‘seadus’, ’piirkond’ (vanapõhja);lai’htú  ’niiske maa’ (lapi);land ’maa’ (saksa);landi  ’maamees’, ’kaasmaalane’ (vanapõhja);lectus ‘ase, voodi’ (ladina);leðja  ’laeva tüüp – lodi’ (vanapõhja); < ladija, lodija (vanaslaavi);ledung  ’mereline väekohustus keskaegses Skandinaavias’;lega ’pikali heitma’; lože

meðal, miðil ’keskel, vahel’ (vanapõhja);medel ’keskmine, vahepealne’ (rootsi);medhios ’keskmine, keset, keskel’ (indogermaani);medius ’keskel olev, keskmine’ (ladina);мельник, мельница ’mölder’, ’veski’ (vene);midde ’keskmine’ (vanafriisi);miðr  < germaani medja ’keskmine’ (vanapõhja);miehttse  ’tühermaa’ (lapi);mierre  ’piir’ (lapi);mil’la, mil’lú  ’veski’ (lapi);mitil, metal ’keskel’ (vanaülemsaksa);mitti ’keskmine’ (vanaülemsaksa);Moos ’sammal’ (saksa);mor’tú  ‘langetatud puud’ (lapi);mose ’raba, sammal’ (norra, taani);mosi  ’raba, sammal’ (vanapõhja) < *musan (muinaspõhja);moskús ’eraldatud,